#võistlemisest ja sellest, kuidas selles kuninglikult pange panna (Laura näitel)
Priit linkis meie klubi sotsiaalmeedia gruppi selle artikli. See räägib võistlemisest ja sellest, mis see sulle annab.
See kõik pani mind mu enda võistleja-karjäärile tagasi mõtlema.
Asi on nimelt selles, et kui mu võistluskarjäär on pagana kummaline. Mida aeg edasi, seda enam on tunne, et see on nagu mingi eriti räigete kurvidega ebareaalselt veider Ameerika raudtee, kusjuures selle raudtee osad kohad on pehkinud ja juures on silt, et "sõitmine omal vastutusel" ja kuskilt tuleb selline sünge muusika, täpselt nagu filmides, kui midagi kahtlast hakkab juhtuma.
Ma olen teinud kohutava hulga vigu (peale selle, et ma lihtsalt ei saanud aru, mida kuradit ma teen täpsemalt seal võistlusel, olen ma suurejooneliselt aanusesse suutnud keerata ka kõik muu võistlemisega seonduva), muu hulgas tean ma täpselt
Ma olen peaaegu kõik vead põhimõtteliselt ära teinud! Ja kui pole ma teinud, siis on neid mu peal tehtud (vastaste poolt).
Nii juhtub, kui võistelda igas valge vöö staadiumis (kõik alates kategooriast "selline algaja, kes mitte muhvigi ei saa aru, mida ta mati täpsemalt teeb" kuni "täitsa okeil tasemel white belt"), seda viies riigis: vigastanud kõiki jäsemeid, kaotanud, võitnud, jäänud viiki ja siis kaotanud mõlemal korral kohtunike otsusega, nutnud, naernud, vihastanud, olnud väga segaduses, murdnud põhimõtteliselt südame, murdnud luu, kogenud kõike tervel emotsioonide spektrumil.
Ausalt öeldes olen ma ise ka veidi hämmingus, et kuidas see täpsemalt nii läks.
Mingid lood on eriti säravalt meeles:
See kord, kui mu vastane vale abil võitis
2015. aastal rändasin Austraaliasse. Olin rohkem läbi põlenud, kui julgesin iseendale tunnistada.
Hiljem sain aru, et see otsus oli parim, mida tol hetkel teha sain. Perthis võistlesin submission only võistlusel, võites oma elu esimene medali.
Absoluutkategoorias tuli vastaseks tüdruk valges kimonos. Me olime mõlemad kobad, subida keegi kedagi ei suutnud. Reeglid nägid ette tuleringi: kes esimesena puntki saab, võidab. Kui kumbki mingi aja jooksul seda ei saa, on ette nähtud disklahv. Mõlemale.
Tüdruk shootis takedowni, mina panin peale eduka giljotiinkägistuse. Tüdruk täppis.
Kohtunik oli õnnetuseks valel pool, ei näinud seda. Vastane sõnas mulle, et tema ei täppinud, kohtunik teadis, et temale kuulvad mahaviimispunktid ja äsja giljotiinkägistatud vastase käsi tõstetigi.
Ainult et mul oli see videos. (Kahjuks seda otsust tagasi pöörata ei saanudki, tüdruk sai poolfinaali. Jäi neljandale kohale, ilmselgelt oli mängus see, et karma on vana mõrd).
Nagu Dion ütles: tema teab, et ta võitis sohi abil. Terve too väike kohalik jitsikogukond teab, peamiselt seetõttu, et seda filmiti kolme erineva inimese poolt.
Praegu on sellest ükskõik, vana asi, kehitan õlgu. Olin äärmiselt koba, tema ilmselt niisamuti. Ainult, et seda, et keegi jitsikatest tõupuhast valet hakkab kohtunikele ette laduma - seda ma endiselt ei oota.
See kord, mil panin 13-aastase nutma
See juhtus organisatsiooni Australian girls in Gi korraldatud võistlustel. Süsteem oli sama, mis kohalikul 3D rullil: võistlejad tulid kohale, kaaluti ära, jaotati vöötaseme ja kaalu järgi gruppidesse.
