#Pärnu suvelaager ehk 23 ja pool tundi trenni

Sel aastal õnnestus mul lõpuks esimest korda elus Pärnu suvelaagrisse jõuda. 

Pidasin seal viisakalt päevikut. See on siin teie ees.

***

Esimene päev: oh no, kuhu oma asjad panna?

Sõitsime laagrisse Ivi autoga, kuhu peale viie võitleja pidi mahtuma nimetet kaklejate treeningvarustus.

Siinkohal teile matemaatikaülesanne: kui majas elab viis naist, kes käivad keskmiselt 2,5 korda päevas trennis ja neil on kamba peale üks pesumasin, mis just suures koguses pesu ei mahuta, siis kui palju trenniriideid kaasa võtta vaja on?

Õige vastus on, et kõik spordiriided, mis kapis on. Seda kraami... no ikka oli. Lisaks igasugu konservid-tatranuudlid-juurikad-sibulad-asjad, sest me toitume kõik a) tervislikult ja b) odavalt, sest üleliigset raha pole meist kellelgil. Üllatavalt hästi tuli välja kodust kaasa võetud kartulite-konservide-juurikate abil.

Natüürmort: rõdu+vööd+kindad. 

Igatahes kogu see tavaar mahtus kuidagi autosse ära, kuigi enamike jalgevahel oli mingid pambud (minul nt kanamunade kott). 

Jõudsime kohale, läksime otse trenni, kus Priit soojenduse ajal kõvasti arutles, et mida paganat üldse õpetada, ja siis mõtles käigu pealt välja, et poolkaitse alumist. Jumala õnn, et Ron selle meile põhigrupis juba selgeks tegi kevadel. Hea oli korrata. Põhiasi on alumine käsi enda alla sikutada ja natuke looteasendisse end kerida, otsimik maha. Tadaa. Ja ei mingit sellili minekut.

Pärast trenni leidsime oma kodu üles (ajakirjanikust kolleegi omand), mis õnnelikul kombel trennisaalist kõigest 600 meetri kaugusel asetseb. 

Uni oli hea.

Teine päev: kurat, kus mu jalad on

Pärast mõnusat und ja hommikusööki tuli punkt kell pool kaksteist trennisaalis olla, kus Sten truckimist õpetas. Sellega on see jama, et alguses ei osanud pool saali algasendissegi minna ja siis nii kinni kiilusid, et mõtlesid pikalt, mitu jalga neil on ja kus jalad täpsemalt asetsevad ja missuguseid liigutusi need jalad võimaldavad teha.

Ma ise olin nõus rashi nurka viskama ja jonnides teatama, et mina igatahes seda jalgade asendit mitte kunagi paika ei saa ja üleüldse arusaamatu, miks peab keerama end sellisesse asendisse, kus tavaliselt Cirque du Soleil'i parimad kondiväänajad oma jõu- ja ilunumbrid lõpetavad.

Aga seda oli suures saalis jube piinlik teha, niisiis jätkasin. Ja... Lõpuks sain küll. Tadaaa: loll, aga arenemisvõimeline, nagu meie Džein armastab öelda inimeste kohta. Ja kanäe, lõpuks sain selgeks ka! Täitsa ilusti, kuigi detailid tuleks paar korda üle vaadata.

Martini trennis oli igasuguseid de la riva konksuga nalju ja spinne, mille kohta ma pean veel vaatama, kuidas oma rullimisse neid panen.

Lõunal mudis mu valusa selja läbi armas Mari klubist Jits Pärnus. Mari teenuseid julgen küll soovitada, kohe päris palju parem olemine oli.

Teel riietusruumi leidsin valvuri-tädi valvekaamera ekraanipilti silmitsemas: seda, mis näitas pilti saalist, kus sparrisid viimased vaprad.

Jitsitüdrukud. Päris korralik punt.

"Pusivad ja pusivad ja pusivad," vangutas ta pead. "Mis kaifi nad sellest saavad... No ei saa aru!!!"

Täitsa kahju Valvuritädist. Ta ei saagi teada "sellest kaifist". 

Õhtul jälgisime peedisuppi luristades, kuidas Gerd Kanter pronksmedalile end heidab. 

Kolmas päev: Helini juurte juurde

Põhimõtteliselt hakkas muster korduma: Eat. Train. Sleep. Repeat. 

