Intervjuu: Helin Paara, kirvemõrtsukas

Siia blogisse tulevad nüüd mõned intervjuud ka. Võitlejatega. 

Esimese hooga võtsin ette Helini, keda klubi peatreener tituleeris "Axe Murderer" - miks, seda küsige senseilt endalt.

***

Kui päris lõpuni aus olla, siis Helin on üks neist põhjustest, miks ma trenni jõudsin. Guugeldasin nimelt kõike Eestis harrastatavate võitluskunstide kohta ja leidsin päris palju videosid Helinist ja ma mõtlesin, et ta on nii pagana äge.

Helin versus Liisi 3D rullil võõistlemas.

Esimest korda kohtusin temaga pärast algkursuse lõpetamist põhigrupis. Helin oli vigastusest taastumas ja käis valgete vööde trennis.

Ma sain Heliniga rullides kohe aru, et ta saaks minuga umbes kümne sekundiga paar lukku peale panna ja siis kolm kägistust takkapihta pigistada, aga Helin ei teinud seda. 

Rulli lõpus ütles julgustavalt, et "esimese sparri kohta väga hea." 

See oli vale. 

Aga nüüd on see Helin minu sõber.  

Kui sa vaatad oma võitluskunsti-karjäärile, siis mis hetk kõige uhkem on?

See on nüüd küll raske küsimus.

Ma ei ole kunagi ühest võidust väga õnnelikuks saanud - et oh, ma võitsin, nüüd olen meeletult õnnelik. Mulle on oluline kogu see protsess. See oli kõige lahedam, kui ma tegin esimese matši Raju päevasel üritusel ära ja Ott  (Ott Tõnissaar on sportliku vabavõitlusvõistluse Raju peakorraldaja ja Eesti parim vabavõitleja -  L.M.) pakkus, et võiksin teha järgmise matši õhtusel üritusel. See oli jõhker tunnustus. Minu jaoks oleks olnud okei igavesti päevastel üritustel võitlemine, mul ei ole hullu ambitsiooni maailmameistriks saada.

Kui ma seda leedukat võitsin, siis ma ei ütleks, et überõnnelik olin. Ei, muidugi hea meel oli.

Aga mul on pigem tore, et ma seda trenni teha saan.

Hiljem teatab Helin, et tal tuli meelde veel üks asi. Et kui ta wing-tsuni suvelaagris vaatas MMA võistlusi, mõtles ta, et nii äge. Ja et tahaks ka. Aga Eesti ju, ja ta on naine ja see ei juhtu iial.

See, kui ta lõpuks sinna lõpuks ikkagi jõudis - selle üle on ta uhke.

Sa võtad vigastusi sama emotsiooniga? Et juhtub.

Oleneb. See on nõme, kui mul hakkab parem vorm tekkima ja tekib plaan, mida arendada ja siis tuleb vigastus - see on selline... (mõttepaus)

Aga väga muserdunud ei ole ma vigastuse tõttu vist kunagi olnud.

Sa oled Brasiilia jiu-jitsu lilla vöö, Eestis kõige kauem jitsi harrastanud naine pealekauba. Mis moel sa end motiveerid jätkama?

Mulle lihtsalt meeldib. Mul pole kordagi sellist mõtet tulnud, et jätaks pooleli. 

Vahel treener ka. Foto: Mariel Mõisavald

Ikka oled mingil hetkel rohkem motiveeritud, mingil hetkel vähem. Nüüd ma olen jõudnud selleni, et vahepeal on vaja pausi. Esimesed kuus-seitse aastat ei olnd isegi sellist mõtet, et teeks pausi... Pigem see suund, et mida rohkem, seda uhkem.

On sul eesmärke? Kunagi blackbeldiks saada?

Ei ole oluline. (naerab)

Mis on oluline?

Oluline on, et ma saaks seda trenni edasi teha. Ikka tahaks paremaks saada ja areneda, aga et ma selle nimel viitsiks ekstra palju teha... Kui ma vaatan sind ja veel mõnesid, kes vaatavad videosid siis... 

Ma lihtsalt käin ja teen. 

Ma tean, et sul on olnud keerulisi hetki ka. 

Jah. Kui mul MMA-periood oli, siis mingist hetkest see ei olnud enam fun.  Ma teadsin, et see mulle meeldib ja ma ei kavatsenud seda pooleli jätta, aga ilmselt oleks pidanud vahel vaikselt võtma, puhkama või pausi võtma. Käisin kohusetundest ja rutiinist trennis. Siis tulid väiksed vigastused, siit oli valus, sealt oli natuke valus, aga tegin edasi - võistlused ju tulemas ja peab tegema. Siis oli veel kaaluvõtmise-teema... 