Võistlustel oli ka üks 13-aastane piiga, omavanustega võrreldes selgelt füüsiliselt arenenum. Ta oli üle seitsmekümne kilo ja kuna kõik teised temavanused olid umbes paarkümmend kilo kergemad, pandi võistlema minu gruppi, kus oli peale minu ja tema veel muuhulgas niisugune tore neid nagu mereväelasest Austraalia kõige tugevam naine (ta sai eelmine aasta mastersite klassis sinises vöös topeltmaailmameistriks ja äsja ka lilla vöö).
Mu ees oli järsku 13-aastane, kellega ma pidin võistlema. Ohkasin raskelt ja mõtlesin oma valikute peale:
1) võita 13-aastast last
või
2) kaotada 13-aastasele lapsele.
Kumbki variant ei tundunud ausalt öeldes selline, et ma jookseks selle poole tormi.
Tegin südame külmaks, siis sooritasin oma elu ainsa (senini) single leg takedowni ja lõpetasin ruttu americanaga. Kui matš lõppes, siis see 13-aastane oli näost kriitvalge ja hakkas nutma.
Ma proovisin teda lohutada. Tunni-kahe pärast tundus, et ta on enam-vähem okei. Läksin teda lohutama, rääkisin veidi temaga (kuigi talle see erilist rõõmu ilmselgelt ei pakkunud).
You are probably going to kick my ass, ütlesin talle. One day.
And we will be gladly there to witness it, teatasid ta treenerid (nõks tõsisemalt, kui tore oleks).
Sesmõttes... Hedwig võistles ka siin 16-aastasega ja tundis end veidi veidralt. Loe nüüd seda, palun väga.
Samal võistlusel õnnestus võistelda (seal oli nii gi kui ka nogi osa) kaugelt üle 50 aasta tähise ületanud daamiga (kes tegi vapralt elu esimese argliku võisltluse. Ma võitsin teda...).
Well, f*** me.
See kord, kui elu esimest korda kogemata matši võitsin
Selle põhjus, miks ma üldse võistlema end kirja pani oli peamiselt see, et teadsin: lähen üsna pea Austraaliasse. Mis sest, et algkursuse lõpetamisest oli möödas vaevalt kaks ja pool kuud.
Miks ma täpsemalt seda tegin... Nojah: tahtsin võistluskogemust saada. Lisaks olin käinud abis eelmisel võistlusel ja see vaib, mis seal oli... tahtsin sellest osa saada.
Niisiis paningi end kirja 3D Rullile, kaotasin kolmele neiule. Võitsin vaid ühte, ainult et see üks oli paarkümmend kilo kergem Kadri, kes komistas.
Ma siis selle peale tegin midagi, mille kohta ma ei saa tänaseni aru, et kuidas ma täpsemalt seda oskasin: belly down armbari nimelt. Sest isegi tavaline sirge käelukk oli tol ajal mu jaoks helesinine, ükssarvikuid ja lillasid pingviine ja värskelt pügatud rahapuid täis muinasjutt.
See nimelt ei tulnud välja (ja päris korralikus vormis pole siiani).
Mul läks umbes kaks aastat, enne kui belly down armbari uuesti tegin.
See kord, kus ühel vastasel ninavere jooksma panin ja teisel ribi ära lömastasin
Muud huvitavat lugu sellega seoses ei olegi, kui et Nordic Openi (Rootsi) absoluutkaalus ühe tüdruku nina hakkas kole kergest verd purskama, kui ma ühe North-Southi liikumise tegin ja teisel oli mingi kaasasündinud haigus, mistõttu murdus roie.
Miks ta täpsemalt selle haigusega võistles... ei tea. Tean vaid seda, et mul oli maru paha selle kõige pärast olla - mis sest, et mul süüd ses loos grammigi ei olnud.
Effektne nägi see välja sellegi poolest, veri lendas esimeses matshis igale poole. Tüdruku gi oli puha tatti, verd ja ninakolle täis. Polnud eriti ilus vaatepilt.
Teine tüdruk jättis vist jitsi pooleli.
Neid lugusid on veelgi: mu elu lahedaim revenge trip, ja muidugi elu esimene löök näkku keset võistlust ja Euroopa meistrivõistlustele sõit ja esimene võistlus pärast operatsioone. Pea iga võistlus üllatab mind uuel ja veidral kombel.
