#elu raskeim lahing

Viimased päevad olen tegelenud põhiliselt lekkimisega. Näost. Mis siin salata: nutsin kaua ja palju. Ja siis veel tsipa. Mu seiklus läks katki. Sest mina olin katki. Füüsiliselt puruks.

Melbourne open on ametlik IBJJF võistlus. See on prestiižne ja kallis. Ma polnud kindel, kas peaksin osalema - sees oli miskipärast halb eelamdus. 

Aga enda kuulamine ei ole alati mu tugevaim külg. 

Mitte kunagi ei oleks ma arvanud, et mõne päeva pärast olen tagasi Eestis. Vigasena.

***

Olin selle võistluse eel pisut rohekm närvis. Pakkisin koti ja astusin murelikult koduuksest välja. Varakult, sest tahtsin näha, kuidas mu naistetrenni treener Livia võistleb. Ta on maailmaklassist purplebelt.  Murelikult, sest mu vastaste tase on väga-väga kõrge. Et kuidas ma nende vastu saan.

Melbourne Open on big deal. Treener ütles, et sinna pole päris algajatel mõtet minna - aga päris algaja ma ju ei ole. IBJJFi medalid on aga toredad. Melbourne open on kallis. Kõige kallim võistlus, kus iganes osalenud olen.

Ja korralduselt kõige kehvem. Esimest korda käisin võistlustel, kus korraldaja polnud organiseerinud võistlejatele soojenduse tegemiseks eraldi matiala. Mitte ruutmeetritki. Oli vaid matti ümbritsev puupõrand. Puudusid nähtavad taimerid - igal võistlusel, kus seni käinud olen, on need olemas olnud. Ja kui viga sain, ei osanud meditsiiniline personal minuga midagi ette võtta. Aga sellest kohe...

Vahva oli oma tiimikaaslaste heitlusi jälgida. Apryl tegi vinget tööd, Livia võttis kõik, mis võtta oli ja mu treener Lachie tegi superjitsi. Tund enne oma matshe panin selga oma valge võistlusgi (mu lemmik Hyperfly 375 grammine kimano) ja tegin vaikselt sooja. Puupõrandal. Hästi soojaks ei saanudki - võistlema kutsuti mind arvatust tunduvalt varem; võistlejatele mõeldud ala oli väike ning rahvast täis.

Kohtusin oma vastastega. Claudiat teadsin varemgi. Ta oli päris paanikas. See oli üks tema esimesi võistlusi pärast põlvevigastust. Yaz'i ei olnud ma kunagi kohanud, aga tundus, et tegu on sõbraliku ja särava neiuga. Andsin talle veel enne võistlusi juuksekummi. Mõlemad neiud olid minust tunduvalt suuremad.

Matile kutsuti mind minu mäletamist mööda varem kui bräketis kirjas. See lühendas soojendusaega veelgi. Õnneks tuli Richard kohale, ta ju lubas mulle nurka tulla. 

Esimene matsh. Claudia

Claudiaga olen sparrinud varem Dominance'is. Ta hävitas mu. Tegu on väga osava white beldiga (neli triipu), mu trennikaaslased rääkisid, et eelmisel aastal teenis ta välja koguni kutse Abu Dhabisse. Siis sai aga vigastuse ja vahetas klubi. 

Claudia takedownid on überhead. Läksime mitu korda mati äärele, misjärel kohtunik matshi uuesti taasalustas. Claudia jõudis koguni mulle mounti.

Teate. Ma võitlesin end sealt välja. Läksin turtlisse, ta tegi seda rünnates jõhkralt suure vea. Ja ma sain seda ära kasutades saidi.

See oli üks ägedamaid hetki mu võistlejakarjääri jooksul. Kahjuks oli sel hetkel aega väga vähe ja see töötas minu vastu. Rabistasin koledal kombel. 

Kaotasin punktidega.

Aga mul ei ole ühtegi matshi ette näidata, mille üle ma uhkem oleks. Ma sain oma mängu tööle alles 3-4 minutil.

See pole väike asi - minu jaoks. Ka kaotatud matshide üle saab uhke olla. Mina olen. 

Videokaamera ei läinud korralikult tööle, aga sõbranna tegi palju pilte. Siit on näha, kuidas halvast asendist sai hea.

Teine matsh. Yaz

Yazi judo takedownid olid samast klassist, mis Claudia omadki, kuid tasemelt tundus ta olevat suts nõrgem. Võidetav isegi. 

