#viies. Absolute MMA

Melbourne'is mõelda polnud ju eriti vaja. Muidugi läksin Absolute MMA'sse. Muud põhjust polnudkui, kui: see on koht, kus 3D treeninglane, keda ma küll elu sees kordagi polnud näinud treenib ja see annab natuke nagu garantii, et pole viga.

Full disclosure esmalt: mulle meeldib see gym. Mulle meeldib sealne treener ja mulle meeldivad sealsed ruumid. 

***

Käisin pühapäeval kesklinnas ringi ja gymi juurest põikasin ka läbi, et ära ei eksiks. Ja järgmisel päeval olin kannatamatult kohal.

Nii tore oli üle ukse "Tereeee" hõigata. 3D treeninglane Richard istus laua taga, tegi tuuri ja... 

See ON äge pilt - treener ja võõras eestlane.
Eestlasel on suu täis. Hehee.

Absolute MMA ruumid on päris palju uhkemad kui mu eelmises gymis. Olen kõvade mattidega ära harjunud, nüüd oli päris peen tunne pehmematel mattidel olla.

Läksin siis viisakalt neiude riietusruume (heh, pesuruumid on seal täitsa olemas) ja panin gi selga. 

Tund algas vööastme järgi rivistumisega. Läksin rõõmsalt rea lõppu (stripeless whitebelt ikkagi). See on täitsa rõõmsalt öeldud. Mulle väga meeldib olla triibutu whitebelt. Eriti reisides.

Olin koledal kombel närvis. Soojendus oli umbes-täpselt samasugune, nagu meil kodus, aga lihtsate drillide ajal soperdasin, mis vähe pole. Kamoon, Laura, need olid vaid armbaridrillid suletud kaitsest (kuigi ma suletud kaitsest sirget käelukku ise heameelega ette ei võtaks...) ja triangel ja omoplata. Ja siis x-guard. Et mismõttes sa niimoodi puterdad.

Mul oli partneriks ühe triibuga whitebelt. Selline tore tüdruk. Selles gymis oli üldse tüdrukuid rõõmustavalt palju - ja Dion ütles mäletatavasti, et tüdrukutega rullida on vaja.

Ma siis rullisingi. Kolme neiuga rullisin, see oli nii äge, kuidas nad ise tulid ja tahtsid uue tüdrukuga sparrida. Purpliga rulisin ka.

Tund lõppes jälle vööastme järgi rivistumise ja kätlemisega.

***

Riietusruumis kiljatas brownbelt Maryanne "ESTÕUNIA???". Mul oli mu mõmmilogosärk seljas ja Maryanne käis suvel Eestis laagris. Seepärast tundiski ära.

Järgmine trenn plaanin talt rulli välja lunida. Maailmameister ikkagi.

***

Riietusruumi-selhviiiii!

Teisipäevases trennis oli raskem soojendus, selline, kus olid kukerpallid ja muu seesugune ka (ometi koht, kus hokutoryu-minevikust pisut kasu on, pidin toda stiili õppides igasugu kukerpalle ja ukeemisid harjutama). Drillisin tüübiga, kes ütles, et on Koreast ja oli surmkindel, et ma sellest midagi ei tea (tean küll). Ta siis küsis, kumb mulle rohkem meeldib. Põhja - või Lõuna- Korea.

Ma arvasin, et ta on kindlasti lõunakorealane, aga tuli välja, et tüüp on põhjast...

Sparrimine on natuke kohmetu. Ma olen endiselt pentsikul kombel ebavlev. Sest ma olen võõras kohas. Veel.

Ja siis tuligi mu suunas ilgemalt suur tüüp, triibutu valge vöö ümber, et rullime. Kedagi teist ka polnud ja ma olin uus ja tahtsin väga rullida. Ütlesin, et okei.

Tüüp palus algatuseks, et "don't hurt me."

Kurat, ma ütlen. Kurat. Selle kuu jooksul teine kord, kui algaja suur musklis whitebelt-tüüp mu vigaseks rullib. Seekord sain turtlis olles sellise matsu vastu selga kusagile neerudesse, et tõmbusin valust kerakujuliseks.

Mis on enam-vähem mu nimekirjas, mida ma EI taha uues kohas teha, number üks. Valu pärast kõigi nähes nutta nimelt. See on nii nõrk. Aga nii raske kontrollida, kui ainus, mida sel hetkel tead, on metsik valu.

Treener oli jube vihane. Mu sparripartneri peale. Ja mul oli piinlik. Teises trennis selline draama... pagan.

***

Nüüd on tarvis püsti tõusta. Sest kuidas see käiski... pole oluline, mitu korda sa maha vajud, oluline on see, mitu korda taas püsti tõused? Umbes nii.  Mingi loll seljavalu mind jee peatab.

Ja mulle tõesti meeldib see gym.

Laura