Mu järeldus on, et on vähe, mis on mulle õpetanud rohkem, kui jitsivõistlused. Ma olen õppinud võitlema siis, kui lootust pole. Siis, kui olen täiesti üksinda. Siis, kui on palavik ja siis, kui oled nii vihane, et tahad kellelegi virutada, aga siis koondad kogu energia hoopis võistlemisse. Siis, kui tööelu on väga raske (mh vürtsitatud ähvardustega).
Ma olen teinud matshi siis, kui tean, et vahendeid eriti pole, füüsilised eeldused on... noh... pehmelt öeldes naljanumber ja lootust millegi heaga hakkama saada on sama suured, kui Eesti vutikoondise võimalused Brasiilia vastu.
Rääkisin sellest oma kalli Austraalia sõbraga, kes eile siniseks vööks edutati. Ta teatas, et:
But you have the most important talents of all. Courage. Perseverance. Heart. And your body doesn't give out on you. That counts.
(Aww.)
Ühes olen ma kindel: see õppetundide rada jätkub. Ma ei saa ilmselt iial suurvõistluse (EM, MM) medalistiks, aga... on see üldse oluline?
Ei ole ju.
Mulle on ilmselgelt ette nähtud igavusevaene jitsi(võistlus)teekond- ja mulle nii meeldib.
Loo moraal: kui sa armastad rutiini ja turvalisust ja ei taha eriti kogeda ekstreemseid emotsioone, siis ära võistle.
Igal muul juhul soovitan võistlemist igast asendist. Mul on võistlusi vöö all umbkaudu 20, ikka teen vigu (nii tehnikatega kui ka muus vallas) ja neist sünnivad lood.
Okei, tõenäoliselt olen ma mingi veider ekstreemjuhtum, enamik valgeid vöid sellist sündmuste karuselli ei kohta, ma pakun.
Aga seda, mis see sulle toob, ei saa sa enne teada, kui ise järgi proovid.
Laura
*Välja arvatud, kui see, mida sa teha tahad, on illegaalne/enesehävituslik. Siis võta nt parem mõni hea raamat ja loe seda näiteks.
See kõik pani mind mu enda võistleja-karjäärile tagasi mõtlema.
 |
| Melbourne, Austraalia. Võistlesin palavikus, sain topethõbeda. |
Ma olen teinud kohutava hulga vigu (peale selle, et ma lihtsalt ei saanud aru, mida kuradit ma teen täpsemalt seal võistlusel, olen ma suurejooneliselt aanusesse suutnud keerata ka kõik muu võistlemisega seonduva), muu hulgas tean ma täpselt
- kuidas mitte suuta toime tulla kaotusemotsioonidega;
- kuidas mitte kohelda treeningkaaslasi sel hetkel, kui sa parasjagu ei suuda toime tulla kaotusemotsioonidega;
- kuidas mitte õigel ajal alla anda;
- kuidas liiga vara alla anda;
- kuidas võistlustel nii viga saada, et oled aasta aega rivist väljas;
- kuidas emotsioonidel lasta võimust võtta, kui sinu hinnangul on tegu kohtunikupoolse ebaõiglase otsusega;
- kuidas võistelda number liiga kitsastes treeningriietes;
- kuidas võita kogemata;
- kuidas märksa väiksematelt tüdrukutelt kere peale saada;
- kuidas küljekontrolli peale pilt tasku panna;
- kuidas saada hakkama vastase ebasportliku käitumisega;
- kuidas saada vigastus soojenduse ajal;
- ja nii edasi.
 |
| Grappling industries. Elu edukaim võistlus: 2x kuld, 1x hõbe. |
Ma olen peaaegu kõik vead põhimõtteliselt ära teinud! Ja kui pole ma teinud, siis on neid mu peal tehtud (vastaste poolt).
Nii juhtub, kui võistelda igas valge vöö staadiumis (kõik alates kategooriast "selline algaja, kes mitte muhvigi ei saa aru, mida ta mati täpsemalt teeb" kuni "täitsa okeil tasemel white belt"), seda viies riigis: vigastanud kõiki jäsemeid, kaotanud, võitnud, jäänud viiki ja siis kaotanud mõlemal korral kohtunike otsusega, nutnud, naernud, vihastanud, olnud väga segaduses, murdnud põhimõtteliselt südame, murdnud luu, kogenud kõike tervel emotsioonide spektrumil.
