Toitumisest. Läbimõeldult

Blogikirjutamine pakub üllatavalt palju rõõmu. Tööl peab ikka kirjutama asjadest, mille kohta enamasti ma kunagi lõpuni kindel ei ole. See siin on mõnus vaheldus. Trennist pole midagi uut ja suuremat juhtunud - teen alg/baaskursust edasi. Aga trenni-maailmaga on palju teisi teemasid, mis on ühel või teisel moel otsapidi seotud.

Nagu näiteks toitumine. Olen toitumispõhimõtted ümber hinnanud, suhkru menüüst välja rookinud, süsivesikute hulka vähendanud ja head rasvad ning köögiviljad asemele toonud ning avastanud enda jaoks avokaado ja kookosrasva. Lõunapausil väljas söömise asemel olen hakanud toitu tööle kaasa võtma.

Ajendiks oli osaluseksperiment. Ma pole kunagi nii palju toitumise kohta uurinud, kui selle projekti ajal (kui keegi tahab täismahus lugeda, aga ei saa, andke märku - saadan). Projekti eeltöö kestis umbes kolm kuud - kulutasin sellele pea kogu töövälise aja. Läksin töölt koju ja lugesin toitumise ja ülekaalulisuse ja rasvumise kohta raamatuid ja uuringuid nii palju, kui vähegi leidsin. Ja ooo, kui palju seda seda leida oli! See raamat, mille ebayst tellisin, andis hea ajaloolise perpektiivi. Soovitan.

Viivika (Äripäeva-kolleeg) oli eile külas. Mulle väga meeldib, kui mu pisikesse Kadrioru-kodusse külla tullakse. Aga mul tekkis dilemma. Ma olen alati midagi lauale pannud - tühja kõhuga on vilets rääkida-muljetada - aga mida? Veel mõnda aega tagasi mõtlesin, et okei, vahest võib kooki ka süüa, aga...

Aga miks? Miks me söödame külalistele kahjulikke asju sisse? Nisujahu, suhkrut?  Eesmärk on ilus - anda neile mõnus maitseelamus. Et nad tunneksid end külas hästi. Laual on enamasti pitsa ja vahukooretort ja kartulisalat.

Samal ajal teame, et see kraam ei ole meist kellelegi eriti hea. Tühjad kalorid ja süsivesikupommid.

Selle käitumismustri juured ulatavad tagasi ajalukku. Toitu ei olnud sageli saada, kostitamine oli rikaste pärusmaa.

Me teeme seda edasi ka ilma näljahädata. Mis sest, et ajad on muutunud. Mis sest, et hoopis suurema teene teeksime vitamiinirikast sööki pakkudes.

Rivo on see tüüp, tänu kellele olen hakanud toidupoes silte lugema. See algas siis, kui veel Äripäevas töötasime. Kohvipausi eel käisime bensiinijaama poest läbi ja Rivo armastas osta sealt jäätist, enamasti neid poolekiloseid topse. Spordipoisina muutus ta üha teadlikumaks - selliseid vahemaid rattaga läbi sõites vist teisiti ei saagi - ja avastas ühel hetkel maisisiirupi mõju.

Varsti me enam kohvipausil jäätist ei söönud. Sildilugemiskombe võtsin talt küll üle.

Praeguseks olen poes väga valiv. Ehmatus saabus, kui ma ei leidnud poest ketšupit, milles ei oleks suhkrut.

Nüüd otsustasin, et ma ei küpseta enam külalistele suhkrut täis kooke. Ma pole küll kindel, kuidas see õnnestub, sest doktor vanem õde tõmbab raudselt suu viltu. Talle maitsevad koogid kohutaval kombel ja mulle on alati meeldinud ta eest hoolitseda (=toita, mis on juba iseenesest järele mõeldes väga kummaline ja iganenud kontseptsioon). Võin ju loota, et talle ehk maitsevad ka stevia ja mandlijahuga tehtud toorjuustukoogid. Sandrat teades - kahtlen.

Nagu kõige muugagi, ei tasu ka sellel teemal ka üle mõelda. Ma ei taha panna eluaegset absoluutset keeldu suhkrule ja nisujahule - kogemusele tuginedes selliste kardinaalsete keeldude peale kõik väga metsa lõppkokkuvõttes lähebki. Siit tuleb nüüd klišee, aga põrgusse: elu on äärmuslikeks piiranguteks liiga lühike. Kahjulikke asju on palju ja lõpuni neid vältida pole võimalik nagunii. Nüüd vaadake seda videot ja mõelge ise.

Seega teen ka kunagi tulevikus oma lemmiksööki boeuf bourguignon'i (retsept siin). Harva, aga teen.

Paremaid lahendusi leida - seda proovin küll rohkem. Rimis oli eile müügil kampaaniahinnaga rafineerimata pruun roosuhkur (tean-tean, suhkur on ikkagi endiselt suhkur). See läks mu ostukorvi. Nisujahu asemel panen banaanipannkookidesse pisut täistera-kaerajahu (banaan+muna kombo ei tööta eriti edukalt ja mandlijahu mul esialgu ei ole) ja rapsiõli asemel on kapis purk kookosrasva ja head oliiviõli.

Viivikale panin valmis puuvilju, keetsin Põlvamaa-kodust korjatud piparmündist kanget teed. Panin lauale oma lemmikmahešokolaadi - tume, veidikese rafineerimata roosuhkruga. Ta tuli külla ja oli väga rahul - õnneks on ta toitumisteemalised mõtted minu omadega enam-vähem ühesugused.

 Ja kui külised järgmine kord tulevad, on laual raudselt kvaliteetne ja värske kraam. Tahan ju parimat. Eriti sõpradele. Alkoholi ma nagunii ei joo - kui üliharv klaas veini välja arvata, Saksamaa viinamarjaistanduste rieslingud on liiga head...

Täna hommikupoole jõudis siia kollase-vöö-Kadri. Koorisime-viilutasime mõned porgandid. Kadri tõi külakostiks koduaiast suure suvikõrvitsa. Kui see seibideks viilutada, ahjuplaadile panna, soola-pipraga üle puistata ja veidike oliiviõli ka lisada ja siis ahju mõneks ajaks lükata, saab sellest tõeliselt hea snäki. Lisaks tegime pühapäevased banaanipannkooke, sõime neid Kanada parima vahtrasiirupiga (aitäh, Karin, selle eest) ja vaatasime Bruce Lee filmi "Enter the Dragon". Võitluskunsti-filmid on pärast seda, kui natuke rohkem teada sest maailmast saime, hoopis teised. "Ma olen seda heidet õppinud!" ja muud sellised lõbusad avastused.

Siis oli aeg trenni minna. Mõnus oli. Nii trenn kui külaskäik.

L.