Kui siis üks suurem vigastus tuli, siis mul ei olnud üldse kahju, et ma ei saanud kolm kuud trennis käia.

Sa oled näinud kohutavalt palju inimesi trenni tulemas ja lahkumas. Kuhu nad kaovad?

Ma mäletan juba wing-tsuni ajast, kui seda nägin, et mismõttes te ei taha trenni tulla? Ma elasin trenni nimel ja nemad ei tulnud vahest trenni või jätsid pooleli. Mingi ajani oli seda väga raske mõista.

Aga... elu tuleb vahele ehk? Töö, lapsed, pere. Ilmselt on pärast raske ree peale tagasi tulla - eriti, kui oled algaja. Ja mõni tahab lihtsalt erinevate asjadega tegeleda. Ja mõnedele lihtsalt ei sobi.

Mis on kõige suurem viga, mida whitebeldid teevad?

Võib-olla see, et kui nad algkursuselt tulevad, siis nad eeldavad, et nad juba oskavad - aga kui sa ei ole selle alaga varem kokku puutunud, siis ei ole nii, et ma teen need asjad ära ja siis oskan.

Kohati on näha seda frustratsiooni - et "ma olen seda õppinud, üldse ei tule välja!". See ei peagi niimoodi kohe välja tulema. 

Palun anna üks suur nõuanne whitebeltidele: mida teha enne esimest võistlust?

Lihtsalt minna ja ära teha. Kui ei ole kogemust, siis ei tea, kuidas võistlusolukorras reageerid. Mine kogemust saama. Proovima, vaatama, mis tundeid tekitab, kuidas selles olukorras end tunned.

Ühes viimases MMA matšis said sa prantslannast vastaselt päris tõsiselt viga. Kuidas sa pärast seda taastusid? Ei olnud hirmus trenni minna?

Foto: Postimees

Kusjuures see ei olnud üldse valus vigastus. Kui pihta sain, siis oli topeltnägemine ja kõik oli segamini ja imelik - aga valu... ei. Silm läks paiste, ma ei näinud sellega midagi. Arvasin, et tekib mingi peavalu, aga ei olnud. Lihtsalt ebamugav oli.

Ma ei mäleta, kui pikalt poksimisest eemal olin pärast seda - ilmselt ikka olin. 

Aga pihtasaamise hirm natuke ikka oli esialgu - nüüd olen ära harjunud. Enne seda ei saanud aru, et inimene võib nii kergesti katki minna. Pärast tekkis see mõte - et mis võib juhtuda.

Sa jätkad võistlemisega - jitsis eelkõige. Miks?

Aga miks mitte?

Võistlemine motiveerib konsentreerima ja pingutama. Muidu teekisn täna natuke, homme - suvalt. Kui tean, et midagi on tulemas, paneb see asju rohkem läbi mõtlema, pingutama natuke rohkem.

Kui ma käisin sinuga koos Soomes Female Fight Cupil, siis nägin, et olid enne oma matši närvis. Väga närvis. 

Oo jaa.

See ei lähegi paremaks? Pärast kõiki neid võistlusi?

Ma arvan, et see on sama. Ma mäletan, et pidime ühel Eesti võistlusel tegema Marieliga matši (Mariel Mõisavald on sinise vöötaseme välja treeninud jitsikas - L.M). Ma mäletan, et ma olin siis ka närvis. See oli vist pärast seda silmavigastust, trenni olin teinud. Aga hullult närveerisin. Mõtlesin, et äkki kukun pikali ja... ja kõik läheb halvasti. 

Olen mõtetes valmis selleks, et kõik kiilub kinni ja on pekkis.

Ego tuleb ka mängu? Kui kaotaksid whitebeldile?

Ega ei tahaks jah eriti kaotada... (naerab)

Mõnes mõttes... siis eeldatakse, et ma olen sada aastat trenni teinud ja peaksin kõik naised ära võitma. Aga ma arvan, et see võib täitsa juhtuda, et ma võin kaotada. Kui kaotan, siis kaotan, midagi ei ole teha. 

Aga ma arvan, et kui vastas on naisblackbelt, siis on suhtumine teine.