Ühe takedownikatse ajal läks mu jalg väga halba asendisse. Mäletan, et käis krõks ja järsku ei teadnud ma midagi muud kui röögatut valu. Järgmisel hetkel asetas Yaz end mu kõige valusama koha peale. Kogu oma keharaskuse.

Sel hetkel ei olnud enam minu kontrollida midagi. See hääl, mis minust tuli... see tuli nagu ise. Kadus saal, vastane, kõik.

Kolmas matsh. Valu

Ma pole iial midagi nii valusat tundud. See oli... see oli õudne.

Järgmisel hetkel kummardus kohtunik mu kohale. "What hurts?" küsis ta, aga ma ei osanud enam inglise keelt. "Jalg," vastasin eesti keeles. "JALG."

Lachie, Livia, Richard ja meditsiiniline personal. Ja mina.

Õnneks jõudis kohale Richard. "Her foot," tõlkis ta. Ma ei mäleta eriti enam juhtunut kristallselgelt, aga ühel hetkel oli kohal ka mu naistetrenni treener Livia. Livia asetas ettevaatlikult mu jala alla oma pusa. Tegi kindlaks, kus on valu.

Mul on kummalised mälupildid sellest, kuidas Richard korrutas mulle "Rahu, Laura. Rahu.". Kuidas ma klammerdusin mati külge ja soovisin kõigest hingest, et keegi midagi ei liigutaks. Et ma saaks seal liikumatult olla, sest kõik muu oli talumatu.

Siis tuli esmaabimeeskond ühe mehe näol. Ja kui te küsiksite, kuivõrd temast abi on, teen ma hapu näo. Kui Livia (kes on põhikohaga füseoterapeut) küsis lahaseks vajaminevat kraami, laiutas ta abitult käsi. Isegi sideme leidmine võttis aega vähemalt kümme minutit.

Treener Lachie võistles minuga samal ajal kõrvalmatil. Ta tuli kohale kohe, kui see lõppes. Otsis pikalt midagi, millega mu jalga toestada. Lõpuks pidid seda ülesannet täitma mu BJJ päevik ja Sam Sheridani raamat "A Fighter's Heart", mida ikka kaasas tassin, kui inspiratsiooni vajan.

Liv näeb välja nagu superkangelane.

Päris temaatiline tugi, kui järele mõelda.

Igasuguseid asju sai vahepeal, aga ma tõesti ei mäleta. Ühel hetkel oli valu väheke talutavam. Toodi ratastool ja Austraalia Richard (mitte segi ajada 3D Rikuga) sõidutas mind haiglasse. 3D Riku ja  sõbranna/ Tasmaaniast pärit lillavöö Debbie tulid kaasa.

Riku on überäge. Tõsiselt. Ta jäi mu juurde lõpuni. Aitas kõigega, mis vaja. Kirjutas mu õele. Korrutas sadu kordi oma "rahu, Laura, rahu". Mul on väga vedanud, et ta mu trennikaaslane on. Kahes klubis. Aitäh, Riku. 

Haiglas täitis Richard kõik paberid. Mind sõidutati x-raysse. Pandi ilusti pikali.

"Küljelt on ka pilti vaja," arvas Blond Meditsiinipoiss.

Ta asetas x-ray plaadid tugede peale kõrvale.

See hääl, mida pool minutit hiljem tegin, oli kontrollimatu ja toores. Rasked x-ray plaadid kukkusid mu katkisele jalale. 

Valu oli selle päeva teemaks.

Neljas matsh. Haigla

Debbie on üks neist inimestest, keda sa tahad enda poolele, kui oled sellises olukorras nagu ma sel hetkel. Tshikk kõnids külma rahuga vastuvõtulauda ja teatas, et nüüd toovad nad näiteks mulle OTSEKOHE valuvaigistid. 

Debbie on konkreetne jitsitshikk. Ühesõnaga- haigla personal jooksis vabandades valuvaigistitega minu suunas. Ooo, need olid tugevad. Sisaldasid morfiini.

"How's the pain?" küsis (vist filipiinost) arst traumaosakonnas.

"Motherf*****g awful," vastasin ma.

See oli tõde. Arstile see ei meeldinud. (This is public area!!!").

Vabandust, aga kui see haigla kukutab raskeid esemeid murdunud jalale, siis see valu ON motherf*****g awful. Ja kui sa teada ei taha, siis ei pea küsima!

Ma ei öelnud seda viimast valjult välja.

Järgmisel korral, kui teda nägin, oli tal halbu uudiseid.

"Mul on kahju, aga teie jalg on murdunud. Raskemalt, kui arvasime. Lootsime, et tegu on kerge vigastusega, aga sedalaadi murd vajab operatsiooni," ütles ta.

