#trenni-update ehk vigase päevaraamat
Mulle ei meeldi see, kuidas vigastus mind muudab. Ma nimelt vingun. Sest valus on. Sest valuvaigistid eriti ei aita. Sest tahaks matile mürama, aga ei saa. Tööd ka ei saa teha, sest istudes lööb alaselga selline valu, et silmist jookseb pisaraid ja ainus võimalus on tööd teha püsti seistes.
Aga see jälle väsitab ja siis tahaks istuda.
Aga ei saa.
***
Vigastusteks tuleks valmis olla. Ma ei tea kedagi, kes teab kedagi, kes tegeleb natukenegi tõsisemalt jiu-jitsuga ja on sealjuures suutnud vältida vigastusi. Mul endal on see mittevältimine keskmiselt grandioossemalt välja tulnud. Sest bad luck Laura, sest jõusaali olulisusest polnud ma kuulnudki, sest... juhtub.
Jaaa, vigastustega tuleb juba ette arvestada, aga selle teooriaga on see viga, et meist keegi ei ole. Kui kõik läheb tõusujoones, tehnikad pisitasa arenevad ja rullimine muutub üha lõbusamaks, siis ikka ju vaikimisi eeldad, et see kõik läheb igavesti sama rada pidi.
Nordicu seljavigastus, millest ma lootsin, et nädal puhkust ja küllap olen terve, otsustas hoopis, et fuckit, progresseerun.
Vigastusi juhtub tõepoolest kõigil, sh minul. Asi selles, et ma olen nendega hakkamasaamises kohutav. Praegu laman voodis, kuradi valus on. Jonnida tahaks umbes samamoodi nagu keskmine viie-aastane, kellele poni ei osteta, kuigi see on hetkel elu suurim unistus.
Kolleeg küsis täna ettevaatlikult, et tead, kümne aasta pärast... mis su tervis teeb, kui sa nii endale teed?
Vaatasin endamisi süngelt tulevikku, ütleme nii.
Muud moraali polegi, kui et: vigastused sakivad. Veel sakib asjaolu, et need on vältimatud. Ja et need pööravad peapeale kõik mu plaanid. Keegi aidata ka ei saa (peale treeningkaaslasest füsioterapeudi Indrek Läti, tema aitab täiega).
Praegu ongi kodukontori asemel voodikontor, läpakas süles, horisontaalses asendis.
Jama on.
Ainult, et kui ma natuke sellest tujust üle saan, et kõik on halvasti, saab hakata konstruktiivsemalt ka asju ajama, näiteks on plaan
- Vaadata (võistlus)videosid;
- Kududa esäle soojad sokid;
- Kududa Tasmaania papsile soojad sokid;
- õppida selgeks ADCC/IBJJF reeglid
- Uskuda, et homme on natuke väiksem valu ja äkki ikkagi varsti saab matile.
Need hetked on sellised, mis meelde tuletavad, mis tegelikult oluline on (tervis), vööd ja asjad kuuluvad suures plaanis sinna "meh" kategooriasse hetkel. Või siis..? Sest ma ei tea, mida kuradit see alateadvus teeb, öösel näitas see mulle sellist unenägu, et kõik teised tüdrukud (Tallinnas ja Tartus) said laksti sinivöödeks ja mulle teatascouch coach Priit, et sa oled nii kehv, et jääd igavesti valgeks.
Kui midagi üldse seda näitab, et mul on jitsipuhkust vaja, siis see.
Laura
Note to self: loe seda, kui terve oled ja tunne on, et "sellllline masendus on seoses sellega, et ma jitsis midagi eriti ei oska, vastupidiselt teistele, kes kolme sekundiga kõik tehnikad ära õpivad".
