#Nordic BJJ Open ehk kuidas haigena kogemata jitsivõistlustel MMAlahingusse sattusin

Päike loojub praegu kaugel. Ma olen Tallinki reisilaev Victoria peal, me möödume lumisest Rootsimaa rannikust ja see on kõik on pagana ilus.

Nordic BJJ open. See võistlus jääb meelde nii paljude asjadega. Haigena võistlusmatile astuda just kõige kergem asi ei olnud.

Ilmselt oleksin matile astunud ka siis, kui ma kogemata sarlakitesse haigestunud oleks. Kui juba on iseend Rootsi Kuningriiki veetud, siis sinna Nacka koolimaja geograafiaklassi põrandale, mis me magamisaset täitis, virelema ja oma saatust ootama jääma ehk ei peaks.

Vahel juhtub nii. Jitsis, elus. Olukord ja tunne ja asjaolud on, kust sa ka ei vaata, üheselt sitad ja siis sa - nojah - hingad sisse, siis välja, vaatad silma millele iganes sa vastamisi ka ei ole ja siis - teed oma parima.

***

Seekord oli meid kolm 3D Treeninglast: Reiko, Asko ja ma. Algne kuuene punt taandus kolmeseks, siis kasvas neljani, siis kahanes taas kolmele. Saime taas soodsad laevapiletid, regasime end koolimajja ööbima ja võistlema ja kogunesime neljapäeva õhtul harjumuspärases kohas D-terminalis, et võtta kurss Rootsimaa suunas. (Sellest rääkides - mul on kohe väga armas korbiõde Kadri, kes mind piletitega mitu korda juba aidanud on - aitäh, Kadri!).

Nordic open on mu lemmikvõistlus. Selle atmosfäär on tore ja tase hea. Vastaste tase on selline seinast-seina. On lihtsamaid ja on raskemaid vastaseid.

Seda võistlust ootasin eriti, kuna minu kaalu vastaseks olid vähemalt kirjade järgi eriti osavad vastased, Euroopa meister ja eelmise aasta kevadise Nordic BJJ openi absoluudi hõbe. Kaaluga oli keeruline, keha on vahepeal mingi rämeda streigiaktsiooni välja mõeldud ja ma siis otsustasin, et äkki ei peaks omalt poolt lisama sinna stressi ja ei hakka paari kilo pärast tõmblema. 

Halb üllatus saabus laevas. Järsku hakkas enesetunne kohutavalt halvaks minema. Tean põhjust küll, olin eelmisel õhtul veetnud mitu-mitu tundi jäises kilehallis oma artikli jaoks materjali kogudes, külmusin seal põhjalikult läbi. Ja siis see oli tulemus... Immuunsussüsteem ütles, et kaput.

Igatahes terve õhtu külmavärinate käes polnud tore. Lahendus oli selline, et ma läksin kohvikusse kummeliteed jooma ja kurtsin kurba saatust kodustele. (Nad kuulsid seda, et väga sitt on, kohe mitu päeva kahjuks. Aga nende kiituseks peab ütlema, et nad said sellega üsna vapralt hakkama, aitäh.)

Kotti reede hommikul laevalt metroosse tassida ma absoluutselt ei jaksanud, Asko õnneks oli suur abi. Jei, Asko! 

Laupäev

Ma võitsin kulla. Aga teate, selle kuldmedali taga on pikk ja jõhker lugu:

...õnneks oli mu matš üsna võistluspäeva alguses. Mulle nimelt ei meeldi pikalt oma matše passida. Esimest matši ootasin kõige enam. See oli sellesama Euroopa meistri vastu. Eelmisel Nordicul õnnestus teda 15-0 punktidega võita, tahtsin väga näha, mida sel aastal tema vastu suudan teha.

Avastasin, et kõik mu liigutused on kui aegluubis. Ma ei suutnud lihtsalt seda jitsi teha, mida tahtnuks. Suutsin end peale scrambeldada, püüdsin oma parima teha.

...see PAUK mida ta oma labajalaga mulle näkku pani, see pani röögatama. Ärge saage valesti aru, ma talun valu üsna hästi, aga ma näiteks ei oota eriti jitsimatšis, et vastane võtab järsku upkickid ka kasutusse. See löök oli ootamatu ja võttis silme eest korraks täitsa korralikult uduseks.

Kohtunik katkestas matši ja andis vastasele disklahvi. Vastane ütles mulle läbi hambakaitsmete (umbes kolmandal korral sain aru ka), et ära iial enam mulle põlvega näkku sõida.

Millest ma sain aru, et ta mulle täitsa tahtlikult jalaga näkku lõi. Videos on näha, kuidas mu pea tahapoole nõksatab, juuksed lendavad ja puha.

Et siis sedasi.

Nägin, kuidas ta matši meie bräketi kolmanda neiuga tegi - vaeseke oli kaks kaalu üles tõstetud - ja selle võitis. Asoo, mõtlesin, saan siis temaga matši lõpetada, väga kena.

Läksime siis seda ootama. Miskipärast jäeti meid vahele, alles siis tuldi selgitama, et vastane sai selle pulli eest, mida ta tegi, kõige täiega disklahvi, kogu võistlusest. Ei saa medalit ka ega midagi. Polnud abi ka sellest, kui ma ütlesin, et mu poolest kõik chill. 