Mu maailm vajus enam-vähem kokku. Pauh.

Mind kirjutati haiglasse sisse. Oli juba hilisõhtu. Alles siis lahkusid Richardid ja Debbie. 

Vaatasin linnatulesid. Mu maailm oli täis valu ja ebakindlust. Kuidas seda matshi nii halvast asendist võita? 

"Võimatu," ütlesin tasakesi iseendale. Siis jäin magama.

Viies matsh. Kindlustus

"Mul on kahju, aga see kindlustus kehtib vaid kolm kuud," teatasid härrased Swedbankist. 

Mu maailm vajus uuesti kokku. Keset haiglavoodit. Arvasin, et olen nii väga hoolikas. Mul oli Swedi kuldkrediitkaart ja olin kodus infovoldiku hoolikalt läbi lugenud, et kindel olla, et mu Austraalias viibimine oleks kindlustatud.

Ma ei leidnud kusagilt infot kolmest kuust. Iga päev haiglas maksaks aga 1500 dollarit. Pluss operatsioon. Pluss x-rayd. Mu pea plahvatas.

Mu trennikaaslased küsisd, kas tohivad alustada fundraisingut. 

"Ei. See on minu jama. Ma pean sellega ise hakkama saama," ütlesin Antonile (trennikaaslane).

"Sa oled valuvaigistite all ja seega ei ole vastutav oma sõnade eest. Saad aru, me TEEME selle ära."

Mõne päevaga kogunes 3000 dollarit. Oma panuse andsid nii Absolute MMA kui ka 3D Treeningu treeningkaaslased. Aga ka minu jaoks võhivõõrad.

"You are our family. We are not Estonians. But we are jiu-jitsuans," selgitas Debbie. Seda, et ma olen BJJpere, kuulsin ma kümneid kordi. Mu haiglavoodi juurde tulid kümned trennikaaslased. Debbie ostis muuhulgas kõik, mis vähegi vaja. Ei unustanud midagi - isegi sokke mitte...

Ma nutsin veel. Tegelikult rohkem kui kogu eelmise aasta jooksul kokku. See on nii kuradi ilus, kui saad aru, kui palju on inimesi, kes hoolivad. Ja see teeb sõnatuks ja võtab kananaha ihule. 

Õhtul tulid palatisse Lachie ja Liv. Tõid Ronda Rousey raamatu ja medali. Nendelt võistlustelt tuli pronks. Tahaks neid kirjeldada, aga oskaks kasutada vaid ülivõrdes sõnu.

Arstid andsid valida: kas minna tagasi Eestisse (see olevat tehtav kiurgide sõnul) või teha Austraalias ja maksta.

Mitte iial pole mul olnud vaja teha nii võimatut valikut.

Kuues matsh. Üksildus

Otsustasime, et operatsioon tuleb Austraalias. Et haiglaarve ei kosuks, läksin koju taastuma. Jalg oli opiks liiga paistes.

Kodus selgus aga lihtne tõde: ma ei saa hakkama. Treppidega. Pesemisega. Süüategemisega. Austraaliasse jäämina oli võimatu.

Rääkisin Eesti Dr Bjjga. Ta ütles, et saaksin Eestis ruttu opi.

Mu Eesti ajakirjanikust tuttav sebis mulle lennupiletid - sellised, mille pikimad otsad oleksid esimeses klassis (aga endiselt soodsad). Krister suudab rännata igale poole ja kulutab selleks vaid imeväikse summa.

Pidin Austraaliaga hüvasti jätma... 

Lühidalt öeldes - mu nägu hakkas jälle lekkima.

Seitsmes matsh. Reisieelne paanika

Richard (Austraalia oma, mitte Riku) oli terve päev minu käsutuses. Ajasin korda bürokraatia, sain kätte valuvaigistid. Ja süstlad. Pidin end keset lennujaamasid süstima - et ei tekiks tromboosiohtu.

"Kuidas see nüüd juhtus?" tahtis arst teada.

"BJJ võistlus," ütlesin talle.

Arst kirjutas mulle ravimid. Kuid kui vastuvõtualas Richardit ootasin, ligines ta mu suunas. Ta ulatas mulle roosa post-it paberi.

"Võib-olla tahad hopis sellega tegeleda..." arvas ta.

Vaatasin seda. Sinna oli kirjutatud: AIKIDO.

"Ei, aitäh. Vabandust, aga ma arvan, et aikido on suht bullshit," ütlesin talle (vaadake - ma olin valudes ega hoolinud viisakusnormidest).