Ausalt öeldes olen ma ise ka veidi hämmingus, et kuidas see täpsemalt nii läks.
Mingid lood on eriti säravalt meeles:
See kord, kui mu vastane vale abil võitis
2015. aastal rändasin Austraaliasse. Olin rohkem läbi põlenud, kui julgesin iseendale tunnistada.
 |
| Käelukku ta ka vist teha siit ei osanud. |
Tüdruk shootis takedowni, mina panin peale eduka giljotiinkägistuse. Tüdruk täppis.
Kohtunik oli õnnetuseks valel pool, ei näinud seda. Vastane sõnas mulle, et tema ei täppinud, kohtunik teadis, et temale kuulvad mahaviimispunktid ja äsja giljotiinkägistatud vastase käsi tõstetigi.
Ainult et mul oli see videos. (Kahjuks seda otsust tagasi pöörata ei saanudki, tüdruk sai poolfinaali. Jäi neljandale kohale, ilmselgelt oli mängus see, et karma on vana mõrd).
Nagu Dion ütles: tema teab, et ta võitis sohi abil. Terve too väike kohalik jitsikogukond teab, peamiselt seetõttu, et seda filmiti kolme erineva inimese poolt.
Praegu on sellest ükskõik, vana asi, kehitan õlgu. Olin äärmiselt koba, tema ilmselt niisamuti. Ainult, et seda, et keegi jitsikatest tõupuhast valet hakkab kohtunikele ette laduma - seda ma endiselt ei oota.
See kord, mil panin 13-aastase nutma
 |
| 13-aastane. Nutab. |
See juhtus organisatsiooni Australian girls in Gi korraldatud võistlustel. Süsteem oli sama, mis kohalikul 3D rullil: võistlejad tulid kohale, kaaluti ära, jaotati vöötaseme ja kaalu järgi gruppidesse.
Võistlustel oli ka üks 13-aastane piiga, omavanustega võrreldes selgelt füüsiliselt arenenum. Ta oli üle seitsmekümne kilo ja kuna kõik teised temavanused olid umbes paarkümmend kilo kergemad, pandi võistlema minu gruppi, kus oli peale minu ja tema veel muuhulgas niisugune tore neid nagu mereväelasest Austraalia kõige tugevam naine (ta sai eelmine aasta mastersite klassis sinises vöös topeltmaailmameistriks ja äsja ka lilla vöö).
Mu ees oli järsku 13-aastane, kellega ma pidin võistlema. Ohkasin raskelt ja mõtlesin oma valikute peale:
1) võita 13-aastast last
või
2) kaotada 13-aastasele lapsele.
Kumbki variant ei tundunud ausalt öeldes selline, et ma jookseks selle poole tormi.
 |
| Finnish open. Esimene võistlus pärast jalaluu murdmist. Tulemus: topeltpronks. Kandsin luumurru-võistluse särki. See oli mu jaoks miskipärast oluline. |
Ma proovisin teda lohutada. Tunni-kahe pärast tundus, et ta on enam-vähem okei. Läksin teda lohutama, rääkisin veidi temaga (kuigi talle see erilist rõõmu ilmselgelt ei pakkunud).
You are probably going to kick my ass, ütlesin talle. One day.
And we will be gladly there to witness it, teatasid ta treenerid (nõks tõsisemalt, kui tore oleks).
Sesmõttes... Hedwig võistles ka siin 16-aastasega ja tundis end veidi veidralt. Loe nüüd seda, palun väga.
Samal võistlusel õnnestus võistelda (seal oli nii gi kui ka nogi osa) kaugelt üle 50 aasta tähise ületanud daamiga (kes tegi vapralt elu esimese argliku võisltluse. Ma võitsin teda...).
Well, f*** me.
 |
| Elu esimene medal. Võistlus nimega BJJ4life. |
See kord, kui elu esimest korda kogemata matši võitsin
Selle põhjus, miks ma üldse võistlema end kirja pani oli peamiselt see, et teadsin: lähen üsna pea Austraaliasse. Mis sest, et algkursuse lõpetamisest oli möödas vaevalt kaks ja pool kuud.
