#Märkmeid ühe vigastuse kõrvalt

Eilne vigastus (jah, kukkumaõppimine on endiselt päevakorras) pani mind mõtlema üsna eksistentsiaalsele küsimusele. 

Ja muidugi ka guugeldama. Ja siis veel ChatGPT-lt küsima:

kui palju trenni üks keha üldse teha suudab?

Erinevad allikad - mis näivad toetuvat vaheldumisi kõhutundele, isiklikule kangelasloole ja üsna loominguliselt laest võetud numbritele - ütlevad umbes nii: alguses 2-3 trenni nädalas, hiljem võiks ideaalis liikuda kuhugi 3-5 vahele.

Siis tulevad juba natuke arukamad märksõnad: vanus, kogemus, üldine füüsiline vorm, taastumisvõime ja muud pisiasjad, mida entusiasmihoos kipume ignoreerima.

Taasalustasin augustis. Ja igaüks, kes on paar aastat pausi pidanud (sest noh, elu), teab, et tagasitulek pole glamuurne comeback, vaid pigem aeglane ja valulik reboot. Mul ilmselt ekstra vürtsiga. Lihased valutavad. Mitte selliselt „oi kui tubli trenn oli“ moel, vaid tuim-lõikavalt.

Peamine heitlus ei toimunudki matil, vaid enne trenni:
Kas jätan vahele?
Ei?

Seda maha regamist tuli ette. Kas see on hea või halb - ausalt, ei tea. Ühelt poolt peaks ju keha kuulama. Teisalt… kusagilt maalt tuleb end ikkagi natuke tagant lükata, sest muidu jääbki see „homme kindlasti“ faas kestma.

Vahepeal otsustasin, et nüüd suurendan intensiivsust. (See periood on klassikaline ja kannab nime „ma saan hakkama" faas.) Sest tahaks areneda, eks. Kiiresti. Tahaks kõike teada saada ja osata.

Sporti olen jälginud kaua. Ja kommentaare ka. Sportlase ebaõnnestumise peale on alati kõige lihtsam öelda: „Ei teinud piisavalt trenni.“

See on laisk lause. Sest valem ei ole

kuradi palju trenni = edu

Edu on pigem seotud optimaalse kogusega trenni. Ja seda on märksa keerulisem timmida, sest:

• trenn on äge

• FOMO on päriselt olemas

• keegi ei oska täpselt öelda, mida tähendab „optimaalne“ spetsiifiliselt minu jaoks.

Teemat avab hästi näiteks see teadusartikkel.

Praegu on trennis mitu venda, kes on saanud uue vöö täiesti pöörase kiirusega. Ja mu sisetunne ütleb üsna valjult, et kõige halvem asi, mida ma teha saan, on end nendega võrrelda või arvata, et mulle kehtib sama valem. Ei kehti. Pole kunagi kehtinud.

Võib-olla oligi see vigastus lihtsalt meeldetuletus, et agarus kipub üsna tihti ogaruseks minema. Ja ühtlasi tuli meelde, et ma olen varemgi viga saanud – ja iga kord olen saanud arstilt või füsioterapeudilt sama epistli: jõusaali, marss. Vähemalt kaks korda nädalas. Täiesti ebamugav tõde: just see vähendab vigastusohtu. 

Kas ma olen vahepeal teeselnud, et seekord tean paremini? Jep.

Lühidalt: vean end tagasi raskeid asju tõstma (mis sest, et see on igav ja tüütu), aktsepteerin, et mul pole kusagile kiiret ja et mul ei ole tegelikult seitse korda nädalas trenni asja.

Areneda saab muide ka ennast vähem lõhkudes - kinnitan seda endale neil päevil üsna teadlikult. Vaatan videosid oma sparridest, avatud kaitse hoidmisest ja muudest detailidest, mille kallal saab töötada ka nendel hetkedel, kui ego tahaks rohkem mürada kui küünarnukk lubab.

Ja lasen vigastusel paraneda.

Pssst. Ja see ka…
hea on tagasi olla. 

Laura