#ma võistlesin Euroopa meistrivõistlustel
...on lause, mille pärast ma tõtt-öelda võistlema üldse läksin. Mõtlesin, et kunagi oleks tore meenutada: olen võidelnud Euroopakatel. Kas pole? Jaa.
Seal ma seisin. Euroopa meistrivõistlustel. Ja ühtäkki oli mul kõigest täiesti ükskõik. Saate aru! Mul oli ükstakama sest võistlusest, endast, klubist.
Ja ma kaotasin.
***
See polnud minu võistlus. Algusest saadik mitte.
***
Lennukile astusime pühapäeval: mina, mu treeningpartnerid. Ees (Amsterdami-vahepeatusega) Lissabon. Ja nälg.
Kaalus, ütlen etteruttavalt, olin juba nädal varem. Töö-uusaastapeol jõin nukralt sidrunivett (avatud oli rikkalik buffet ja tasuta baar). Jõulude ajal olin väga mõistlik, vana-aasta õhtul paastusin. Kõik läks ilusti.
Aga paanikata ma ikkagi ei oska. Sest "mis siis, kui kaal valetab".
Ei valetanud. Väga täpne oli. Ja siis olingi võistluspäeval oma viimase 12 aasta kergeimas kaalus. Aga see on omaette teema.
***
Jõudsime võistluskohta.
Ma armastan seda Theodore Roosevelti tsitaati üha enam:
Iga kord, kui olen võisltemas, küsin endalt, et miks ma seda teen.
Või siis: miks ma sellele peale maksan.
Iga kord, kui ma võistlemise lõpetan, tean vastust.
***
See ei olnud Pan Pacs. Võistlejad olid tulnud kohale üle Euroopa, üks parem kui teine. Mu kõrval seisis Portugali meister - ja Jeesus Maria, ta oli agressiivne. Ja see, kuidas ta mind sellega rivist välja ajas, oli midagi, mida ma ei oodanud.
Vaatasin kogu oma divisioni matše. Need olid koledad. White beltide selle kaalu matšid on kuradi koledad. Need põhiliselt näevad välja nii, et võetakse gripid ja hakatakse tootma judolaadset toodet (kui sedagi), ja siis keegi lõpus kukub maha (vahel kogemata) ja lamab siis oma vastase peal.
Ma vaatasin seda ja mõtlesin, et ma sellist jitsi ei taha teha.
Enne võistlusi oli mu peas puhtal kujul konsentreeritud paanika. Ja siis - täielik ükskõiksus. Veider, seda polegi varem tundnud...
Olin oma divisionist ainus, kes guardi pullis. Okei, mitte piisavalt hästi ja turtlisse kinni jäin ka (mis on väga jõhker lugu, sest olen püüdnud väga sellega tööd teha), paar korda sain väljagi, aga ajastus ja...
Kaotus 7-0.
Pole hullu. See sakib. Aga pole hullu.
***
Ma arvan, et kui ma tahan seda kõike uuesti teha - kui tahan, ja ma esimese hooga ütlen, et tahan - on palju-palju parem ettevalmistus päevakorral.
Pole kasu sellest, kui ma kuuke edasijõudnutes open guardi drillin.
See tööde list, mis jitsis järsku tekkis, on ikka väga-väga suur. Veider, kui ükskõik sellest varem oli. Veider, kui oluliseks need Euroopakad selle tegid.
Veider, kui väga ma trenni praegu tahan.
Matil näeme, nagu meil 3D Treeningus öeldakse.
Kaks maailmatusuurt rõõmuhetke oli selle võistluse ajal:
a) Sten, sa oled faking viikingitapja! Alistada elu-tugev-vastane! Mul oli karjumisest hääl ära!
b) Liisi hõbe. Liisist ma ei saa aru. See ta jõud on midagi, millest ma aru ei saa. Imeline, arusaamatu ja maagiline. Hiigel-respekt. Mu silmis oled sa võitja.
LM.
PS: ma tean küll. On neid, kes ütlevad, et mis-sa-sinna-ronid. Oh, väga hästi tean. Ja ma tean veel, et it's not the critic, who counts. Niisiis. You. Don't. Count.
:)
Seal ma seisin. Euroopa meistrivõistlustel. Ja ühtäkki oli mul kõigest täiesti ükskõik. Saate aru! Mul oli ükstakama sest võistlusest, endast, klubist.
Ja ma kaotasin.
***
See polnud minu võistlus. Algusest saadik mitte.
