#väikesed võidud

See postitus on hetkedeks, mil trennis miski ei lähe nii, nagu vaja, mativäline elu on halastamatult karm ja lähitulevikus pole näha ühtegi präänikut.

Sel nädalal oli trenn, kus ma sain giljoga hakkama. See ei olnud mingi drill, päriselt tegin sparrimise ajal giljo! Hästi, sellele järgnes kaks väga kobat giljotiinkägistust, mis ebaõnnestusid, aga...

Aga ma tegin giljo ja seda ei saa mitte keegi mult ära võtta. Giljo!!!

Sellele järgnes päev hiljem rull, kus ma tegin armbari. Läksin trianglisse, see ei tulnud välja -tüüp rullis eemale- ja loogiline samm oligi armbar. Ronil on õigus, need kaks on selles olukorras poolõde-venda.

Kuramuse. Armbar. Jehaa!

Alistusi ei ole ilus tähistada. Säran natuke aega seestpoolt sellest hoolimata. Seda enam, et olen hoolega vahepeal ise täppinud* . Ja see on olnud okei. Igaüks seal trennisaalis peab oma patsutamised ära tegema. Vigadest aru saama.

Ma ei hooli eriti, et jalad näevad välja umbes sellised, nagu oleksin kusagil väga ohtlikus paigas armeeroomamist teinud. 

Kusagil, kus muru ja sambla asemel on suured kivid. Ja sealjuures on püksid koju jäänud.

Ühesõnaga... ema uuris, kas ma ei tahaks hoopis käsitööringiga liituda.

Ei. Ei taha.

Ja kui juba niimoodi tegutsemiseks läks, siis astusin Hiroshima-suuruse loodusjõu (harilikele inimestele tuntud ka kui peatreener) juurde, uurisin, et kas rullime ja sain siis esimese minuti jooksul umbes 86 korda (tunde järgi) triangli. See oli minu süü, kes jätab küünarnukid niimoodi, laokile, ah? Paha, Laura!

Ja siis leidsin ennast mitu korda õhust, samal ajal mõtlemas, et miiiiiisseeenüüdonkuidasseejuhtus???? 

Üks kõige väärtuslikum õppetund, mida trennist sain, on järgnev:

Minu kõige kardetavam vastane ei ole ükski trenni blue- ega blackbelt. Vaid... nojah, ma ise. 

Hirmude ületamine on ilmsegelt teemaks.

.

Laura C.

*vahel unustan, et mõned sõbrad, kes seda kraami loevad, ei tea jitsist ju õhkugi! Täppimine (või patsutamine) on märk allaandmisest.