#11. lahing. It's not over until it's over

Selle loo esimest osa saab lugeda siit. 

Teist siit.

See siin on kolmas osa. Minu 11. matš.

Varakevad 2017.  Aitado vahetu lähedus Tondil

Kõnnime Liisiga R-Kioskist ostetud kohvitopse hoides tagasi treeningsaali poole. Liisi keskendub. Ta oli mulle öelnud, et tahab minuga rääkida. Ootan.

"Laura," küsib ta oma kõige tõsisema häälega.  Kirjutan seda teksti Melbourne'i rannas, 27 kraadi kuumust ja vaade sinakasrohelisele ookeanile, aga see ta näoilme keset lumisel Tondil on nii hästi silme ees. Kuidas, kurat, saab ta niimoodi vaadata, et ta silmad nagu puuriks sust läbi? 

"Kas sa tahad Melbourne'is võita või ei?"

"Ei. Ma tahan lihtsalt osaleda. Seda uuesti teha. Ära lõpetada see võistlus. Et kellegi käsi tõstetaks."

Liisi on üllatunud. Ta ei oodanud seda.  

"Ei, Laura. Sa ei taha lihtsalt osaleda. Sa tahad võita," ütleb ta, kui on end veidi kogunud. Tal on seesama pilk, kui siis, kui ta astub matile ja ma tean, et hiljemalt paar minutit hiljem täpib ta vastane. Iga kord.

Ma ei osanud midagi muud vastata kui - 

"Okei."

Detsember 2015. Tallinn

Ema-esä olid lennujaamas vastas. Ratastool, uhiuus valge sulejopp. Olin valuvaigistitest pilves ja ütlesin, et lähen tagasi. Ühel päeval.

Asi oli tegematajätmistes. Juhtunu jättis asjad nii poolikuks, et ma käisin järgmised kaks aastat ringi, kohati nagu poolikult. Olin kohal, aga ei olnud ka. 

Trennis käisin pea iga päev. Jõusaalis. Maadluses. Tehnikatrennides. Sparrimas. MoMis.

Ma ei jäta trenne vahele. Mitte ainsatki.

Märts 2017. Tallinn

Mu minek ei oleks olnud võimalik, kui ma ei oleks võitnud märtsis parima noore ajakirjaniku auhinda ja saanud sellega seoses auhinnaraha. Austraalia on hirmkallis. Lennupiletid on ka päris kallid. Kindlustus. pisiasjad. Aga minema ma pidin: see riik kummitas mind mu unedes nagu mingi krdi kummituslik jonnipunn. Ei mingit edasiminekut. Kui tulidki Austraalia-unemõõnad, siis ühel hetkel oli see tagasi.

Matt number 4. Kaks aastat tagasi.

Kuldar ütles kunagi, et kogu mu idee minna tagasi on emotsiooni peale üles ehitatud, ja tal on õigus.  

Aga miks on see halvem kui ükskõik milline muu põhjus?

2017. Oktoober

Ma ei rääkinud eriti ühelegi austraallasele oma minekust. Lachie ja Liv teadsid, mõned Perthi treeningkaaslased, kes pakkusid mulle, et saan nende juures ööbida.

Üllatasin oma saabumisega kunagist Perthi treenerit -pean teda ikka oma treeneriks ja kirjutan talle aeg-ajalt pikki kirju. See oli lahe hetk.

Veetsin Perthis treenides (oma armsas 80/20 BJJs) ja Perthis rännates (külastasin kõike alates loomaaiast lõpetades muuseumidega) nädala. Lihvisin mõnd tehnikat -peamiselt all olles- ja valmistusin, kuidas sain.

23. oktoobril astusin Melbourne'i lennuki peale.

Kaalu-teemast kirjutan kunagi pikemalt, aga olen saanud vahepeal üsna ilusti korda saanud toidusedeli. Sellega oli juba enne Melbourne'i kõik korras... kui ma poleks jäänud haigeks (mis on ka mu Estonian openist loobumise põhjus - ei suutnud korralikult sparridagi). Mu keha on selline, mis talletab haiguse ajal metsikult vett - ja hoiab seda nädalaid kinni. On selline eripära. Asjale ei aidanud kaasa treeningpaus... Mõned kilod tulid tagasi.

Ütleme nii: Perthis ja Melbourne'is ma ei söönud. Peaaegu üldse mitte. Vaja oli kaotada varustusejagu kaalu. See on elus esimene kord, kui võistlen mingis kaalukategoorias, kuhu vaja mahtuda - naiste heavyweight, alla 79,3 kilo. Sellesse pidi mahtuma gi ja kõik muu, mis seal all kandsin. 

