Silmad pärani unes (ehk kahe trenni lugu)

Tuleb tõdeda, et a) magamine ei tule ikka veel eriti edukalt välja, pinge ei lähe nii kergesti minema ning b) õnnelikolemine tuleb küll päris hästi välja.

Mu kaks viimast trenni, trennid number 15 ja 16 (kahekümnest), olid nagu öö ja päev. Panen üht-teist nendest kirja. Meeldetuletuseks, mis-ma-sulle-ütlesin kordadeks.

Number 15

Teisipäeva õhtu. Artikkel sai valmis. Seesama, mida tegin paanikas, kaks tundi maganuna ja muretsedes. See on trükikojas ja ma paanitsen.

Etteruttavalt - kõik lõppes hästi. Keegi järgmisel päeval ei sõimanud (kommentaarum ei loe). Teisipäeva õhtul ma seda ei teadnud. Jõudsin koju, pakkisin trennikoti (mul on nimekiri kõigest, mida kaasa võtma pean sellisteks muresid ja pulki täis päevadeks nagu see - et midagi maha ei ununeks). Jooksin bussile.

Saalis polnud sellel hetkel eriti inimesi. Tõmbasin end murelikult kerra. Isegi raamatulugemisest (väärtkirjanduse ja bestselleristika lugemine on mu mitteametlik töökohustus - tõhus meetod kirjutamisstiili parandamiseks) ei tulnud suurt välja.

Vahetult enne trenni algust oli saali jõudnud jõhkralt inimesi. Liiga palju. Inimene inimeses kinni. See on selle trenni suurim viga. Tõsiselt. Kui vähegi võimalik, proovin lõunasesse trenni minna.

Steni teade "algkursus MATILE" oli päris tore hetk. G oli kohal (ja ooo: kaks uut tüdrukut ka), esimene pooltund oli väga okei. Kuid siis see ründas. Metsik, jõhker, tervet keha halvav väsimus.

Ma ei ole tükk aega midagi sellist kogenud. Kõik nagu jõuaks sinuni läb udu. Igasuguseks liikumiseks tuleb umbes kaksteist korda rohkem pingutada.

G naeris pool aega. Ma olin vist tõesti päris pentsik...

"Oot. Mis jala ma kuhu panen???" küsisin mitu korda. Silmi kinni panna hästi ei julgenud - kartsin, et jään magama. Magamata olek -tuleb välja- on nagu korralik joove. Kõige toredam on see hetk, kui saad sellili matil pikali olla.

Trenni lõpus läksime üle küsima. Mul ei tulnud mingi asi üldse välja ja Sten ise rõhutas pühapäeval, et küsi kindlasti, kui aru ei saa.

Aga selleks hetkeks olin ma nii sooda, et...isegi Stenil kippus mu üleväsinud püüde peale midagi teha või öelda vägisi suu muigele.

Ma ei kahtse, et trenni läksin. Mul oli seda vaja - tõesti vaja. Minna korraks tööolukorrast välja, mitte mõelda töömuredele.

Number 16

Tööle läksin täna hommikul hästi varakult. Tahtsin tingimata lõunasesse trenni jõuda, selleks oli päris palju asju vaja valmis saada. Õnnestus.

Trenn läks ka kuidagi paremini. Nii palju toredam oli, kui eelmine kord - sain enam-vähem kõigest aru.

Meelika kippus maadlema ja ma läksin natuke rohkem kaasa ka, kui oleks võinud (vist), aga mul oli seda vaja...

Kahe trenni järeldus on, et jits on stressipallist efektiivsem.

Alg/baaskursust on mu trennipäeviku järgi jäänud veel neli korda. Ilus.

Ülehomme on 3D liiga - see, kuhu vabatahtlikuks lubasin minna. Viskan märkmiku ka kotti, püüan märkmeid teha. Ehk saan hiljem siia blogisse mingisuguse reportaaži kokku panna. Eks näis.

Ja homme on võimalus minna maadluse-trenni. Väga tahaks minna, aga endiselt kardan - eriti seda akrobaatikaosa. Olen hokutoryus teinud kukerpalle ja kukkumisi, aga näiteks hundiratast pole ma mitte iialgi suutnud ära teha. Pea peal seista ka ei suuda. Kardan trenniluuseriks jääda - selleks, kes võib-olla ainsana kohe mitte millegagi hakkama ei saa.

Tõsi - see hirm pole mind kunagi eriti takistada suutnud.

Vist lähen.

Laura