#Rootsis võistlemas AKA never leave it up to the ref

Kell on umbes neli ja ma ärkasin Tallinki laeval, sest jalg otsustas valutama hakata. See käis võistluste ajal kahekorra, komistasin. Arvasin, et ei midagi erilist -ilmselt adrenaliin tegi mu jaoks kõik väga kergeks- aga täna on üsna valus. 

Ma siis haarasin oma SBG pusa, mille Priit mulle lahkesti andis täitsa muidu, sest ma olen tublilt aidanud klubi (loe: iga päev kirjutan asju) ja läpaka, äratades vist tuduva Steni ja vist ka Lauri üles -vabandust- ja istungi nüüd siin valgete ustega pikitud koridoris. Sokkides, sest jalatsite leidmises ma pimedas tugev ei ole. 

Laev õõtsub, uksed nagisevad mis kole, aga üldiselt valitseb igal pool kummituslik vaikus.

***

Esmalt suur tänu minu korbiõele (jep, ma olen korporant, sealjuures pagana veider - no öelge, millise naiskorporandi kuvandi juurde kuulub hobi: kaklemine?), kes mind sooduskoodiga aitas - sa oled armas, Kadri!

Reisiseltskond: mina, Liisu, Sten, Lauri. Sihtkoht: Rootsi, Södertälje. Södertäljes ma varem käinud polnud. Kogunesime oma tavalises kohas D-terminalis ja alustasime sõitu.

Seekord ei pidanud me magama koolis mati peal, bukkisin meile airbnb. See oli mõnus, aga magada ei saanud ma korralikult ikkagi. Asi polnud kohas, ma ei maga viimasel ajal üldse niiehknii. Ei mäletagi viimast korda, kui kogunes kaheksa unetundi. Laagris?

***

Esimene päev: nogi. Lühidalt öeldes läks pekki.

Esimene matš, kaotus kohtunike otsusega. Ja kes arvab, et ooo, lebo, siis tähendab, et okei matš - nope. Kohtunike otsusega kaotada on sigarõve.

Eriti, kui sa tunned, et see polnud eriti okei otsus. Ja siis kui Soome blackbelt kõrvalt kommenteerib, et wtf, siis on eriti valus.

Missealikka. Nagu -kesnüüdseeoligi, ma ei mäleta täpselt - ütles, et pole ju oluline - mina tean, kuidas see läks. 

Avatud kaalus läks lihtsalt allamäge.

See ei olnud tore, et Sten sai viga, Liisu puus oli valus, aga see oli VÄGA tore, et kõik esinesid supervingelt - Liisi ja Lauri võitjad nii oma- kui avatud kaalus (said TIITLIVÖÖD!!!), Stenil pronks ja hõbe!

Päeva kõige toredam hetk oli see, kui ma sain võistlusteks valmistuvale Liisile röökida et RAHAAAA ON KOOOOOS.

Aga. Sad Laura was sad.

***

Teine päev. 

Oma kaalus kaotasin seitsme eduga (kes arvab, et kõik turtlisseminekust, see arvab õigesti), ei saanud vastast sweebitud, läksin paska alistust tegema (mis ei töötanud) ja noh... kaotus. 

Avatud kaal oli metsik Nordic openi dejavu. Läks umbes-täpselt sama rada, mis märtsis. 

Absoluudis sain kõige viletsama loosi - pidin tegema kõige rohkem matše (teisalt jällegi sain jõhkralt kogemust), tegin esimesesele vastasele kiire americana saidist (mu leivanumber vist - panna raskus rinnale ja siis võtta, mis saan), teine matš oli aga sigaäge. Üks ebaõnnestunud Peruvian bitchtie oli, aga kokkuvõttes surusin põlve näkku, stallisin natuke, sest väsimus oli juba jõhker, ja võitsin punktidega 15-0.

Poolfinaal minu kaalu vastase vastu. Tegin paremini, seekord kaotus edudega 3-0.

Pronksimatšis oli vastane imearmas tüdruk, keda vabalt sõbraks võtaksin - ja võitsin jälle americanaga.

Tulemus: pronks.

Praegu võiks ju enda peale sigatige olla, sest kõik kaotused olid napid. Aga mis see ikka aitab. Mul on samas võimalus olla päris õnnelik, et palju asju läks ju hästi. Ja tiimil ka: kokku 2 tiitlivööd ja 9 medalit!

Hästi, skoori mahtus ka üks vigane hüppeliiges ja üks vigane käsi (õpi täppima, Lauri) ja Liisu vigane puus (aga see oli katki juba enne võistlust).

Parem saadan Priidule ja Ronaldile videod ja kuramuse palju küsimusi. Küllap ma sellest õpin. Nüüd tuleks avatud kaitse paremini tööle saada. Videosid on kohati täitsa okei vaadata. Ja teise päeva suur missioon - mitte sattuda suletud kaitsesse - õnnestus veatult. Mitte kordagi ei jäänud sinna.

Sten oli, nagu tavaliselt, ägedus ise. Võistluste nurgas ja muidu ka. Lauri oli Lauri. Ja Liisi vaatas mind muide hästi kurjalt ja teatas et kui sa veel räägid, et su jits sitt on, siis ma saan tigedaks. Mis on fair enough, vaatasin videosid ja läbinisti halbu asju ma ka ei teinud.

Hästi, kell hakkab kuus saama. Lähen vaatan, kas kusagil on võimalik saada üks suur kohv. 

Aga see jalg võiks küll nüüd naaaaaatuke viisakamaks tõmbuda ja valu jätta. Natuke on paiste ka läinud, mis tähendab, et esimest korda kahe aasta jooksul on mu kaks jalga enam-vähem ühesuurused (vasak metalliga sisustatud jalg on reeglina tunduvalt paksem).

Täna sparrida küll ei saa. Oeh.

Laura

***

Uues saalis on trennid kogu täiega käima läinud. Mul on üle-elu-lõbus. Kõik need trennid, kuhu saab minna! Saaks jõusaal ka valmis, ma hülgaks kõik need MyFitnessi fancyd masinad ja läheks kogu täiega 3Dsse. 

Ühesõnaga, ma olen väga rahul uue saaliga. Uute trennidega. Ja nii uhke on otsapidi tiimiliige olla.