#täitsa üksi Põhjamaade lahtistel
Ma olen terve tänase käinud ringi peamiselt ibuka abil. Ma ei teadnudki, et nii saab olla, et selg on nii valus, et naermine ja hingamine ja pikalt istumine on paras piin. Kuidas Kaupo seda tegi, MMAs pealegi, kõik need päevad järjest?
Oli see seda kõike väärt? Noh... jah. Oli.
***
Oli laupäev, kell oli veidi pärast 7 ja Nordica lennuk tõusis õhku. See võttis suuna Rootsile. Vaatasin uniselt aknast välja ja vaatasin oma kätt, kus oli pastakaga kirjas "HINGA ASEND EI JÄÄ TURTLISSE KINNI" ja mõtlesin, et see retk on ikka pagana kummaline.
Rootsis võistelda on tore, Nordic Open on üks mu lemmikvõistlusi. Rootsis on alati hästi mõnus olnud. Võimalik, et seetõttu, et alati on olnud muhe seltskond ja äge olemine, laevasõit ja ööbimine koolis.
See oli teistsugune võistlus. Kaasa ei tulnud mitte kedagi. 16 tundi aega võtva laevareisi asemel oli tunnine lennureis ja ööbimine sõprade juures.
Teistsugune, sest oli vaja. Mul oli vaja see ära teha, üksi. Ühtlasi tahtsin teada, mis moodi on võistelda sel moel, et sinu poolt pole eriti mitte keegi. On vaid sina ja vastane ja sa ise pead enda eest väljas olema, algusest lõpuni.
Järgmisel päeval tegin Antoni ja Maria kassidele pai ja Anton sõidutas mind Nackasse. Minu matš oli matil teine. Kaotasin selle kolme eduga -grillkana-asend kaua ei püsinud. Aga kuna tegu oli tõesti agressiivse ja hea maadlejaga, siis väga häbi selle kaotuse pärast ei ole.
Matš oli valus. Füüsiliselt valus. Jep, vastane äsas ikka mitu korda igale poole, pähe ja kaela ja ma mõtlesin, et mida kuradit siin Rootsis toimub, ma iga kord panen end jitsivõistlusele kirja ja kohapeal selgub, et ei, nope, näkää, me teeme siin MMAd.
Piinlik on vaid see, et teda ära pühkida ei suutnud, tripod sweep oli ilusti peal - aga ta hoidis asendit kenasti ja alles pärast tuli meelde, et ah jaa, sealt peaks natuke asendit paremaks shrimpima ja slashguardi oleks ju võinud, pagan, ka minna...
Kaotus 0-0 (edud 0-3).
Pronksimatš oli väiksema tüdruku vastu. Palju scramblit, suletud kaitse avamine (mis õnnestus üllatavalt ilusti, ainult et käe panin lollilt ohtu), kaks korda kaitsest möödumine ja võit 6-0.
Ma ei olnud selle matšiga üldse rahul. Tundus, et mingi veider rahmimine oli. Ja kujutage ette, ta treener teatas mulle rahulolevalt, et tshikid, tegite nii ilusa tehnilise matši.
Go figure.
Ahjaa, teate, kes mulle nurka tuli? Venla, soomlannast must vöö ja maailmameister. Karjus aega ja punkte. Vot nii!
***
Ühel hetkel avastasin võistlejate seast kaasmaalase. Kristjan on 3D Treeningus alustanud MMAcesi sportlane. Pole kaks aastat eriti maadelnud, aga siis leidis, et võiks ju proovida.
Ehk siis sain pronksi kaela ja jooksin Kristjanile nurka. Tüübil oli vastas eriti jõhker afgaan. Kristjan sai edu ja siis ma röökisin talle, et nüüd ei lase ennast maha viia ja kõik. Kristjan jäigi püsti ja võitiski ära! Nagu ka teise matši. Poolfinaalis karistati ta triangliga ära ja pronksimatšis jäi lihtsalt alla kinni. Aga noh, pagana ilusa soorituse tegi mees!
***
Avatud kaaluga on Nordicul alati üks kepp ja käpikud. Süsteemi järgi pidi see minu jaoks algama 13.10, aga umbes 50 minutit enne seda teatasid härrased korraldajad, et Loora Mälliini, palun tule võistlema, see on su esimene kutsung, muidu tuleb disklahv ja.
