#armcollectori maailma lähetamine
Liisi sai Hooandjas eelarve täis. Ajalukku peaks talletama, kuidas.
Oli 2016. aasta jaanuar. Ma istusin murtud jalaga haigevoodis. Palav oli - radiaatorid töötasid täisvõimsusel - ja ma mäletan, kuidas ma istusin, läpakas süles, ja rääkisin onlainis sinisest vööst trennikaaslase Liisi Vahiga.
Ta rääkis sellest, kuidas ta tahaks Euroopa meistrivõistlustele tahaks. Okei, ütlesin talle, teeme Hooandja kampaania.
Liisi oli nõus - aga kõhklev. Kirjutasin Hooandjale, nad olid nõus. Mõne päeva pärast ütles Liisi, et jätame seekord ära. Põhjuseid oli palju, peamine: polnud õige aeg.
Paar kuud hiljem tegi VÕIMLA-poiss Tõll Simson endale Stardipaigas kampaania ja kogus raha, et minna USAsse võistlema MMil.
***
Fast forward: 2017. juuli. Liisi oli valmis. Ta oli saanud juurde kogemust, medaleid, enesekindlust ja ühe lilla vöö. Oli aeg. isegi Priit oli Hooandja-kampaaniaga nõus.
Istusin temaga Kuldari juures ja arutasin, mis, kus, kui palju. Sest Liisi on küll julm käekoguja, aga kampaaniategemises suhteliselt white belt, see osa jäi mu õlule.
Panime paika auhinnad, mida toetuste eest saab.
***
Kõige rohkem tegi muret video. Minu listis, kellet seda paluda, oli Philip kõige esimene: ta teenuseid kasutavad väga paljud väga-väga head ettevõtted.
Philip ütles: muidugi teen.
Kohtusime temaga Narva kohvikus. Panime kontseptsiooni paika. Rääkisin treeneritega, keda intervjueerida tahtsin. Kirjutasin Liisile teksti, mida ta rääkima peab.
Filmimine läks ladusalt: Liisi oli parajalt närvis, Priit tundis end, nagu kala vees, Ron küsis mitu korda, et kas ta ikka peab (ma vastasin, et "jah").
Video tuli imeline. Aus. Liiga pikk. Aga aus.
***
Siis oli veel igasugust bürokraatiat, tekstiloomist.
"Kui pikalt me kampaania avalikuks hoiame?" uurisin Liisilt murelikult. "Neli nädalat? Kuus?"
"Kuus," otsustas Liisi.
Sest. Me mõlemad mõtlesime, et kas me selle raha ikka kokku saame.
***
Siis vajutasin: saada.
See oli hirmus hetk. Sest 2500 eurot on pagana suur raha. Vaatasin murelikult oma reisieelarvet. Mõtlesin, kui palju ma saaks teda aidata, kui...
Sest need kahtlused ründavad vähemalt black beldi tasemel.
Mis siis, kui keegi ei anneta. Mis siis, kui kõik vihkavad seda videot. Mis siis, kui tal jääb õige natuke puudu. Mis siis, kui...
See, kui kiiresti see raha tuli, üllatas kõiki. Esimese päevaga oli veerand koos. Eesmärk täitus napi nelja päevaga. Kõik läks hästi.
Liisi oli just valmistumas Rootsis võistlema - ja ma röökisin talle, et raha on koos.
Süda on rahul.
***
Praegu tiksub see edasi. 3001 eurot koos... 3001! Hästi, Hooandja võtab siit 7 protsenti vahet, aga Liisu saab selle eest ilusti MMile, Nagale ja mujale ka.
Väga õnnelik on olla.
Aitäh:
Laura
PS: holy shit, ma pean nüüd vist küpsetama ja fännisärke tegema hakkama!
Oli 2016. aasta jaanuar. Ma istusin murtud jalaga haigevoodis. Palav oli - radiaatorid töötasid täisvõimsusel - ja ma mäletan, kuidas ma istusin, läpakas süles, ja rääkisin onlainis sinisest vööst trennikaaslase Liisi Vahiga.
Ta rääkis sellest, kuidas ta tahaks Euroopa meistrivõistlustele tahaks. Okei, ütlesin talle, teeme Hooandja kampaania.
Liisi oli nõus - aga kõhklev. Kirjutasin Hooandjale, nad olid nõus. Mõne päeva pärast ütles Liisi, et jätame seekord ära. Põhjuseid oli palju, peamine: polnud õige aeg.
Paar kuud hiljem tegi VÕIMLA-poiss Tõll Simson endale Stardipaigas kampaania ja kogus raha, et minna USAsse võistlema MMil.
***
Fast forward: 2017. juuli. Liisi oli valmis. Ta oli saanud juurde kogemust, medaleid, enesekindlust ja ühe lilla vöö. Oli aeg. isegi Priit oli Hooandja-kampaaniaga nõus.
Istusin temaga Kuldari juures ja arutasin, mis, kus, kui palju. Sest Liisi on küll julm käekoguja, aga kampaaniategemises suhteliselt white belt, see osa jäi mu õlule.
Panime paika auhinnad, mida toetuste eest saab.
***
Kõige rohkem tegi muret video. Minu listis, kellet seda paluda, oli Philip kõige esimene: ta teenuseid kasutavad väga paljud väga-väga head ettevõtted.
Philip ütles: muidugi teen.
Kohtusime temaga Narva kohvikus. Panime kontseptsiooni paika. Rääkisin treeneritega, keda intervjueerida tahtsin. Kirjutasin Liisile teksti, mida ta rääkima peab.
Filmimine läks ladusalt: Liisi oli parajalt närvis, Priit tundis end, nagu kala vees, Ron küsis mitu korda, et kas ta ikka peab (ma vastasin, et "jah").
Video tuli imeline. Aus. Liiga pikk. Aga aus.
***
Siis oli veel igasugust bürokraatiat, tekstiloomist.
"Kui pikalt me kampaania avalikuks hoiame?" uurisin Liisilt murelikult. "Neli nädalat? Kuus?"
"Kuus," otsustas Liisi.
Sest. Me mõlemad mõtlesime, et kas me selle raha ikka kokku saame.
***
Siis vajutasin: saada.
See oli hirmus hetk. Sest 2500 eurot on pagana suur raha. Vaatasin murelikult oma reisieelarvet. Mõtlesin, kui palju ma saaks teda aidata, kui...
Sest need kahtlused ründavad vähemalt black beldi tasemel.
Mis siis, kui keegi ei anneta. Mis siis, kui kõik vihkavad seda videot. Mis siis, kui tal jääb õige natuke puudu. Mis siis, kui...
See, kui kiiresti see raha tuli, üllatas kõiki. Esimese päevaga oli veerand koos. Eesmärk täitus napi nelja päevaga. Kõik läks hästi.
Liisi oli just valmistumas Rootsis võistlema - ja ma röökisin talle, et raha on koos.
Süda on rahul.
***
Praegu tiksub see edasi. 3001 eurot koos... 3001! Hästi, Hooandja võtab siit 7 protsenti vahet, aga Liisu saab selle eest ilusti MMile, Nagale ja mujale ka.
Väga õnnelik on olla.
Aitäh:
- Philip Kaat, videomeister;
- Ronald Stimmer ja Priit Mihkelson, videostaarid ja auhinnad;
- 3D Treeninglased, kes tulid video taustaks rullima;
- kõik annetajad!
Laura
PS: holy shit, ma pean nüüd vist küpsetama ja fännisärke tegema hakkama!
Kommentaarid
Postita kommentaar