#siit tuleb raske ülestunnistus

Mingi postituse peale tuli Priit küsima, et miks sa nii arvad - et sa nagunii kuhugi ei jõua. Ja miks sa kogu aeg vähendad oma saavutusi.

See on umbes seitsmekümne viies asi, milles tal õigus on. (Siinkohal tuleb märkida, et on suur kuhi asju, milles tal õigus ei ole, nt "sütta", "võistluskunstlane" ja "emotsioneerima" EI OLE sõnad, korda neid kasvõi igas trennis, ikka ei ole). Aga seda on ränkraske muuta - seda, et ma ei usu eriti endasse. Matil nimelt.

Selle eneseusu asemel on raudkindel veendumus, et neli triipu mu valgel vööl (nimega Bob, Esmeralda, Kaspar ja Tiny Michelle Obama) on üks suur eksitus. Et ma tegelikult ei peaks neid kandma.

See usk on peaaegu religioosne. Vahel, kui on eriti kehv päev -neid ikka tuleb, nt täna, pole korralikult magada saanud ja iga asi paneb väsimuse tõttu natuke nutma- tundub, et näen seda usku ka oma (peamiselt meessoost) sparripartnerite silmis. Kui panin pärast no-gi sparriraundi kimono selga ja sparripartner teeb su triibukoguse peale suured silmad ja küsivad üle, et ongi sul neli või, siis on see tunne päris kergelt tulema, eksole.

Kui nüüd veel rohkem aus olla, siis kõik oma saavutused keeran ma samamoodi eksituse kraesse. Näiteks viimane Nordic openi kuld. Mul olid peas kõik "vabandused", miks ma selle sain: kui see Euroopa meistrist jalaga näkkulööja poleks seda koletut jalaga näkkulöömist teinud ja disklahvi saanud, oleks ta ehk võitnud (ta juhtis ühe eduga). Ja mu teine vastane oli väga palju kergem.

Ka need teised kullad on võidetud umbes niimoodi, et vastased on ikka väga kehvad.

See enesekriitika lõhub seest nagu mingi kuramuse ketassaag kuusepalke. Iroonilisel kombel paneb see enesessemitteuskumine mind treenima rohkem, kui ükski teine mu treeningpartner seda teeb. See on nagu mingi kuradi ora sealsamuses. Mul on tunne, et pean veelgi rohkem pingutama, et olla väärt seda, mis mulle antud on. Et kuidagigi jõuda sinna nelja-triibu-tasemele. Annab sellele küsimusele miks sa kõikse aeg matil oled täitsa uue ja huvitava lahenduse, kas pole?

Jiu-jitsu on vinge spordiala. See nõuab pühendumist, detailide tundmist ja tüdimuseni drillimist. Just jiu-jitsu iseloom on see, mis enesekriitikat toidab. Kui sa ei saa detaile paika, siis sa feilid. Kui sa feilid, siis oled sa... noh, eksitus.

Kõige hullem on, et mul pole õrna aimugi, kuidas seda tunnet vaigistada. Kuidas peatada seda kuramuse täiskiirusel töötavat enesekriitikarongi?

Ainus, mis seda veidi muuta suutis, oli hetk, mil Feministeerium palus teha enesetutvustuse - nad soovisid avaldada mu eelmise blogipostituse oma lehel.

Mõtlesin seda kirjutades, kuidas ma läksin trenni - olles nii kohutavas vormis, et ei jõudnud soojendustki korralikult teha. Kuidas sellest hoolimata olen järjepidevalt treeninud üle nelja aasta. Kuidas olen korraldanud kaks edukat naiste jitsilaagrit, astunud üle kahekümne korra võistlusmatile, aidanud klubi ja korraldanud mitu-mitu üritust. Kuidas ma meeletult kohusetundlikult olen veetnud aega matil, pole päris ausalt ühtegi treeningut vahele jätnud vabandusega, et täna ei viitsi. Ja sealjuures teinud igapäevatööl vinget karjääri, saanud riburadapidi ajakirjandusauhindade nominatsioone ja preemiaid.

Seda kõike polegi nii vähe. Peaks selle endale silmade ette kinnitama?

Miks, pagan, ma seda kirja panen? Vist seetõttu, et mul on tunne, et kirjutamisteraapia päriselt ka toimib. Ning sest võib-olla on teisigi minusuguseid. Neid, kes tunnevad, et nad on eksitused.

Laura