Hetk pärast võitu. Ei uskunud seda.

Ma ei teadnud, mida sellest oodata. Ja üksvahe olin ma ikka päris mures. Isegi, kui Liisi teatas, et Laura, kamoon, 400 grammi, see pole midagi. Jõin vähem vett, tegin kerge drillitrenni. Pakkisin koti.

Neljapäeval saabusid bräketid. Seal oli seitse neiut, mis tähendas, et üks meist sai poolfinaali otse edasi.

Selleks neiuks osutusin mina. Sisuliselt tähendas see, et pronksmedal on käes.

27. oktoober. Võistluspäev. Melbourne

Võistluspäeva hommikul avastasin, et olen kaalus kenasti alla normi.

IBJJF ei olnud midagi võistluse korralduses muutnud -mis sest, et sellele pärast vigastust tähelepanu juhtisin: nt soojendusmatt puudus. Iga võistleja proovis, kuis sai, end soojaks saada.

Läksime kohale kella üheks, Apryli lillast vööst sõbratar Katye, keda olin kohanud eelmisel päeval, võistles. Pidin matile astuma umbes 15.50, kuid võistlus venis.

Niisiis istusingi oma kohal ja vaatasin toimuvat. Kuni kuskilt saalist kõlas raks.

Maailma parim tunne.

Adam, Craig Jonesi vend oli double guard pulli ajal murdnud jala. Läks sääreluu. Lachie, mu Melbourne'i treener ütles mulle hiljem, et üks tema esimesi mõtteid oli, et "Damn, Laura is here. I hope she didn't see it."

Nägin küll. Tõeline deja vu: kiirabil kulus tund, et kohale jõuda, vahepeal oli Adam ümbritsetud tiimikaaslastest ja ta oli vänges valus.

See ei kõigutanud mind tõtt-öelda eriti. Rüüpasin oma proteiinijooki ja keskendusin oma asjale. 

Lõpuks sain kaaluma minna. Vaatasin oma vastaseid ja istusin üsna tundetult.

Kui nüüd siiralt aus olla... siis... ma ei usknud sellesse. Et hakkama saan. Kartsin - mitte vigasaamist, aga feilimist. Mõte, et kaotan kohe esimese matši, tegi seest õõnsaks.

Esimene

Minu esimene vastane oli Aasia päritolu Jia Shyann Teh. See oli ootamatu: olin veendunud, et saan vastaseks Roxy Sidney klubist, nelja triibuga valge vöö, kelle fännilehel on suurses koguses fotosid temast, kuldmedal kaelas. Kuid Roxy kaotas üsna veenvalt punktidega. Vastaseks sain hoopis AET neiu.

Pullisin guardi, vastane läks põlvili. Hoidis lollilt üht kätt väljas, et trianglioht silmaga näha.

Ma ei peaks sealt trianglitegemise paremini ära õppima, sest need on maru haavatavad. Ehk siis pidin nõrga triangli pealt turtlisse end kerima ja avastama, et Priidul oli tuline õigus, kui arvas, et need neiud turtli vastu midagi teha ei oska. Sest minu põgenemine turtlist (Liisi noomib mind kogu aeg, et sinna kramplikult paigale jään - noh, enam ei jäänud) töötas häbematult lihtsalt. Siis tegin oma lemmik-stäkkpässi, sain saidi ja tiksusin lihtsalt seal. Mõtlesin sellele, mida Sten mulle ütles ja... nojah, retsisin vastast. Et tal puuduks igasugune isu sealt põgenemist üritada. Eriti rünnakuid ei üritanud, teadsin, et saidis Priidu trikkide abil mängides mu alt naljalt minema ei pääse. 

Töötas. 

Võit 3-0.

Teine

Teine vastane oli Judy, Absolute MMA neiu. Teadsin, et talle meeldib guardi pullida. Ta tegigi seda. Sain põlve vahele, mõtlesin üllatusega, et pagan, kui rahulikult ma seda võtan, lõhkusin ta spiderguardi grippe ja stäkkpässisin. Judy sai turtlisse, sproolisin (kuigi suur kiusatus oli minna Peruvian necktiesse - ei saanud seda lubada, kimono paks krae teeb selle liiga riskantseks), hävitasin ta turtlit ja pässisin uuesti. Sain mööda. 

Veetsin taas aega saidis. Liikusin, otsisin ta käsi - kuni aeg sai otsa.