Miks ma täpsemalt seda tegin... Nojah: tahtsin võistluskogemust saada. Lisaks olin käinud abis eelmisel võistlusel ja see vaib, mis seal oli... tahtsin sellest osa saada.
Niisiis paningi end kirja 3D Rullile, kaotasin kolmele neiule. Võitsin vaid ühte, ainult et see üks oli paarkümmend kilo kergem Kadri, kes komistas.
Ma siis selle peale tegin midagi, mille kohta ma ei saa tänaseni aru, et kuidas ma täpsemalt seda oskasin: belly down armbari nimelt. Sest isegi tavaline sirge käelukk oli tol ajal mu jaoks helesinine, ükssarvikuid ja lillasid pingviine ja värskelt pügatud rahapuid täis muinasjutt.
See nimelt ei tulnud välja (ja päris korralikus vormis pole siiani).
 |
| See võistlus, mil võit oli niiiii käeulatuses. Üks ebaõnnestunud Peruvian necktie hiljem... |
See kord, kus ühel vastasel ninavere jooksma panin ja teisel ribi ära lömastasin
Muud huvitavat lugu sellega seoses ei olegi, kui et Nordic Openi (Rootsi) absoluutkaalus ühe tüdruku nina hakkas kole kergest verd purskama, kui ma ühe North-Southi liikumise tegin ja teisel oli mingi kaasasündinud haigus, mistõttu murdus roie.
Miks ta täpsemalt selle haigusega võistles... ei tea. Tean vaid seda, et mul oli maru paha selle kõige pärast olla - mis sest, et mul süüd ses loos grammigi ei olnud.
Effektne nägi see välja sellegi poolest, veri lendas esimeses matshis igale poole. Tüdruku gi oli puha tatti, verd ja ninakolle täis. Polnud eriti ilus vaatepilt.
Teine tüdruk jättis vist jitsi pooleli.
Neid lugusid on veelgi: mu elu lahedaim revenge trip, ja muidugi elu esimene löök näkku keset võistlust ja Euroopa meistrivõistlustele sõit ja esimene võistlus pärast operatsioone. Pea iga võistlus üllatab mind uuel ja veidral kombel.
Mu järeldus on, et on vähe, mis on mulle õpetanud rohkem, kui jitsivõistlused. Ma olen õppinud võitlema siis, kui lootust pole. Siis, kui olen täiesti üksinda. Siis, kui on palavik ja siis, kui oled nii vihane, et tahad kellelegi virutada, aga siis koondad kogu energia hoopis võistlemisse. Siis, kui tööelu on väga raske (mh vürtsitatud ähvardustega).
Ma olen teinud matshi siis, kui tean, et vahendeid eriti pole, füüsilised eeldused on... noh... pehmelt öeldes naljanumber ja lootust millegi heaga hakkama saada on sama suured, kui Eesti vutikoondise võimalused Brasiilia vastu.
 |
| Enne Austraalia võistlust. |
Rääkisin sellest oma kalli Austraalia sõbraga, kes eile siniseks vööks edutati. Ta teatas, et:
But you have the most important talents of all. Courage. Perseverance. Heart. And your body doesn't give out on you. That counts.
(Aww.)
Ühes olen ma kindel: see õppetundide rada jätkub. Ma ei saa ilmselt iial suurvõistluse (EM, MM) medalistiks, aga... on see üldse oluline?
Ei ole ju.
Mulle on ilmselgelt ette nähtud igavusevaene jitsi(võistlus)teekond- ja mulle nii meeldib.
Loo moraal: kui sa armastad rutiini ja turvalisust ja ei taha eriti kogeda ekstreemseid emotsioone, siis ära võistle.
Igal muul juhul soovitan võistlemist igast asendist. Mul on võistlusi vöö all umbkaudu 20, ikka teen vigu (nii tehnikatega kui ka muus vallas) ja neist sünnivad lood.
Okei, tõenäoliselt olen ma mingi veider ekstreemjuhtum, enamik valgeid vöid sellist sündmuste karuselli ei kohta, ma pakun.
Aga seda, mis see sulle toob, ei saa sa enne teada, kui ise järgi proovid.
Laura
*Välja arvatud, kui see, mida sa teha tahad, on illegaalne/enesehävituslik. Siis võta nt parem mõni hea raamat ja loe seda näiteks.
Kommentaarid
Postita kommentaar