Trennides (Steni truckimise jätk ja siis Priidu poolkaitse alumise edasiarendus) ei piiranud end ühe ja kindla drillipartneriga, niisiis sattus päris palju erinevaid inimesi mu ette.

Õhtul läksime Helini lapsepõlvekodusse tema vanematele tutvustama, milliste inimestega nende malbe tütreke kakleb. Helini ema ütles igatahes minu arupärimise peale, et kuda selle Heliniga nii läks, et "meie kasvatasime küll teda väga korralikult," vangutas pead, aga näis, et oli asjade säärase käiguga leppinud.

Samal ajal (endiselt spordilainel) jälgisime jalgpalli EMi finaalmäng, naersime kõvasti Ksenija ja Helini isa naljade peale (mis keerlesid põhiliselt Ronaldo ümber) ja sõitsime seejärel tagasi Pessa.

Neljas päev: jep, läksin liiale

Kuna Priit ütles eelmisel päeval, et tema eliidi-trenn on hoopis põhiasjade trenn (küünarnukkide kontroll), siis võivad minusugused ühe-triibu whitebeldid ka liituda, mida ma meeleldi tegin. 

Ja siis tuli peale Jorksi nogi kägistuste lõpetamise trenn, mis tähendas palju Japanese necktie'd, mis tähendas omakorda cranckimist, mis omakorda tähendas, et kael liiga rõõmus ei olnud.

Tulime me rõõmsalt õhtusesse (17.00) trenni. Valvuritädi noogutab tunnustavalt: "Jätkub teil alles vaprust!"

"Mis vaprus... see on sõltuvus!!!"

Trennist saabudes olime me mõlemad Heliga (kes on MMA võistlustiimi liige) väsinud ja meenutasime üleni higiga kaetud naiselaadseid olendeid. Ott Ollin tuli vastu, noogutas ja teadustas: "Daamid..." ja me murdsime mõnda aega tõsiselt pead, et kurat, kellest ta räägib.

Õhtul UFC vaatamine. Amanda Nunes tegi Mieshale korraliku RNC ja on sellega seoses esimene openly gay champ.

Viies päev: holy shit, leglocks

Teisipäev oli gitrenn, mis tähendas, et konstantselt oli kuramuse palav. Isegi mu 375 grammi kaaluva Hyperlite giga.

Sirge jalalukk pole kunagi mul sparris välja tulnud, peamiselt seetõttu, et ma seda iial õppinud ei ole (mis juhtub, kui mööda ilma jitsiõpet endale korraldad), niisiis rõõmustasin, mis kole, et lõpuks selgeks saan. Eks ta enamvähem sai ka, peab katsetama hakkama.

Lasin opijalale ka sirget jalalukku teha. No ühes asendis oli hetkeks aia, aga üldiselt ei midagi. Paraneb!!!

Nojah, juulis ma veel jalalukke sparris sellele jalale teha ei luba, aga üldiselt on vist vinksvonks.

Hiljem avatud matil võttis Džein mult eluisu ära sparris (ta on täpselt nii hea) ja oma lemmikleedukaga sparrides õppisin kuidas teha TÄIESTI GENIAALNE AMERICANA. Siis lubasin talle, et kui võisteldes sellega võidu saan, siis annan kindlasti teada.

Priidu trenn pani soovima, et ma kunagi neid asju, mis ta näitab, päriselt sparris suudaks rakendada.

Oeh.

Kuues päev: I know nothing

"Tere sõltlane!" teatas Valvuri-Tädi, kui uksest sisse astusin. Kiire õppija, midagi öelda ei ole.

Priidu trennis leidis aset järgnev olukord.

Laura on võtnud sisse mingisuguse jitsiasendi (teemaks oli liblikkaitse), aga ilmselgelt on midagi valesti. Priit näeb seda, tuleb ligi ja ütleb kannatliku rahuga:

"Laura, pane käsi vastase kaela taha. *paus* 

Laura, pane käsi vastase kaela taha. *paus*

Laura, pane käsi vastase kaela taha. *paus* 

Laura, pane käsi vastase kaela taha. *paus*

Laura, pane käsi vastase kaela taha."