***
Lennukile astusime pühapäeval: mina, mu treeningpartnerid. Ees (Amsterdami-vahepeatusega) Lissabon. Ja nälg.
Kaalus, ütlen etteruttavalt, olin juba nädal varem. Töö-uusaastapeol jõin nukralt sidrunivett (avatud oli rikkalik buffet ja tasuta baar). Jõulude ajal olin väga mõistlik, vana-aasta õhtul paastusin. Kõik läks ilusti.
Aga paanikata ma ikkagi ei oska. Sest "mis siis, kui kaal valetab".
Ei valetanud. Väga täpne oli. Ja siis olingi võistluspäeval oma viimase 12 aasta kergeimas kaalus. Aga see on omaette teema.
***
Jõudsime võistluskohta.
Ma armastan seda Theodore Roosevelti tsitaati üha enam:
It is not the critic who counts; not the man who points out how the strong man stumbles, or where the doer of deeds could have done them better. The credit belongs to the man who is actually in the arena, whose face is marred by dust and sweat and blood; who strives valiantly; who errs, who comes short again and again, because there is no effort without error and shortcoming; but who does actually strive to do the deeds; who knows great enthusiasms, the great devotions; who spends himself in a worthy cause; who at the best knows in the end the triumph of high achievement, and who at the worst, if he fails, at least fails while daring greatly, so that his place shall never be with those cold and timid souls who neither know victory nor defeat.Mitte keegi... mitte-mitte keegi peale nende, kes seda ise päriselt teinud ei saa aru, kui raske see on. Võitlemine on jõhkralt raske. Need hirmud, eneses kahtlemised, närvide mäng... see on midagi, mida kirjeldada tegelikult ei oskagi.
Iga kord, kui olen võisltemas, küsin endalt, et miks ma seda teen.
Või siis: miks ma sellele peale maksan.
Iga kord, kui ma võistlemise lõpetan, tean vastust.
***
See ei olnud Pan Pacs. Võistlejad olid tulnud kohale üle Euroopa, üks parem kui teine. Mu kõrval seisis Portugali meister - ja Jeesus Maria, ta oli agressiivne. Ja see, kuidas ta mind sellega rivist välja ajas, oli midagi, mida ma ei oodanud.
Vaatasin kogu oma divisioni matše. Need olid koledad. White beltide selle kaalu matšid on kuradi koledad. Need põhiliselt näevad välja nii, et võetakse gripid ja hakatakse tootma judolaadset toodet (kui sedagi), ja siis keegi lõpus kukub maha (vahel kogemata) ja lamab siis oma vastase peal.
Ma vaatasin seda ja mõtlesin, et ma sellist jitsi ei taha teha.
Enne võistlusi oli mu peas puhtal kujul konsentreeritud paanika. Ja siis - täielik ükskõiksus. Veider, seda polegi varem tundnud...
Olin oma divisionist ainus, kes guardi pullis. Okei, mitte piisavalt hästi ja turtlisse kinni jäin ka (mis on väga jõhker lugu, sest olen püüdnud väga sellega tööd teha), paar korda sain väljagi, aga ajastus ja...
Kaotus 7-0.
Pole hullu. See sakib. Aga pole hullu.***
Ma arvan, et kui ma tahan seda kõike uuesti teha - kui tahan, ja ma esimese hooga ütlen, et tahan - on palju-palju parem ettevalmistus päevakorral.
Pole kasu sellest, kui ma kuuke edasijõudnutes open guardi drillin.
See tööde list, mis jitsis järsku tekkis, on ikka väga-väga suur. Veider, kui ükskõik sellest varem oli. Veider, kui oluliseks need Euroopakad selle tegid.
Veider, kui väga ma trenni praegu tahan.
Matil näeme, nagu meil 3D Treeningus öeldakse.
Kaks maailmatusuurt rõõmuhetke oli selle võistluse ajal:
a) Sten, sa oled faking viikingitapja! Alistada elu-tugev-vastane! Mul oli karjumisest hääl ära!
b) Liisi hõbe. Liisist ma ei saa aru. See ta jõud on midagi, millest ma aru ei saa. Imeline, arusaamatu ja maagiline. Hiigel-respekt. Mu silmis oled sa võitja.
LM.
PS: ma tean küll. On neid, kes ütlevad, et mis-sa-sinna-ronid. Oh, väga hästi tean. Ja ma tean veel, et it's not the critic, who counts. Niisiis. You. Don't. Count.
:)
Kommentaarid
Postita kommentaar