#BJJ Development Tournament

See polnud üldse plaanipärane võistlus. Ma plaanisin seda vaatama minna. 

Laura (pärast trenni): Sa lähed ka võistlema?
Richard: Peaks minema jaaa...
Laura: Aaa, tore. Ma tulen vaatama.
Richard: Misasja. Võistle ka.
Laura (kahtlevalt): ei tea... ma pole siin olnudki ja nii kohe...
Richard: Muidugi mine. (Treenerile): I told her it's allright that she is going to compete. Right?
Treener ütleb, et jaa.
Laura: no... fain.

***

Esimene võit. Eduga.

Ma polnud tõtt-öelda eriti võistlustujus sel hommikul. Olin külma saanud ja pisut liiga palavikune. Palavik ei lasknud öösel magada eriti ka. Kohale mitteilmumine ei tundunud samas eriti särava ideena ja seal ma siis olingi, BJJ Developement Tournamendil. 

See oli selline võistlus, kus mulle umbes kuusteist korda korrutati, et asi on õppimises. Seepärast mõõdetigi mingisuguse asjandusega mu gi üle ja puha, ja öeldi, et sellel võistlusel küll õpime, aga kui tõsisele jitsivõistlusele lähed, siis osta uus gi. Sest varrukad pole piisavalt suured. 

Oot... Misasja.

See pilt on siin puhtalt varvaste pärast.
Posture up, woman, dammit.

Tõsi, ta pole enam säravmust, nagu alguses, aga see on aus gi. Teeninud mind nii Eesti kui Austraalia mattidel. 

Ma ohkasin natuke selle "su gi ei kõlba IBJJFile" peale ja läksin matile. Mõttega, et prooviks seekord lihtsalt seda varbad matil asend paika asja. Et kui see on okei, siis on võistlus õnnestunud.

Matshid olid keerulised. Just seetõttu. et kole väsimus oli, hingamine ei läinud paika. Mitu korda tundsin, et ei jaksa midagi teha. Nagu polekski seal matil mina. Olingi mitu korda seal lähedal kaitses (või kuidas Priit seda nüüd nimetabki) ja proovisin pässida, aga nii haledaid pässe pole trenniski tükk aega teinud.

Hea asi on see, et varbad olid ilusti matil.

Halb on see, et kõik, mida Dion mulle moundist (alumine) õpetanud oli, oli nagu õhku haihtunud. Half guardi värk samamoodi. Mida kuradit.

Esimese matshi kaotasin (bow and arrow), teise võitsin eduga. Kolmas (kullaheitlus) kaotasin punktidega. 

Mõtlesin tükk aega, kas minna absoluuti või mitte. Lõpuks ikka läksin. Kogemus ju.

Võitsin esimese matshi punktidega (oli vist guardipässi ja moundi eest, tahtsin armbarini jõuda, aga aega jäi väheseks), ja teise kaotasin kimuraga. 

Tulemus - kaks hõbemedalit.

Üldse ei olnud hea tunne. Mis seal ikka... trenni tagasi.

Ronda Rousey ütleb, et ta ei treeni selleks, et olla maailma parim. Ta treenib selleks, et olla maailma parim oma halvimal päeval.

Apryl (jaa, seesama, kes suvel Eestis laagris käis), kes tundis ennast suhteliselt viletsalt, läks kohale ja alistas sujuvalt endast kaalukategooria või kaks suurema tshiki ära. Et...

Ei kahetse üldse, et läksin. Hea teada, kuidas end pahal päeval tunnen (kuradi kobana). On ju siitki palju õppida... Ja need põgenemised.

Ainus kehv asi - sain mingil hetkel võistlustel endale sellise ilusa sinise silma. Pole õrna aimugi, millal. Istun praegu seda teksti trükkides Melbourne'is pargis. Ja need pilgud. Hehee.... Koduvägivalla näidiseksemplar olen, vaat mis!

Laura