Ühe lõpu eel

Rongis. Teel tagasi Tallinnasse.

Sõidame Jassuga (fotograaf) Võrru intervjuule. Jassu räägib, et teda taheti Raju pildistama, aga ta ei saa, naine üle nelja kuu tagasi kodus. Ja ma räägin vastu, et ma käin nüüd BJJ trennis.

Jassu: "Aaa... kas see on see muusikaline värk?"

Ema ei peaks muretsema, on inimesi, kes arvavad -hoolimata kõigest- et teen kõhutantsu.

Mis viib 3D liigalt saadud küsimuse juurde. Tehniline nokaut võidakse välja kuulutada siis, kui kohtunik, arst või võistleja ise otsustab, et võistluse jätkamine pole ohutu, näiteks saadud vigastuse tõttu.

Kanäe, mis välja tuli. Nüüd on vaja välja uurida, mispärast see nokaut ja kelle poolt välja kuulutati. Kohtunik? Vastane?

Alg/baaskursus hakkab lõpule jõudma. Kahju on ka. Viimased kolm kuud (vahele jäid mingid nädalased pausid, kuna treenerid oli laagris) on päris vahvad olnud.  Mitte, et seal matil kunagigi seda tunnet oleks tekkinud, et midagi päriselt ka rahuldavalt välja tuleb. Enesekindlamalt neid asju teha oleks kindlasti meeletult parem tunne.

Huvitav, kas see tunne kunagigi tuleb? Millal?

Eelmine kord katkestasin drilli. Ma olin kusagil väga piiri lähedal - selle, kus väsimus võtab võimust ja viib teadvuse. Ainus (kerge) lohutus oli, et ega mu meessoost paarilisel märkimisväärselt kergem ei olnud. Tal läksid krampi kõhulihased. Viimase drilli ajal ta peaaegu sosistas, et stopp.

See oli pettumus. Arvasin, et olen juba päris kaugele jõudnud, jõuan juba päris kaua joosta -tund aega, see aga on mu jaoks midagi ennekuulmatut- ja planku teen ka juba pea kaks minutit, aga... vist mitte.

Raske on olla vastutustundlik ja öelda iseendale, et aitab, tunda oma piire ja olla piisavalt tark, et mitte üle minna. Eks seegi on väljakutse. Ja mitte eriti kerge.

Laura