Ma polnud soojagi jõudnud teha. Vastaseks oli -64 kg kategooria hõbemedalist, kohalik SBG neiu. Ja ma ei tea täpselt miks, aga mul oli tast hirmus kahju. Pool aega lihtsalt muudkui vabandasin. Ja proovisin mitte teda retsida, lõpptulemuseks võit 19-0. Nagu oleksin mingi Mardo või midagi (miinus hiilgav viimase-minuti-alistus).
Järgmise matši eel tuli minu juurde tshikk, kes ütles, et sorry, ta ikka ei võistle minuga, sest kaaluvahe.
Okei. Okei. Ma oleks tahtnud teada, mida ta täpsemalt avatud kaalust lootis saada, aga kahjuks ei jõudnud.
Kolmas avatud kaalu matš oli väga, väga tugeva vastase vastu. Amanda on hiilgav. Samuti oli ta õppinud oma eelmise korra vigadest ja pullis guardi, võttis varruka ja krae gripid - täpselt nagu õpikust, mõtlesin endamisi, ja tänasin mõttes treener Ronaldit, et ta meile nii põhjalikult oli selle kaitset õpetanud. Kneeslide'iga passisin lõpuks ära, korjasin -nagu Priit eelmine kord käskis- küünarnukke ja võitsin 3-0.
Finaal läks väga metsa. Vastaseks oli minu esimene vastane, kes suutis mu turtlit umbes niimoodi lammutada, et surus põlve kusagile selga sisse. Ma mäletan vaid seda, et ma ei suutnud mitte midagi muud eriti teha, kui kaitsta, sest liigutamine oli valus ja hingamine ka.
Ühel hetkel teatas kohtunik, et kle, sa pead võitlema ja ma vastasin, et vaata ma ei saa.
Ma vihkan seda, et pooleli jätsin. Väga.
Ühesõnaga, matši katkestus, meditsiinipunkti minek. Arst arvas, et mul on seljalihaste trauma ja natu valuvaigisteid ja puhkust on okei variant.
On asju, mida mehed kunagi läbi tegema ei pea. Näiteks see, kuidas sigavalusa seljaga läbivettinud spordirinnahoidjat seljast ära saada. Pärast seda, usun ma, on grillkana selgeksõppimine suht jalutuskäik linna promenaadil. Vot SEE oli valus ja raske.
Siinkohal tuleb tänada Antonit, kellel on hiilgav valuvaigistite kogu, tänu millele ma kojusõidu ilmselt üle elasingi.
Ainult et täna on alaseljavalu võtnud heaks reisida üle selja ja kogu aeg tahaks kas vinguda või ropendada või siis mõlemat.
***
Mis on teistmoodi üksi minnes?
Nurga olemasolul on paratamatult tunne, et vastutus matši eest on natuke jagatud: sest ka nurk saab aidata kaasa matši edule.
Kui sa kaotad, on su ümber su tiim, kes ikka on olemas ja ägedad ja kellele sa loodetavasti meeldid. Kui sa võidad, on su ümber tiim, kellega sa oma võitu jagada saad.
Hirmsam on.
Aga suures plaanis oled matšis ikka sina ja su vastane.
***
Kas ma sain sealt, mis tahtsin? Jep.
Teeks uuesti? Ei tea.
Igal juhul on 17 riigi seast Eesti Nordic openil 12. kohal (edastab USAd ja Lätit ja puha!), 3D Treening 52 klubist 42. kohal. Seda puhtalt mu kahe medali abil. Vaata kui tore.
Pole aimugi, mis edasi saab. Selgub jooksvalt, sest nagu Priit täna ütles: ära anna lubadusi, et "ma ei võistle", tee nii, nagu tunned.
Niisiis see versioon jääb. Kuulan ilmselt Priitu ja Roni ja Hartot ja putitan avatud kaitset edasi, lõpetan MMA algkursust (MMA on üllatavalt äge), teen klubi heaks tööd. Ja see on tore. Varsti tuleb uus naistelaager, seda vaja orgunnida. Võistlemine prioriteetide listis just pole, aga mine tea. Eestikad on novembri lõpus, võib-olla tõesti tuleb tahtmine.