Kui viimasel 3D Rullil võistlesid, olid su vastas kaks whitebelti, Ksenija ja Aljona. Ja ma mäletad, et algatuseks tegid mahaviimise niimoodi, et võtsid nad praktiliselt sülle ja siis asetasid õrnalt matile. 

Siinkohal mainiksin ära, et tegu oli üle keskmise väikeste whitebeltidega.

Aga sul polnud mingit enesetõestamishoogu peal.

Selles mõttes küll. Priit (3D Treeningu peatreener Priit Mihkelson- L.M.) ka aeg-ajalt ütleb, et peaksin olema ründavam. Mõnevõrra tuleneb see sellest, et paar esimest aastat tegin trenni ainult poistega ja siis olin väga õnnelik selle üle, et kaitsesin kõik asjad ära. Ise ei saanud midagi teha, aga jäin ellu. See oligi juba hästi. 

Foto: 3D Treeningu Facebooki leht.

Ründamine on jätkuvalt üks mu põhiprobleeme. Pean sellele väga mõtlema ja keskenduma.

Kui ma läksin algkursuselt edasi põhigruppi, siis olid sa ka meiega. Seal trennis oli üks algaja mees, kes harrastas peapigistamist. Sa olid vist üsna kannatlik temaga, ego ei olnudki..?

Ei! Sellised peapigistajad toovad ego väga ilusti esile. Sest siis ma tahan nende pead väga kõvasti kägistada. See motiveerib ikka väga hästi, kui keegi teeb mingeid lolle asju järjepidevalt, tugeva jõuga. 

Ma läksin selle tüübi juurde ekstra järgmine kord, et ma saaks ta ära kägistada.

Milliseid vigastusi saanud oled?

Kõige esimene vigastus oli rinnalihase rebestus. Kunagi -see oli vist Iirimaal?- kui keegi pigistas mind hästi kokku, käis mul siin mingi krõps (näitab rangluu ligidusse).Siis silmavigastus. Väikseid asju on palju olnud. Paar aastat tagasi oli küünarliigeses lihasrebend.

Mis su tulevikuplaanid on?

Ma ei tea. Tahaks trenni edasi teha. Kui saan kinnituse, et silm on korras, siis tahaks äkki MMA-s uuesti võistelda.

Samas päris profisporti väga ei trügiks. Mitte isegi silma pärast, ma ei ole lihtsalt motiveeritud nii palju trenni tegema, et kogu muu elu kõrvale jätta. Ei ole pointi enam.

Jitsis võiks jätkuvalt aeg-ajalt võistelda. Sellist sihti silme ees ei ole, et pean Euroopa meistriks saama. 

Female Fight Cupil alistasid kõigepealt Euroopa meistrivõistluste pronksmedalisti ja finaalis hõbemedalisti.

Pronksmedalist ei olnud väga keeruline. Hõbemedalist oleks pidanud vist võistlema kaal madalamas kategoorias. Mina olen jätkuvalt sellel arvamusel, et suurus ja jõud on kohati määrav. Kui oleksime samas kaalus, kas oleksin teda võitnud? Küsitav.

Kuidas saada väga heaks jitsikaks?

Suurest motivatsiooni küsimus. Kui on motivatsiooni trenni teha, siis see tuleb. Ma nii mäletan, et ma tükk aega mõtlesin jitsis ja poksides ka, et ma ei ole iial võimeline kiiremaid liigutusi tegema. Olen aeglane. Arvasin, et ei saagi kunagi tehtud. Aga kui trenni teha ja harjutada, siis ikka saab - mingeid asju paremini, mingeid halvemini. Aga saab.

Võitlejaprofiil

 nimi: Helin Paara

 hüüdnimed: Axe Murderer (Priit pani), Malbe Suvetuul (Ivi pani), Heli (Džeini looming)

ala: brasiilia jiu-jitsu (lilla vöö), MMA; 

lemmikalistus: sirge käelukk;

Võitluskunstidega alustas 10. klassis, hakkas tegema wing-tsuni. Esimene kokkupuude maasvõitlusega oligi wing-tsuni trennides, kui näidati erinevaid käelukke;

Pärast keskkooli lõppemist kolis Helin Pärnust Tallinnasse ja hakkas käima paralleelselt nii wing-tsunis kui ma maasvõitlustrennides. Wing-tsuni grupp pandi ühel hetkel kinni ja Helin keskendus maasvõitlusele, ühel hetkel võttis käsile sportliku vabavõitluse.  

Pärnus 11. juulil 2016