#vereplekid gipükstel

Sügisel -või oli see suvel?- kirjutasin meessoost trennikaaslastest, kes kuidagi ei oska tüdrukuga eriti treenida. Kurtsin, et oleme neile kui lumehelbekesed.

Eile aga sattusin aasta esimeses trennis (avatud matid ei lähe ju arvesse) sellise tüübi peale, kes on lumehelbeke-meeste täielik vastand. Oi, kuis ta kukkus alles murdma. See oli tõsine rebimine, halastamatu, täie jõu ja raskusega. Mees ei olnud minust palju suurem -pigem umbkaudu samas kaalus- aga jõudu oli tas tõesti rohkem.

...ühesõnaga, sparri lõpus olid mu gipüksid vereplekilised - ja mu kätel on siiani ta sõrmejäljed.

Ütleme nii: polnud kõige meeldivam sparr...

Natuke nõutuks teeb. Ma ei õppinud ju midagi - kui, siis ainult seda, kuidas elu eest end kaitsta. Mis on järele mõeldes kasulik, aga...

Praegu on selline kohmetu-veider tunne: ma ei taha olla see tšikk, kellele miski ei sobi. Umbes et  kord tehakse liiga vaikselt, kord liiga tugevasti... Võib olla peaks leppima. Võib-olla peaks mõtlema, et nii ongi. Aga see ei tundu õige. Seda enam et ka tugeva partneriga võib mõnusalt sparrida. Avatud matil tegi Kiku minuga täitsa jõuliselt üks-null. Kuid erinevalt eilsest ei olnud too sparr jõhkralt ühepoolne. Ma sain teada üks-kaks asja, mida ma kole halvasti tegin.

Vereplekid tulid -jumal ja/või pesupulbrifirma tänatud- siiski pesus välja.

Kulminatsioon on sel lool ka: järgmine meessoost partner sai "kingiks" kaks (tõsi, küllaltki koba) tagantkägistust. Khm...

Laura

PS: üks äge asi ka ees: ülehomme on minu väikses korteris maasvõitluse naiste pidu. Tore!