Aga ainult siis, kui see päriselt tuleb.
L.
Oli see seda kõike väärt? Noh... jah. Oli.
***
Oli laupäev, kell oli veidi pärast 7 ja Nordica lennuk tõusis õhku. See võttis suuna Rootsile. Vaatasin uniselt aknast välja ja vaatasin oma kätt, kus oli pastakaga kirjas "HINGA ASEND EI JÄÄ TURTLISSE KINNI" ja mõtlesin, et see retk on ikka pagana kummaline.
Rootsis võistelda on tore, Nordic Open on üks mu lemmikvõistlusi. Rootsis on alati hästi mõnus olnud. Võimalik, et seetõttu, et alati on olnud muhe seltskond ja äge olemine, laevasõit ja ööbimine koolis.
 |
| Ainus okei poodiumipilt, mille sain. |
Teistsugune, sest oli vaja. Mul oli vaja see ära teha, üksi. Ühtlasi tahtsin teada, mis moodi on võistelda sel moel, et sinu poolt pole eriti mitte keegi. On vaid sina ja vastane ja sa ise pead enda eest väljas olema, algusest lõpuni.
Järgmisel päeval tegin Antoni ja Maria kassidele pai ja Anton sõidutas mind Nackasse. Minu matš oli matil teine. Kaotasin selle kolme eduga -grillkana-asend kaua ei püsinud. Aga kuna tegu oli tõesti agressiivse ja hea maadlejaga, siis väga häbi selle kaotuse pärast ei ole.
Matš oli valus. Füüsiliselt valus. Jep, vastane äsas ikka mitu korda igale poole, pähe ja kaela ja ma mõtlesin, et mida kuradit siin Rootsis toimub, ma iga kord panen end jitsivõistlusele kirja ja kohapeal selgub, et ei, nope, näkää, me teeme siin MMAd.
Piinlik on vaid see, et teda ära pühkida ei suutnud, tripod sweep oli ilusti peal - aga ta hoidis asendit kenasti ja alles pärast tuli meelde, et ah jaa, sealt peaks natuke asendit paremaks shrimpima ja slashguardi oleks ju võinud, pagan, ka minna...
Kaotus 0-0 (edud 0-3).
Pronksimatš oli väiksema tüdruku vastu. Palju scramblit, suletud kaitse avamine (mis õnnestus üllatavalt ilusti, ainult et käe panin lollilt ohtu), kaks korda kaitsest möödumine ja võit 6-0.
Ma ei olnud selle matšiga üldse rahul. Tundus, et mingi veider rahmimine oli. Ja kujutage ette, ta treener teatas mulle rahulolevalt, et tshikid, tegite nii ilusa tehnilise matši.
Go figure.
Ahjaa, teate, kes mulle nurka tuli? Venla, soomlannast must vöö ja maailmameister. Karjus aega ja punkte. Vot nii!
***
Ühel hetkel avastasin võistlejate seast kaasmaalase. Kristjan on 3D Treeningus alustanud MMAcesi sportlane. Pole kaks aastat eriti maadelnud, aga siis leidis, et võiks ju proovida.
Ehk siis sain pronksi kaela ja jooksin Kristjanile nurka. Tüübil oli vastas eriti jõhker afgaan. Kristjan sai edu ja siis ma röökisin talle, et nüüd ei lase ennast maha viia ja kõik. Kristjan jäigi püsti ja võitiski ära! Nagu ka teise matši. Poolfinaalis karistati ta triangliga ära ja pronksimatšis jäi lihtsalt alla kinni. Aga noh, pagana ilusa soorituse tegi mees!
***
Avatud kaaluga on Nordicul alati üks kepp ja käpikud. Süsteemi järgi pidi see minu jaoks algama 13.10, aga umbes 50 minutit enne seda teatasid härrased korraldajad, et Loora Mälliini, palun tule võistlema, see on su esimene kutsung, muidu tuleb disklahv ja.
