#medal nr 17
Rootsis, Södertäljes. Enne võistlust.
Eelmisel nädalavahetusel toimus mu kolmas Finnish open. Esimese kohta saab lugeda siit ja siit, teise kohta siit.
Seekord otsustasin mitte varem kohale minna. Läksin pühapäevahommikuse laevaga (meid kogunes sinna terve white belt maffia) ja see oli hea idee. Ma nimelt kardan oma võistlevate tiimikaaslaste pärast väga - ja see kulutab.
Igatahes kell 7.30 olime Tallinkil, seilasime Helsingi poole. Vastu tuli Hedwigi abikaasa, valge vöö Tanel, kes transportis meid kenasti võistluspaika.
Eelmisel päeval olid head tööd teinud nii Liisi (KULD) kui ka Sten (HÕBE). Niisiis klubi medaliskoor oli avatud.
Seekord ei olnud ei suurt närvi (nagu eelmisel korral) ega mdiagi. Olin saanud hea asetuse (esimeses ringis ei pidanud kellegagi võitlema). Minimaalselt pronksmedal oli kindlustatud, selline mõnus olek oli ka.
Väga aitasid kaasa Ronaldi sõnad. Ma nimelt läksin ühe trenni lõpus ta jutule. Et vaata, coach R... mul on tunne, et ma muudkui saan peksa trennis. Ja ei tule välja miskit.
Ja kas sellise tunde pealt võistlemine üldse on okei.
Ron ütles, et ta VÕIB ju üles lugeda terve pika motiveeriva kõne, aga ta ei tee seda.
Selle asemel andis ta mulle kaks eesmärki: 1) anda endast parim; 2) testida oma jiu-jitsut.
***
Mu esimene vastane oli välimuse järgi minu kaaluklassi suurim. Netist uurides selgus, et ta oli vähemalt ühe kuldmedali omanik, eelmisel Finnish openil sai pronksi.
Ma siis pullisin guardi, jäin viie punktiga taha. Aga ei andnud alla.
Ma olen selle üle uhkem, kui medali, mille sain. Ma ei andnud alla! Ja tulingi peale. 15 punktiga tulin järgi. Lõpus sai vastane veel kolm suhteliselt arusaamatut punkti (läksin, loll, sitta armbari tegema). Mis tuletas meelde üht trenni kus Priit ütles et
Kui tee nii armbari teete (näitab väga viletsat armbari), siis... no ma ei ütle teist lahti, aga ma TUNNEN umbes niimoodi, et võiks.
Aga kuna lõpuni olid veel loetud sekundid, mul jõhker eduseis -otsustasin lihtsalt lõpuni passiivses turtlis tšillia. Taustal röökisid Hedwig ja Liisi sekundeid...
Teise matši sain oma broken-left-leg-sister'i Kadi Külasalu vastu. Kadi on pagana tige tikker, maru hea sparripartner ja hea vastane. Mis öelda, oli must parem. Aga -nagu ma Kadile ka ütlesin- mul pole eriti kurb meel ka. Sest ta on kallis sõbranna ja noh, I screwed up :) Kaotus punktidega.
Hõbe oli kena. See on mu 17. medal. (15 medalit 17st on MUIDE välismaalt! Ja sealt tegin eepilise vea, hängisin ringi, rääkisin rahvaga. Chill oli olla.
Ja sealt absoluuti minemine oli ikka jõhkralt halb. Üldse polnud tuju. Kaotus oli pigem selle kõige vormistamine. Pluss - väikseid tüdrukuid on ikka jõõõõhkralt lihtne alahinnata.
Kaotus.
Oli huvitav võistlus.
Kodus sain aasta vanemaks. Avaldasin oma armsa treeningkaaslase/ausaltnäkkupanija/sõbra/coachi Liisi Hooandja kampaania. Tegin tööd. Läksin trenni. Panin gi selga - pühapäeval on givõistlus - ja sain trenni lõpus kolmanda triibu nimega Kaspar.
Võistlejana olen ma alla keskmise. Seda on võimalik muuta, aga pagana raskelt tuleb. Nii võib juhtuda, kui enne jitsi oled teinud trenni põhimõtteliselt mitte üldse, geneetiline pagas on suhteliselt alla keskmine ja kõik, mis on, on järjepideva töö tulemus. Ainult see.
On nagu ta on. Ja ehk on seegigi hea, et üks täitsa alla keskmise neid võidelda ses maailmas püüab.
