#esimese aasta masendusauk

See hetk, kui matil pole järsku ainsatki ideepoega. Mil kõik, mida õppinud oled, järsku nagu vajuks kusagile nähtamatusse kuristikku, jättes maha tunde, et teha polegi enam midagi. Matil. Isegi väga algajate whitebeltidega on maru raske, kuni veendud, et pole aastaga mitte midagi õppinud.

See hetk on, vabandust, sitaks rõve.

Eks neid raskeid hetki ole varemgi olnud, aga nii jõhkralt... Nii jõhkralt pole see veel tabanud nagu kaks nädalat tagasi. Ikka väga halb oli matil olla.

Ma ilmselt pole ainulaadne eksemplar. Võib-olla on teisigi, kes tunnevad, et aju oleks nagu kõike jitsi täis topitud ja enam lihtsalt ei mahu. Mitte midagi.

Dion kutsub seda esimese aasta kriisiks. Tuleb välja, et esimese aasta möödudes (või umbkaudu sealmaal) tuleb sageli ette raske periood, mil tabab muserdus, masendus ja veel mitu väga kena emotsiooni, kuni mõtled, kui palju lihtsam oleks olla... ma ei tea... eskimo Põhja-Ameerika avarustes ja lõbustada end näiteks kunstkalapüügiga.

Astusin matilt maha. Nädalaks.

***

See kõlab ehk kummaliselt, aga nii hea oli trenniminemist igatseda. Väga väga oodata seda hetke, mil saab tagasi matile astuda.

Esmaspäeval läksingi. Võib-olla oli puhkust vaja, igatahes hakkas jits taas tööle. Mis paneb mind arvama, et kogu mu jitsiteekonnas on vähem ratsionaalset; see rännak on rohkem emotsionaalne...

Kõik läheb taas hästi. Isegi jalaluku-trennis saan toimuvast aru. Meil käib seal jalalukkude aretamine täie hooga, kõik on neist metsikult sillas. Ma ise just nii vaimustuses ei ole, sest need tulevad sellise vaevaga... aga nagu kusagil eespool juba kirjutasin, siis just seepärast käin jonnakalt kohal.

Eelmises trennis jõudsin kogemata ise jalalukuaretamiseni. Dion õpetas jalalukke ja ma drillisin neid kolmeses grupis Chevy ja Louisiga. Ma tegin midagi kapitaalselt valesti, aga Chevy ja Louis tegid suured silmad ja kutsusid Dioni.

Ja siis õppisime ülejäänud trenn seda moodust, mida kogemata tegin. Ma olen rohkem kui kindel, et keegi on seda teinud ja kasutanud, aga Lääne-Austraalia jaoks on vist uus.

Alustada tuleb four-elevenist (sellel asendil on õigupoolest mitu nime - Sankaku nt, rohkem siit), viia kaugema jalaga vastase jalg teisele poole ja siis...

Äkki on videost paremini näha. Skye küll alustas filmimist liiga hilja, aga mis seal ikka. Drillipartneriks on bluebelt Louis.

Dion ja teised kutsuvad seda nüüd Triple L. (Laura's Leg lock).

Mul on siin Austraalias omanimeline jalalukk ja üldiselt on mul jumala suva sellest masendusaugust mis oli. Sest. Mul on Lääne-Austraalias omanimeline jalalukk.

See paneb niimoodi mõnusalt muhelema. Dion lõpetab ikka trenni mingi teemaga. (Kui järele mõelda, siis teevad sama Ron ja Priit.) Seekord rääkis mu siinne treener, et igaühelt saab midagi õppida. Whitebeldilt ka.

Jalaluku-trennid hakkavad vaikselt vähemhirmsamaks muutuma ja armbarid ja muud vigurid tulevad ka juba ilusti mängu. Ma ei ela enam ainult kimurade-americanade peal. Tegelen hetkel guardipässidega. Tundub, et elasin selle esimese-aasta-kriisi üle.

Ja kui kainelt mõelda, siis on puhas lollus mõelda, et ma mitte midagi õppinud ei ole. Sest kui panna vastamisi see mina, kes aasta aega tagasi trenni läks ja praegune ma, siis... ma teeks talle niimoodi tuupi, et vähe ei ole.

Ja silm ka ei pilguks.

Laura

PS: Talv hakkab läbi saama. Tähendab... ees ootavad uued laiuskraadid. Aeg on liikuda. Adventures of Stripeless Whitebelt jätkub.

PS2: istusin tööl, sõrmed valusalt laua vastu surutud, ja jälgisin Finnish Openilt saabuvaid sõnumeid. 3D Treeningu jitsikad võistlesid. Ja nad tegid hirmus head tööd! "Inspireeriv" on ilmset kõige parem sõna, mida nende mu trennikaaslaste kohta kasutada. Ja Ott Tõnissaar võitis oma MMA matshi ka. Hea päev.