Samal ajal tekkis mu hinge üha suurenev paanika koos süveneva usuga, et mul on seitse fantoomkätt ja näriv küsimus, et missugust Priit täspemalt silmas peab.

Ahjaa... seda soojendust, mis Soome lillast vööst instruktor tegi, ma küll teha ei julgenud. No seal oli ikka igasuguseid vigureid ja saltosid. 

Kimura trenn samas oli ÜBERÄGE. See oli lihtsalt jõhkralt elulahe ja ma õpiks seda veel ja veel.

Pärast seda oli kuuldavasti Helin meile sisse sadanud ja teatanud jonnis näoga, et "Ott on meeeeeaaaaaaaaan," viidates Oti poolt tehtavale trennieelsele soojendusele. Nõndaks. 

Õhtul oli social event, kus selgus, et ma nt UFC ja IBJJF võistluste ajaloost tean täpselt mitte midagi. (Ei lase sellest faktist end eriti häirida.)

Seitsmes päev: JÄLLE KIMURA!!! 

Trennis (instruktoriks endiselt härra Simola Soomest) õppisime kimurasid ette ja taha tegema. Täitsa tegija tunne tekkis, kuni algas avatud matt, kus selgus, et ma ei oska mitte kuraditki. 

Läksin nohisedes alla riietusruumi suunas, teatasin ilmselgelt positiivsusest hõõgudes (umbes nagu timukas-Brita oma parimatel päevadel) vaesele teepeale jäänud Ronaldile, kes kosse jalga tiris, et "ma ei oska jiu-jitsut," mille peale mu lugupeetud treener vastas külma rahuga "aaa, jälle."

Nojah.

Kaheksas päev: aeg panna käsi püksi by Tõll

Hommikul teatas mu keha isiklikult, et trenni ei ole mõistlik minna, aga kas ma, loll, siis kuulan. Panin gi selga ja lonkisin kohale.

Opijalg läks imeliku nurga alla ja otsustas kostitada valujuti ja ehmatusega. No ma siis teatasin vastavalt Priidu & co ettekirjutusele Tõllule, et mul on aia ja trenniga kaput. Panin külma peale ja rahunes teine maha ja kõik chill.

Aga enne seda suutis Tõll välja öelda lause, mis saab ilmselgelt klassikaks:

"Ja siis pane käsi ta püksi. See on elementaarne!!!"

Päeval tuli mu juurde leedukas Irmantas, kes rääkis, et jälgib mu blogi (google translate'i abil), ja vahel, kui tuleb isu mitte trenni tulla, siis see blogi motiveerib.

Õhtul pakkisime asjad kokku.

"Kurb on," ütlesin Kärdile (toakaaslane). Ja Kärt leidis ka, et kurb. Sest see pööningukorrus (penthauss) on olnud kodu.

Üheksas päev: aidaa

Hommikul kooserdas meite juurde Sunsetis mu kleidis lustinud Helin, kes selgitas õnne printsiipe, nt kui oled kaalu võtma pidanud ja siis, pärast võistlust, saad järsku jälle normaalselt arbuusi ja jäätist süüa.

Või kui oled terve trenni maruintensiivselt trenni teinud ja siis ühel päeval on ok see, kui sa terve päev lihtsalt voodis luuslanki lased.

Viimane kohv. Viimane puder. Trenni ei teinud. (Sest vahel õnnestub mõistlik ka olla).

Siis koju. Selline tunne tekkis, nagu oleks suvi kõige täiega lõppenud... aga kestab ju teine veel!

Kokkuvõte

Päevane joodud veekogus keskmiselt: 3 liitrit;

Kokku laagris tehtud trenn: 16 trenni (23 tundi ja 30 minutit);*
Laagris pestud pesu hulk: jõhkralt suur;

Laagri laul: see

Kui sa tunned, et sa enam ei oska
Ja on murdumas su mehine meel
Kui sa tunned, et sa enam ei jaksa
Veidi veel- oh Sylvester
Veidi veel

Su lihased päästavad meid jälle
No ütle mis me ilma sinuta teeks
Nii hea on mõelda, et sa tuled
On mõelda hea, et oled teel- jeee

Laagriga võib rahule jääda küll.
Homme ma magan. Hästi pikalt.

Laura

___
*"Ise ka usud või?" kommenteeris seda numbrit Priit. (Ei usu).