#Uued tuuled

Kui vinge uudis: gi jõudis kohale! Võrreldes vana kimonoga... ütleme nii: tunne on, et varem olen sapakaga sõitnud ja nüüd sain esimest korda elus Lexusesse istuda. Nii pehme, ilus ja hea. Vana valge läheb nüüd õiglasele pensionile!

Panin end võistlustele kirja. Elumuutused, uued tuuled ja kõik muu sundisid tagant.

"Kas sa hoiad mulle pöialt?" küsisin Tarmolt.

"Kui sa seda ära ei murra," lubas ta.

Ma olen nii hirmul, et näen võistlusi juba öösel unes! Aga näidake asja, mis on hirmu pärast tegemata jäänud. Tõtt-öelda on mu harjumuspärane stiil hirmule sügavalt silma sisse vaadata, öelda sügavmõtteliselt "ahsoo, selline sa siis oledki" ja siis vingelt edasi minna.

(Kuid ka Ivil on õigus: kõik, mis ei tapa, teeb päris tugevalt haiget.)

Liisi andis eratunni ja ma ise käin igal võimalusel trennis. Täna õhtul ja kolmapäeval lähen värviliste sparritrenni (kus Sten lubas mulle juba teise ja Helin kolmanda sparri, kurjakuulutav naer). Mu eesmärk on pärast võistlust peeglisse vaadata ja teada, et olen andnud endast parima. See on väga badass, kui sellega tõepoolest hakkama saan. Isegi, kui kokkuvõttes kõik matšid kaotan. Sest tean, et kõik mu vastased saavad olema tüdrukud, kes on kauem trennis käinud ja seega tõenäoliselt tehniliselt päris palju minust üle. Pea kõik triibutatud vöödega. Minu vöö on triipudest puutumata. (Sellest, kui väheolulised need triibud on -vähemalt praegu - on tuleviku-blogipostituse-teema...).

Laura

PS: kohitsesin varasemaid postitusi. Blogi läheb avalikuks!