#Uuuhaaahaia

Uuh. Aah. Ai. AAAAH.

See oli umbes-täpselt mu nädalavahetuse sõnavara. Ivi, kes seda kõike pealt oli sunnitud kuulama, võib kinnitada. Ma ei teadnudki, et sellistes kohtades võib valus olla! Korraga!

Laupäeval liikusingi uuaahaiakurataahaia saatel ringi. Sest võtsin osa kõigist trennidest (oli sparrinädal - võimalus käia ka värvilistega müramas) pluss maadlusest. Kuus päeva trenni järjest, iga kord umbes kaks tundi.

Järele mõeldes - võib-olla tõesti polnud see eriti tark tegu. Keha hakkas protesteerima: väsimus, jõhker magusaisu, tuim valu. Palavikutunne.

Ületreenimine on minu jaoks uus ja huvitav teema.

Ja see kõik juhtus siirast soovist võimalikult heaks saada. Ilmselt sain natuke valesti aru. Selgus, et puhkepäev on maru oluline. Vaata vaid...

Ma ei usu, et selle nädalaga mingisuguse fataalse kahju suutsin endale teha, aga natuke raputas see olukord küll. Eile, pärast sõbrapäeva avatud matile ei teinud ma midagi õigesti. ega hästi. Jube kehv oli olla. Seega tänane trenn jääb ära. Puhkan. Jalutan natuke.

Ja... nojah, söön kooki. Las ta olla - kui keha teatab, et on vaja, ju siis on vaja!

*tänane beastmode

Võistluste-ärevus süveneb. Teen selle kindlasti ära, aga kardan. Mida?

Et pettun endas. Nii väga, et mu sinisekirju nahk ja valusad jalad on selle kõrval köki-möki.

Võib-olla pettun. Võib-olla mitte. 

Fake it til you make it.

Laura C.