Ma nägin, mis juhtus. Sina tegutsesid reeglite piires, tema mitte, selgitas peakohtunik rangelt.

Uurisin siis talt, et äkki tuleb avatud kaalu, et ehk saame seal matši teha, mille peale informeeris neiu mind, et hell no.

Mille peale jäi mul vaid õlgu kehitada. 

Finaal läks kõigile osapooltele ootamatult minu ja bräketi kolmanda vastase vahel jagamisele -millest me kõik pehmelt öeldes hämmingus olime- mille ma ka võitsin. 2-0, vana hea tripod sweep kobamisi töötas ja siis ma püüdsin jumala eest peale jääda, sest muuks energiat ei olnud...

Kuldmedal.

Suurt rõõmu ma sest kuldmedalist ausalt öeldes tunda ei suuda. Ma kardan, et me bräket on unioonis kohutavalt rahulolematu.

Reiko tegi ägedat tööd, kahjuks kaotas veerandfinaali kohtunike otsusega. Askol õnnestus esimene matš võita, finaalis saabus kaotus.

Õhtul oli klassiruumis tore olemine. Terve see Rootslaste mansa, kes meiega klassiruumipõrandat jagas, vaatas seda upkicki, ja hüüdis kooris, et uuesti paar-viis korda.

Siis vaatasime Londonis toimuvat fight nighti suurelt ekraanilt minu läpaka abil.

Muhe olemine oli.

Pühapäev

Seda, et ma eelmine päev lõuksi olin saanud olin, oli täitsa tunda, aga ei midagi hullu. Hambakaitse! Sõbrad, kasutage hambakaitset! Ega sa iial tea, mil selles spordis järsku MMAks üle ei lähe. True story. 

Hommikul panime end kõik avatud kaaludesse kirja. Viimasel hetkel saime teada bräketid - ja et mu matš algab põhimõtteliselt kohe. Tegime Reikoga kiire leborulli. Jooksin matile.

Ja siis avastasin, et mu esimeseks vastaseks on eelmise päeva finaalivastane. Ei olnud abi ka sellest, kui uurisin, et kas saaks ümber vahetada, me oleme juba matši teinud küll. Me 3D Treeningus näiteks teeme seda, eesmärk on ju, et saaksime võimalikult mitmekesise kogemuse. Aga eip, korraldajad olid veendunud, et pole siin teha midagi.

Tegin siis uuesti umbes-täpselt sama sissetöötatud stsenaariumi järgi tripod sweebi, nägin veel, kuidas ta näoilme karjus midagi sellist, et oh no, not that shit again, ja siis askeldasin poolkaitses. 

Ja... samal ajal proovisin teha nii, et ma jumala eest midagi matile ei oksendaks. Sest see oli täitsa reaalne variant. Mitte, et ma oleks hiljaaegu liiga palju söönud. Lihtsalt enesetunne oli vastav.

Teine vastane oli üks raskemaid, kellega iial võidelnud olin: agressiivne, kiire. Mölla siis sellisega. Sain pässipunktid, aga ta suutis päris osavalt ära põgeneda. Peaagu sai mu selja ka, ma tõstsin kogu aeg jonnipunnina ta konksu välja. Napikas ja hiigla väsitav. 

Kolmas matš tuli põhimõtteliselt kohe. Sain ühel hetkel sirge käeluku suletud kaitsest. Mis öelda, läks väsimuse nahka see matš.

Pronksimatši üle olen eriti uhke. Vastane mängis collar & sleeve guardi - see oli meil just teemaks. Ma teadsin täpselt, mida seal tegema peaks, kuidas kaitsma, mis on ohud - ja sudisin end välja. Lõpetasin vana hea americanaga.

Pronksmedali üle oli palju parem meel kui eelmise päeva kulla. Polnud seal halbu emotsioone, polnud vaenu. Olid jitsikad, kes üksteist toetasid, edu soovisid ja pärast matši üksteisele respekti jagasid. 

Mis veel?

Kogu pühapäevane jits tuli kuidagi... mõtlemata. Autopiloodi abil. Ma lihtsalt tegin seda, mida teadsin. Sest kui juba matil oled, siis valikut pole. 

Oma jitsipäevikusse (seesama roosa klade) kirjutasin umbes midagi sellist, et:

- vana hea tripod sweep töötab hästi ja isegi jalga ei jätnud maha nagu trennis kõikse aeg!

- kneeslide kaitse võiks olla natuke etem, kui lihtsalt paanikas turtlisse kerimine. Ma tean küll, mida seal teha, aga miskipärast tuli peale full panic mode. 

- see kuramuse grillkana on liiga pässitav ikka veel... Eriti kui kõik su maailm käib aegluubis.

- kinnise kaitse avamine on vana mõrd, harjuta veel;

- sleeve & collar guard töötab hästi. Selle kaitse ka. (Ronaldi hääl kusagil kaugusest kärkis, et baas ja küünarnukk+põlv kokku ja ei saa sweepi. Ära pässisin pika pusimise peale!)

- põlvedele laskun liiga sageli.

- HAIGENA EI LÄHE ENAM VÕISTLEMA.

That's all.

Laura