Aga ei saa.
 |
| Enne Nordicut käisin VÕIMLAs rullimas. |
Vigastusteks tuleks valmis olla. Ma ei tea kedagi, kes teab kedagi, kes tegeleb natukenegi tõsisemalt jiu-jitsuga ja on sealjuures suutnud vältida vigastusi. Mul endal on see mittevältimine keskmiselt grandioossemalt välja tulnud. Sest bad luck Laura, sest jõusaali olulisusest polnud ma kuulnudki, sest... juhtub.
Jaaa, vigastustega tuleb juba ette arvestada, aga selle teooriaga on see viga, et meist keegi ei ole. Kui kõik läheb tõusujoones, tehnikad pisitasa arenevad ja rullimine muutub üha lõbusamaks, siis ikka ju vaikimisi eeldad, et see kõik läheb igavesti sama rada pidi.
Nordicu seljavigastus, millest ma lootsin, et nädal puhkust ja küllap olen terve, otsustas hoopis, et fuckit, progresseerun.
Vigastusi juhtub tõepoolest kõigil, sh minul. Asi selles, et ma olen nendega hakkamasaamises kohutav. Praegu laman voodis, kuradi valus on. Jonnida tahaks umbes samamoodi nagu keskmine viie-aastane, kellele poni ei osteta, kuigi see on hetkel elu suurim unistus.
Kolleeg küsis täna ettevaatlikult, et tead, kümne aasta pärast... mis su tervis teeb, kui sa nii endale teed?
Vaatasin endamisi süngelt tulevikku, ütleme nii.
Muud moraali polegi, kui et: vigastused sakivad. Veel sakib asjaolu, et need on vältimatud. Ja et need pööravad peapeale kõik mu plaanid. Keegi aidata ka ei saa (peale treeningkaaslasest füsioterapeudi Indrek Läti, tema aitab täiega).Praegu ongi kodukontori asemel voodikontor, läpakas süles, horisontaalses asendis.
Jama on.
Ainult, et kui ma natuke sellest tujust üle saan, et kõik on halvasti, saab hakata konstruktiivsemalt ka asju ajama, näiteks on plaan
- Kududa esäle soojad sokid;
- Kududa Tasmaania papsile soojad sokid;
- õppida selgeks ADCC/IBJJF reeglid
- Uskuda, et homme on natuke väiksem valu ja äkki ikkagi varsti saab matile.
Need hetked on sellised, mis meelde tuletavad, mis tegelikult oluline on (tervis), vööd ja asjad kuuluvad suures plaanis sinna "meh" kategooriasse hetkel. Või siis..? Sest ma ei tea, mida kuradit see alateadvus teeb, öösel näitas see mulle sellist unenägu, et kõik teised tüdrukud (Tallinnas ja Tartus) said laksti sinivöödeks ja mulle teatas
See ja seljavalu.
Kui te annaksite mulle teada - eravestluses või kusiganes - kuis teie vigastuspausiga hakkama saate, oleksin üle keskmise tänulik. Sest see on selline... keerulisevõitu.
Kui te annaksite mulle teada - eravestluses või kusiganes - kuis teie vigastuspausiga hakkama saate, oleksin üle keskmise tänulik. Sest see on selline... keerulisevõitu.
Rõõmustav on vaid, et uus naistelaager on tulemas. On, mida oodata! Lisaks lendan novembris Londonisse, IMPACT kursusele (ehk siis enesekaitseinstruktori-õpingud jätkuvad). Uuel aastal saabki -kui kõik läheb hästi- kursuseid tegema hakata. See teeb umbkaudu sama õnnelikuks nagu vasika karjalaskepäeval. Veel ei tea, mis kujul (ja kas 3D Treeningus või kus või kelle alt täpsemalt), aga küllap selgub ka see.
Laura
Note to self: loe seda, kui terve oled ja tunne on, et "sellllline masendus on seoses sellega, et ma jitsis midagi eriti ei oska, vastupidiselt teistele, kes kolme sekundiga kõik tehnikad ära õpivad".
Kommentaarid
Postita kommentaar