#minu 2015

Kuna spordile võib sel aastal kriipsu peale tõmmata, teen juba praegu kokkuvõtte. Mis sest, et aasta lõppemiseni on rohkem kui kaks nädalat aega. Minu jitsiaasta numbrites on siin:

  • Osalesin kokku 7 võistlusel (1 Eestis, 6 Austraalias)
  • pidasin 29 matshi (14 võitu, 15 kaotust)
  • võitsin 9 medalit (3 kulda, 4 hõbedat, 2 pronksi)
  • külastasin 6 Austraalia klubi (pluss mõned avatud matid mujal, mida ma ei arvesta)
  • tegin Austraalias 139 trenni (pluss avatud matid)
  • Eestis ja Austraalias kokku 11 kuu jooksul 287 tundi trenni (BJJ, lukumaadlus, maadlus)
  • käisin 1 seminaril (andis Ronda Rousey treener Justin Flores), 1 laagris (3D treeningu talvelaager).
  • rullisin 3 musta vööga
  • sain 1 karika klubilt (fännamise eest)
  • sain vööle 1 triibu (Lachlan Gilesilt + Eesti treeneri Ronald Stimmeri õnnistusega).
Lisaks murdsin ühe pindluu. Haiglaarveid maksan veel mõnda aega (suur osa on tänu crowdfundingule kaetud - NIII suur aitäh!)

Üpris tegus aasta on olnud.
Turtle'i harutamine. Enne Aussi.
Läksin 3D treeningu jõulupeole ka. Üllatusena. Isa mitu korda küsis, et kas oled ikka kindel, ja ma iga kord vastasin, et olen kindel.

Isa viis mu Tartusse, Ivi korjas mu kokku ja viis Tallinnasse. Sain vist üllatusega hakkama, aga sain hoopis ise üllatuse: 3D Treening pidas mind karikavääriliseks. Sain selle klubi fännamise eest. Džein sai samasuguse.

Ma olen ametlikult klubi gruupi.

See oli hästi äge ja tegi sigaõnnelikuks.

Aussis aga saavad kõik triipe-vöösid. Näen muudkui pilte. Minul on sellest ükskõik. Läksin eile trenni vaatama. Oli sparrinädal; valged vööd said minna värvilistega mürama. Muutusin suhteliselt nukraks. 

Sest ma oleks ka tahtnud seal olla. See teeb haiget. Mul on suva vöödest, ma võin rullida igavesti oma ühetriibulusega ja olla sealjuures rahul ja õnnelik. Kui saaks lihtsalt tagasi. Matile. Kahe jalaga. Oleks kasvõi surmväsinud. Aga oleks. Matil.

Seda pole veel mõnda aega loota. Veebruaris võin kargud nurka visata & mõlema jalaga astuma hakata ja seejärel vaikselt hakata drillima. Väga algelisi asju. Nii algkursuse tasemel. Sõna otseses mõttes nullis tagasi. Millalgi märtsis ehk saab ettevaatlikult sparrimist alustada ka.

Olge teie seniks tublid.

Laura

#My 2015

I can't do any kind of sport this year, so I might do a summary of my 2015. My jits year in number is here:
  • I took part of 7 comps (1 in Estonia, 6 in Australia)
  • had 29 fights (won 14, lost 15)
  • won 9 medals (3 gold, 4 silver, 2 broze)
  • visited 6 Australian clubs (plus some open mats I decided not to include here)
  • had 139 BJJ sessions in Australia (plus open mats)
  • Spent 287 hours training (BJJ and wrestling)
  • went to 1 seminar (by Ronda Rousey's judo coach Justin Flores) & 1 camp (3D treening's winter camp before OZ).
  • rolled with 3 black belts (my head coach Priit and 2 BBs -Adam and Leah- in Perth)
  • got 1 trophy from a club (for being a big fan of a club)
  • got 1 stripe (from Lachlan Giles).
I also broke one fibula. I'm still paying my medical bills (huge thank you for people who helped out!).

It was quite a busy year.
Tried to attack the turtle. Before OZ.
My Estonian BJJ club had a Christmas party and I decided to go. My dad asked several times if I am sure it's ok to go. I had to assure several times back I am sure.

So Dad drove me to Tartu (second biggest city of Estonia) where my favourite training partner Ivi was waiting for me. We had a fun ride to Tallinn (capital city of Estonia. It's a small country. It took 3,5 hours to drive from one side of Estonia to another). I wanted to go as a surprise - but in the end my club was the one that surprised me. They had their award ceremony (you know... trophies for best training partner and so one) and they decided to give a trophy to me, too. For being the big fan of a club.

I think I am officially the groupie of the club.

But it was really cool and made me insanely happy.

Everybody are getting new belts and stripes in OZ. I can see the pictures but for some reason don't care at all. I went to 3D Treening to watch the class. It was sparring week, that means white belts can go to the advanced class to roll with higher belts. I watched them and became really sad.

Because I wanted to be there. On the mat. With everybody else. I gave up caring about the belts long time ago, I am really happy to have mine. I just want to be there, on the mat, with two healthy feet.

There's no hope for that in near future. I have to keep using my crutches (thanks, Jamie and Sophie) until February. After that I can slowly start training. I am back to square one.

I hope you all are doing fine. 

Laura

Kommentaarid

Populaarsed postitused