3D liiga eri: esimest korda vabatahtlikuna võistlusel

Mind hämmastas, kui väga kaasa ma lasin sest võistlusest haarata. Jäin vaatama. Kui keegi saali sisenes, et ka vaatama tulla, oli natuke tegu, et sellest maailmast välja tulla, oma piletimüüja-ülesannet täita: raha kasseerida, karu-tempel külastaja käe peale lüüa ja paberile kriips tõmmata.

Kohalolek on ikka päris palju vingem kui otseülekanne, järeldasin mõttes. See on esimene MMA võistlus, kus käinud olen.

"Ja kohe algkursuselt appi?" imestas Asko (turvamees, must ülik... ei, sinine särk hoopis ja lipsu ja ei olnud ees. Abi oli temast küll).

"Jep. Ma teen kas kõige täiega või üldse mitte," vastasin (mäletamist mööda). Sest nii enam-vähem ongi. Ma ei oska poolikult.

Hästi, algusest. Ärkasin ise. Pool kuus. (Ma ei tea ka, miks! Organism on viimasel nädalal otsustanud, et jube vahva on üle mõistuse vähe magada?)

Viskasin seljakotti pisut juua ja mandleid ja märkmiku. Ja pool kümme olin bussipeatuses.

Märkmikust oli täpselt nii palju kasu, et korraldaja-Liisi sai sellesse kirjutada meeskonna kohvisoovid ja Ivi kasutas seda tööasjadeks - märkis mingite paakide bensukoguseid üles. Minu märkmeid sinna ei jõudnud, piletite müümise ja võistluse jälgimise vahel jäi muuks aega täpselt mitte üldse. Ei saa olla korraga vabatahtlik, ajakirjanik ja pealtvaataja.

See võistlus toimus Sisekaitseakadeemias. Samas kohas, kus eelmine trenn toimus. Ega eriti midagi suurt teha ei olnudki - toole tassida ja Gerlyniga (siin blogis tuntud ka kui kõrvaltrenni-püstivõitluse tšikk) pileteid müüa. Jälgida, mis toimub.

Panna tähele pisiasju. Näiteks päris pirakaid riste (ristiusu-riste) Rakvere maadlejate särkidel. Väikest Gucci logoga kaunistatud käekotti kandvat noort preilit nende tiimis - treener ning võistleja olid vist vennad ja see preili oli treeneri tütreke. "Sa oled *minu onu* ja väga tubli sealjuures!" teatas ta uhkelt pärast selle onu kaotust. See oli armas.

Selle Rakvere-võistleja edevaid punaste narmastega taipoksi-pükse. Me muhelesime Gerlyniga päris mõnusalt, kui neid nägime.

Jõhkrat TÜ tüüpi, kes vastasel vere välja peksis. Ta võitis tehnilise nokaudiga (meeldetuletus: uuri, mis pagana asi on tehniline nokaut). Tema tüdrukut. Selle tüdruku murelik-harrast ilmet, kui vaatas oma teistpoolt võistlemas.

Finaalmatši ajal treenerit, kes kinnitas võistlejale vahetult pärast matši - enne kohtunike otsust- et tal on ükskõik, mis otsus tuleb, Tema võistleja oli igal juhul parem.

Kohtunikud otsustasid, et nõup - viik on.

Me vaatasime seda võistlust kaunis erinevalt, mina ja Gerlyn. Talle mõjus see eemaletõukavalt. Füüsiliselt eemaletõukavalt. Mulle paeluvalt.

Suhtlesin inimestega, kes põhigrupis treenivad. Küsisin palju küsimusi. Mõtlemisainet, mis ja kuidas edasi, on nüüd palju rohkem. Esialgne otsus on, et selles esimeses põhigrupis vähemalt paar kuud olen kindlasti. Ehk jõuab siis ka lõplik teadmine kohale, kas see minu ala tõepoolest on. Praegu on kõik väga ilus.

Järgmine kord, kui vaatama lähen, pean eelnevalt reeglid üle lugema. Sain küll aru, kui alistus toimus. Aga kas siin lugesid ka mingid punktid (millest jitsis räägitakse ja millest ma siiani mitte muhvigi aru ei saa)? Või oli see kohtunike subjektiivne otsus?

Tore üritus oli. Võib-olla lähen veelgi - vahet pole, kas vabatahtliku või vaatajana. Seda viimast juhul, kui suudan kellegi kaasa sikutada.

Ahjaa. Maadlusest.

Mu trennikott oli reede hommikul pakitud. Leidsin, et vahet pole - mis siis, kui ebaõnnestungi? Vähemalt proovin. Nõme, kui hirm oleks ainus asi, mis takistaks paremaks saamist, mõtlesin tol hetkel.

Plaani rikkus härra Ekspress. Kell neli tuli toimetaja mu laua juurde ja teatas, et nii, Laura, asi on nüüd selline et sinu täita on kaks ja pool külge.

Jep, trenn tuli kuu peale saata, reede õhtu läks helistamise ja infokogumise peale - pidin kõik, kes veel vähegi tööl olid, läbi helistama, meilima, intervjueerima. Hullumeelne õhtu oli.

Tänane tuleb samas vaimus. Hakkangi pihta.

Laura