Ma polnud soojagi jõudnud teha. Vastaseks oli -64 kg kategooria hõbemedalist, kohalik SBG neiu. Ja ma ei tea täpselt miks, aga mul oli tast hirmus kahju. Pool aega lihtsalt muudkui vabandasin. Ja proovisin mitte teda retsida, lõpptulemuseks võit 19-0. Nagu oleksin mingi Mardo või midagi (miinus hiilgav viimase-minuti-alistus).
Järgmise matši eel tuli minu juurde tshikk, kes ütles, et sorry, ta ikka ei võistle minuga, sest kaaluvahe.
Okei. Okei. Ma oleks tahtnud teada, mida ta täpsemalt avatud kaalust lootis saada, aga kahjuks ei jõudnud.
Kolmas avatud kaalu matš oli väga, väga tugeva vastase vastu. Amanda on hiilgav. Samuti oli ta õppinud oma eelmise korra vigadest ja pullis guardi, võttis varruka ja krae gripid - täpselt nagu õpikust, mõtlesin endamisi, ja tänasin mõttes treener Ronaldit, et ta meile nii põhjalikult oli selle kaitset õpetanud. Kneeslide'iga passisin lõpuks ära, korjasin -nagu Priit eelmine kord käskis- küünarnukke ja võitsin 3-0.
Finaal läks väga metsa. Vastaseks oli minu esimene vastane, kes suutis mu turtlit umbes niimoodi lammutada, et surus põlve kusagile selga sisse. Ma mäletan vaid seda, et ma ei suutnud mitte midagi muud eriti teha, kui kaitsta, sest liigutamine oli valus ja hingamine ka.
Ühel hetkel teatas kohtunik, et kle, sa pead võitlema ja ma vastasin, et vaata ma ei saa.
Ma vihkan seda, et pooleli jätsin. Väga.
Ühesõnaga, matši katkestus, meditsiinipunkti minek. Arst arvas, et mul on seljalihaste trauma ja natu valuvaigisteid ja puhkust on okei variant.
On asju, mida mehed kunagi läbi tegema ei pea. Näiteks see, kuidas sigavalusa seljaga läbivettinud spordirinnahoidjat seljast ära saada. Pärast seda, usun ma, on grillkana selgeksõppimine suht jalutuskäik linna promenaadil. Vot SEE oli valus ja raske.
Siinkohal tuleb tänada Antonit, kellel on hiilgav valuvaigistite kogu, tänu millele ma kojusõidu ilmselt üle elasingi.
Ainult et täna on alaseljavalu võtnud heaks reisida üle selja ja kogu aeg tahaks kas vinguda või ropendada või siis mõlemat.
***
Mis on teistmoodi üksi minnes?
Nurga olemasolul on paratamatult tunne, et vastutus matši eest on natuke jagatud: sest ka nurk saab aidata kaasa matši edule.
Kui sa kaotad, on su ümber su tiim, kes ikka on olemas ja ägedad ja kellele sa loodetavasti meeldid. Kui sa võidad, on su ümber tiim, kellega sa oma võitu jagada saad.
Hirmsam on.
Aga suures plaanis oled matšis ikka sina ja su vastane.
***
Kas ma sain sealt, mis tahtsin? Jep.
Teeks uuesti? Ei tea.
Igal juhul on 17 riigi seast Eesti Nordic openil 12. kohal (edastab USAd ja Lätit ja puha!), 3D Treening 52 klubist 42. kohal. Seda puhtalt mu kahe medali abil. Vaata kui tore.
 |
| Riikide tabel. |
 |
| Klubide tabel. |
Pole aimugi, mis edasi saab. Selgub jooksvalt, sest nagu Priit täna ütles: ära anna lubadusi, et "ma ei võistle", tee nii, nagu tunned.
Niisiis see versioon jääb. Kuulan ilmselt Priitu ja Roni ja Hartot ja putitan avatud kaitset edasi, lõpetan MMA algkursust (MMA on üllatavalt äge), teen klubi heaks tööd. Ja see on tore. Varsti tuleb uus naistelaager, seda vaja orgunnida. Võistlemine prioriteetide listis just pole, aga mine tea. Eestikad on novembri lõpus, võib-olla tõesti tuleb tahtmine.
Aga ainult siis, kui see päriselt tuleb.
L.
Kommentaarid
Postita kommentaar