See on veider, milliseks võitlemine mind seekord tegi: põhimõtteliselt tegin endast kõik, et vastasel oleks võimalikult ebamugav, et ta ei tahaks proovida liigutada ega vastu hakata. Kusagil kuklas karjus Liisi, et demotiveeeeeeeeri.

Võit 3-0 (3 edu).

Mulle tundus, et võistlus pole see koht, kus palju riske võtma peaksin - kui punktidega juba ees olen. Tahtsin mängida üliturvaliselt, ei läinud alistama, kui just polnud väga kindel, et selles edukas olen. See ei olnud maailmatu kaunis jiu-jitsu. Trennis ma niimoodi ei sparriks. See oli mu üliturvaline A-mäng.

Poodium

See oli umbes selline tunne, nagu oleks hiigelraske seljakott pärast pikka matka seljast ära kukkunud.

Selline - vaba. Pagan, kui hea.

Poodiumil oli tore seista. Kuldmedal on hiiglaslik ja imeilus. Ja tähendab mulle väga palju.

Jiu-jitsu kommuun on üpris väike. Mind mäletasid paljud. Ka need, kes olid kohal ka kaks aastat tagasi. Näiteks Checkmati treener Nabil, kes hoidis mulle pöialt, Martin -Katye teinepool- kel läksid silmad mu võidu peale märjaks. Naine, kes jaotas t-särke - ka tema mäletas mind. Kallistas.

Pärast võistlust

Läksime Apryliga esmalt Richardi juurde (meie klubi Riku!) medalit näitama (paistis, et tal on ka hästi hea meel) ja siis väga oldchool pastakohta. Istusime kitsukese leti äärde. Kokk mu ees ei küsinud, milles  ma võitsin vaid mis kaalukategoorias. Selgus, et tegu on kolme-triibu-valge vööga...

Ühesõnaga, saime korraliku sooduka.

***

Ma vihkan, kui inimesed ütlevad, et "see kõik juhtus põhjusega". Ma olen kuulnud seda kaks aastat.

Ei.

Ma ütleks neile -ema kasvatas mind viisakaks, aga oi, kuidas ma ütleks- et see põhjus oli näiteks see, et suur tshikk tegi pagana rõveda takedowni ja mu keha ei kannatanud seda täpsemat asendit välja. Et ma olin ületreeninud ja ei tegelenud raskuste tõstmisega jõusaalis. Põhjusega...

Küll aga ütlen ma, et ma tulin sellest välja kõige kuradima säravamal võimalikul moel. Kuldmedaliga.

Ja see oleks igat teist karva medali (või tulemusega) minu jaoks olnud samuti edukas võistlus. 

Sest ma ei lasknud sellel, mis juhtus, mind pisendada. Ma võtsin selle kohutava olukorra ja tegin selle võimsaks looks. Oma treenerite ja sõprade (ja meediaomanike, kes mulle raha auhinnaks andsid) abiga.

Ma arvan, et Dionil oli õigus, kui kirjutas mulle kaks aastat tagasi, et

You've had a challenging jiu-jitsu journey so far, but you're overcoming these challenges.  Not everyone can do that.  I think you're going to become a scarily tough jiu-jitsu fighter.

Tulevik

Mis nüüd edasi? Mine tea. Tahaks edasi trenni teha. Nautida seda, mida jiu-jitsu edaspidigi pakub. 

Ja tahaks puhata. järgmine nädal olen paar päeva Balil, kolmapäeval Tasmaaniasse.

Grappling industries võistlusest otsustasin loobuda. Keha on kaunis väsinud. Lähen mõnesse trenni, tunnen end Melbourne'is hästi. 

Mul pole enam midagi siin linnas tõestada. Eelkõige endale mitte. 

Aga kui koju saabun - tahan tagasi trenni. Kodumatile.

Laura

Paraadfoto.

PS: Rääkisin coach P-ga veel enne, kui läksin. See oli netichat. Ta oli lugenud eelmist blogipostitust. Ja ta ütles mulle, et -

need mu 3 triipu on ausad, reaalsed, päris 3 triipu. Ja ta arvab, et on jõhker et olenn need ausalt saanud. Et ma olen pidanud muutuma. Ja et kui suur asi see on, et oman sellist saavutust võistlusspordis. Et see on jõhker.

Vahel on vaja peatuda ja endale aru anda, et tõepoolest.

Enne, kui viimast korda nägin, ütles ta, et tal on kokkuvõttes ükstakama - võidan või ei.

Selles viimases ma -anna andeks, coach P- kahtlen. 

Aga ma olen sulle selle kõige eest väga-väga tänulik.