Arsti krimpsutas nägu, ütles, et "oleneb, kes seda teeb," ja kadus oma kabinetti. Siis naases uue post-it paberiga. 

"Seda inimest tead..?" uuris ta.

Sinna oli kirjutatud STEVEN SEAGAL.

"Jah. Aga ma endiselt ei usu sellesse," informeerisin ma arsti. 

Arst võttis seda kui personaalset väljakutset vist, sest järgmine post-it sisaldas youtube'i linki.

"Kui see sind ka meelt ei pane muutma, siis..."

Sain aru, et siis olen ma ametlikult parandamatu, kelle närune hing on määratud hulkuma UFC telgi kõrgustes.

Ohkasin. "Kas te teete aikidot?" uurisin ma.

"Ma olen kolmas dan..."

Viskasin selle lingi prügikasti. 

*** 

Käisin töökohtades. Söömas. Ja siis oli aeg viimaseks trenniks. Ma ei saanud lahkuda riigist ilma hüvasti jätmata.

Lachie arvas, et võiksin viimast trenni vaatama minna, ja peaksin gi kaasa võtma, et grupipilti teha.

Trenni teema oli bäki võtmine. Raske oli end kokku võtta. Nii väga oleksin tahtnud seal olla. Drillida. Saada paremaks. Kurat.

Siis panin gi selga. Peaaegu trenni lõpp... Ajasin end lõpurivistuseks karkudele.

Lachiel oli mulle üllatus. Ta ütles, et tavaliselt saab triipe küll vaid gradingutel, aga teeb mulle erandi. Et olen silmnähtavalt arenenud, et olen seda triipu väärt.

Lonkisin kõigi ette. Lachie haaras sporditeibi ja keerutas mu esimese triibupoja mu vööle. Ma olen selle üle nii kohutavalt uhke.

Sest ma pole andekas jitsikas. Ma lihtsalt teen kuramuse palju trenni. Ja see triip nagu esindaks seda. Ma pole enam stripeless whitebelt. 

Silmad läksid taas märjaks. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes on saanud oma esimese triibu karkudel ja nii erilisel kombel.

Lisaks sain Lachie logoga rashie endale. EBI erirash! 

Tüdrukud tõid mulle raamatuid ja kinke. Apryl kirjutas mu kipsile: beasts heal faster. Trennikaaslased joonistasid-kirjutasid sinna igasuguseid asju.

Siis läksime sööma - Lachie vaatas kurvalt mu musta riisi magustoitu, ta ju peab EBI jaoks kaalu võtma- ja oligi aeg öelda head aega.

Head aega, South Yarra gym. Sa olid mu vastu nii hea.

Livia transportis mu koju. Kallistas väga tugevasti. 

Üheksas matsh. Reis

Ärkama pidin kella viiest.

"Te ei saa reisida," ütles Virgin Airlines. 

Keegi oli unustanud öelda, et reisimiseks kipsis jalaga on vaja mesitsiinilist tõendit. Õnneks oli lennujaamas arst, aga see lõbu läks mulle maksma 100 dollarit.

Reis Eestisse kestis 36 tundi. Sealhulgas 12 tundi Balil. Mu maailmas oli sel ajal palju ingleid, üks neist on Jess Fraser, Australian Girls in Gi juht ja liider. Ta korjas mu lennujaamast kokku, viis päikseloojangut vaatama, massaaži ja gellatot sööma ja tõi nii palju helgust, et...

Lennud olid rasked. Jalg valutas nagu põrguline. Nendel hetkedel oli valuvaigisti mu parim sõber.

Kümnes matsh: tulekul

Laman Maarjamõisas. Dr BJJ on überäge ja lõikab mind esmaspäeval lahti. Loodetavasti remondib terveks ka.

Aga ma kardan. Et ei julge enam rullida. Et ma ei suuda enam kunagi võistelda. Need on uued matshid. Mul on kuradi head treenerid/treeningpartnerid, tean, et saan neile loota. Ehk võidan ka need lahingud.

Kõik matshid ei toimu matil. Kõige raskemad on päriselus. See ongi minu matsh. See on raskeim, mida olen pidanud. Aga ma olen kindel, et võidan. Mu nurgas on parimad inimesed. 

Ma panin oma walk-out laulu käima ja astun edasi.

Juhtunu näitas, kui imeline on BJJ kogukond. Ja... küllap olen ma midagi oma elus hästi teinud. See abi ja tugi... sõnulseletamatu.

AITÄH.

Laura Croft