#trenni müürilill

Maadluse-Martin hoiatas, et ma ei kirjutaks iseend osavamaks. Okei, Martin. See pole üldse keeruline ülesanne. Vastupidi... Keeruline on hoopis muu. 

Põlvamaa-koju minnes kordub -üha vähem, aga siiski- üks ja sama vestlus: ema avastab, et mu kätel/jalgadel on hulgaliselt sinikaid ning hakkab ääri-veeri peale jutuga "pesamuna vale trennivalik, õudne noore elu lõpp selles vales trennis, näiteks kaelaluumurru läbi ja palju sobivamad naiselikud trennid, näiteks kõhutants".

Talle ei meeldi võitluskunstid. Nojaa, õigluse nimel peab tunnistama, et mulle ei istu jällegi kõhutants.

Seega - ei kulinatele kõhupiirkonnas, elagu maadlusmatt. Lubasin minna õhtusesse kordustrenni. Tegingi seda. Läksin rivi lõppu ja vaatasin vasakule. Seal seisid umbes nelikümmend meest. 

Õnneks oli kohal kõrvaltoimetuse-kolleegi jõustruktuurides töötav poeg. Temaga oli tore harjutada. 

Pärast riietusruumis muljetas püstivõitluse-trenni-tšikk, et "täitsa tore trenn on... aga miks naisi pole?". Selge: tal oli sama jama. Ja ma ei osanud talle vastata. 

Mõtlesin sellele veidi. Militaarpsühholoog Merle Parmak, keda intervjueerisin eelmise Ekspressi jaoks, ütles intervjuus, et naisi on sõjaväes seepärast vähe, sest see "nõuab sageli inimeselt selliseid omadusi, mida rohkem esineb meestel."  Ehk saab tõmmata paralleeli võitluskunsti-maailmaga..?

Kuid tänases trennis kordus sama stsenaarium. Selle vahega, et seekord oli kohal paaritu arv inimesi. Jäin üksi. Sten ütles küll, et mine kolmandaks, aga keegi vist eriti ei tahtnud mind kampa võtta (tundus mulle) ja mina jällegi ei tahtnud minna sinna, kus mind ei taheta. Tuleb välja, et ka trennis on olemas müürililled.

Kohmetu trenn oli, lisandiks ääretult üleliigne tunne. Tunne, et keegi peab minu pärast ekstra-võimlema. Et see paar, kelle juurde mind pandi, ei saa nii kaua drillida, kui teised. Et kui ma, pagan, poleks trenni tulnud, ei oleks Sten pidanud neid topelt-drille tegema.

On veel tobedamaid olukordi. Suvel oli ühes algkursuse lõunases trennis koos minuga kuus inimest. Kaks paari mehi. Ja viies mees läks ühe paari juurde kolmandaks, kuni Sten ta mu juurde juhatas. See oli piinlik hetk. 

Lõppjäreldus/avastus on, et olla saab märksa ebamugavamas asendis, kui see, kui sulle lukku tehakse. Näiteks seal kõrval ilma partnerita istuda - mitte midagi tehes. Ma ei tea, kuivõrd see välja paistis, aga maadlema hakkasin hoopis ebakindlusega. Ei olnud eriti võrdne matš. Keskenduda oli ka sellevõrra raskem.

Ma ei ole kindel, kas see on nii ka edaspidi põhigrupis - ehk nad seal juba harjuvad? Hetkel pigem kipun arvama, et naisena ongi võitluskunstimaailmas keerulisem. Ma ei tea. Peab uurima.

Mul on karvane tunne, et Graciede selgitus, miks mehed naistega maadelda ei taha (nad räägivad sellest siin) on natuke vildakas. Mul on kaks teooriat: 

lumehelbekese-sündroom: see on see, kui meespartner usub, et neiu on õrnake. Ega ole kindel, kui palju võib jõudu rakendada. Tavaliselt teatan siis, et ma EI ole lumehelbeke. Vahest - aga ainult vahest - see aitab. Viimane kord, kui seda katsetasin, toimis liigagi hästi, tüüp harjutas ikka mõnuga ja mõlemal puusanukil avastasin veel enne magamaminekut pirakad verevalumid. See ei häirinud, tugeva partneriga oli tore harjutada. Häirib hoopis see, kui võtet tehakse kuidagi pehmolt, poole vinnaga - kuidas ma niimoodi õpin? Selles mõttes on Meelikaga palju mõnusam paaris olla kui lumehelbe-tüübiga - ta paneb parajal määral (loe: päääris palju) jõudu mängu.

Ebamugav lähedus: inimesed on väga lähestikku. See on harjumatu ja uus asi. Vastassooga on äkki veel harjumatum - vist. Ei tea, mis on okei ja mis mitte.

Küsisin Matiselt (aikidos vööastmelt esimene dan), et kas ta on kunagi püüdnud vältida tüdrukuga trennis paari sattumist. Matis ütles, et "mul pole vahet", aga kinnitas teooriat nr 2.

Aga. Matis usub samal ajal kaljukindlalt, et kõik naised peaksid võitluskunste õppima. Sest need naised ei ole suurema tõenäosusega rünnaku korral enam ohvrid. See on oluline.

Üks hea asi on ka. Isa ei räägi mulle, et "tee kõhutantsu". Isa teatas tungivalt, et ma ei tohi seda asja mitte mingil juhul katki jätta. Ja vaatab minuga - kui koju lähen- köögilaua taga BJJ videosid. See on uskumatult äge ja vajalik toetus.

Otsustasin, et proovin sellest tõrjutu-tundest edaspidi samas olukorras üle olla. Muud võimalust tegelikult ei olegi. Minu asi on õppida ja areneda. 

Kõigest hoolimata ei usu ma, et lootusetu juhtum olen.

Pealegi - see vähe-tüdrukuid-trennis ei ole olukord, mis peakski jääma nii. Saan lõppude-lõpuks ka ise pisut sellele kaasa aidata - rääkida ja müüte murda. 

Ja sealjuures kasvõi punaste (lemmikvärv) mustritega kaunistatud gid kanda. Oktoobri lõpus/ novembri alguses lähen raudselt Londonisse kimonopoodi.

Laura 

PS: üle-eelmise trenni lõpus kutsus Sten üles 3D Liigale vabatahtlikuks minema. Hetkeemotsiooni ajel teatasin talle, et võin tulla. Kuid mitte seepärast, et "spordile kaasa aidata", nagu ta motiveerida püüdis, vaid puhtast uudishimust. Ma pole kunagi spordivõistluste telgitaguseid näinud ega vabatahtlik olnud.