Laura
Eelmisel nädalavahetusel toimus mu kolmas Finnish open. Esimese kohta saab lugeda siit ja siit, teise kohta siit.
Seekord otsustasin mitte varem kohale minna. Läksin pühapäevahommikuse laevaga (meid kogunes sinna terve white belt maffia) ja see oli hea idee. Ma nimelt kardan oma võistlevate tiimikaaslaste pärast väga - ja see kulutab.
Igatahes kell 7.30 olime Tallinkil, seilasime Helsingi poole. Vastu tuli Hedwigi abikaasa, valge vöö Tanel, kes transportis meid kenasti võistluspaika.
Eelmisel päeval olid head tööd teinud nii Liisi (KULD) kui ka Sten (HÕBE). Niisiis klubi medaliskoor oli avatud.
Seekord ei olnud ei suurt närvi (nagu eelmisel korral) ega mdiagi. Olin saanud hea asetuse (esimeses ringis ei pidanud kellegagi võitlema). Minimaalselt pronksmedal oli kindlustatud, selline mõnus olek oli ka.
Väga aitasid kaasa Ronaldi sõnad. Ma nimelt läksin ühe trenni lõpus ta jutule. Et vaata, coach R... mul on tunne, et ma muudkui saan peksa trennis. Ja ei tule välja miskit.
Ja kas sellise tunde pealt võistlemine üldse on okei.
Ron ütles, et ta VÕIB ju üles lugeda terve pika motiveeriva kõne, aga ta ei tee seda.
Selle asemel andis ta mulle kaks eesmärki: 1) anda endast parim; 2) testida oma jiu-jitsut.
***
Mu esimene vastane oli välimuse järgi minu kaaluklassi suurim. Netist uurides selgus, et ta oli vähemalt ühe kuldmedali omanik, eelmisel Finnish openil sai pronksi.
Ma siis pullisin guardi, jäin viie punktiga taha. Aga ei andnud alla.
Ma olen selle üle uhkem, kui medali, mille sain. Ma ei andnud alla! Ja tulingi peale. 15 punktiga tulin järgi. Lõpus sai vastane veel kolm suhteliselt arusaamatut punkti (läksin, loll, sitta armbari tegema). Mis tuletas meelde üht trenni kus Priit ütles et
Kui tee nii armbari teete (näitab väga viletsat armbari), siis... no ma ei ütle teist lahti, aga ma TUNNEN umbes niimoodi, et võiks.
 |
| Poodiumil SBG Estonia + soomlanna. |
Aga kuna lõpuni olid veel loetud sekundid, mul jõhker eduseis -otsustasin lihtsalt lõpuni passiivses turtlis tšillia. Taustal röökisid Hedwig ja Liisi sekundeid...
Teise matši sain oma broken-left-leg-sister'i Kadi Külasalu vastu. Kadi on pagana tige tikker, maru hea sparripartner ja hea vastane. Mis öelda, oli must parem. Aga -nagu ma Kadile ka ütlesin- mul pole eriti kurb meel ka. Sest ta on kallis sõbranna ja noh, I screwed up :) Kaotus punktidega.
Hõbe oli kena. See on mu 17. medal. (15 medalit 17st on MUIDE välismaalt! Ja sealt tegin eepilise vea, hängisin ringi, rääkisin rahvaga. Chill oli olla.
Ja sealt absoluuti minemine oli ikka jõhkralt halb. Üldse polnud tuju. Kaotus oli pigem selle kõige vormistamine. Pluss - väikseid tüdrukuid on ikka jõõõõhkralt lihtne alahinnata.
Kaotus.
Oli huvitav võistlus.
Kodus sain aasta vanemaks. Avaldasin oma armsa treeningkaaslase/ausaltnäkkupanija/sõbra/coachi Liisi Hooandja kampaania. Tegin tööd. Läksin trenni. Panin gi selga - pühapäeval on givõistlus - ja sain trenni lõpus kolmanda triibu nimega Kaspar.Võistlejana olen ma alla keskmise. Seda on võimalik muuta, aga pagana raskelt tuleb. Nii võib juhtuda, kui enne jitsi oled teinud trenni põhimõtteliselt mitte üldse, geneetiline pagas on suhteliselt alla keskmine ja kõik, mis on, on järjepideva töö tulemus. Ainult see.
On nagu ta on. Ja ehk on seegigi hea, et üks täitsa alla keskmise neid võidelda ses maailmas püüab.
Laura
Kommentaarid
Postita kommentaar