#siniseks vööks saamine
Tean täpselt, kui pikalt ma siniseks vööks trenni olen teinud. Oma trennipäevikut olen pidanud pedantselt. Niisiis, kui keegi küsib, kui kaua mul läks, et sinise vööni jõuda, siis ma saan neile öelda - 1194 tundi Brasiilia jiu-jitsut, 87 tundi maadlust, 19 tundi judot.
1302 tundi erialatrenne. See on üle 54 ööpäeva mu elust.
***
16. juunil -10 päeva enne seda, kui saab 5 aastat jitsiga alustamisest- sain sinise vöö. See toimus Raudmehel. (See on meie traditsioon - uue vöö saanud tulevad kokku ja me rullime nendega ilma pausideta, kuni keegi annab alla.) Olin seda korraldanud ja meemitanud.
Ma ei plaaninud kohale minna. Ei olnud parim aeg elus. Aga läksin. Because, reasons.
"Meil on üks üllatuskülaline ka. Laura!" ütles treener Priit ühel hetkel. Ja vaatas kuhugi kaugele. Ja ma läksin jalgade tudisedes kusagile matile.
Järgnes Ironman, ligi tund aega sparri. Halastamatu, puhkepausideta. Õnnetuseks oli mul just sel päeval paras alakõhuvalu, niisiis olin paarile täkk-kutile sunnitud ütlema, et palun ära mounti mine, mul on ikka päris valus.
Sinine vöö sai ümber. Kuna mu valge vöö lahti ei tulnud (see on päris õhuke ja keerab end sõlme, Mariel aitas mul hiljem seda lahti siduda), olin seal lõpus kahe vööga. Valge ja sinine.
Üleminek.
***
Nüüd on sellest nädal möödunud. Mis muutunud on? Mitte-kuradi-midagi. See kõlab nii veidralt, kui ma selle välja kirjutan, aga - ma pidin selle vöö saama, et aru saada, et ma ei vaja seda.
See on veider kogeda. Sinine vöö paistis kui hiilgav, kätesaamatu aare. Ja kui ma selle kätte sain, ei olnudki see enam nii oluline. Oli vaid hea meel nende üle, kes mu üle rõõmustasid. Et mu ümber on väga cool kamp ja Marju tuli ja kallistas nii kõvasti ja...
Muutnud on see, et ma saan palju keerulisemaid matše, ja see teeb tõesti hästi head meelt - uus väljakutse, võimalus suruda end veel paremaks, sest see, mis mind ootab, on raskem. Nii põnev! Augusti lõpus on Finnish open. Ma olen seal algaja sinivöö ja mul on luksus minna sinna ilma lootuste või ootusteta, lihtsalt andes endast kõik, et oleksin selleks võistluseks maksimaalselt valmis. Ja ma teengi kõik, et oleksin. Praegugi räägin võistluse ettevalmistustreeneriga.
Valge vöö periood oli äge. Minust sai täiesti koordinatsioonitust nõrgast naisest keegi, kes suudab matil päris okeilt liikuda. Võistelda. Võidelda.
See, kuhu ma nende 1300+ tunniga jõudnud olen... selle üle tunnen uhkust. Õigusega. See vahe on kolossaalne. See polnud kerge ja nõudis jõhkrat jonni. Ja minus oli seda piisavalt.
See on jõhker.
***
Kõikidele jitsikatele: "miks sa see-ja-see vöö pole" küsimus on ikka kuramuse tüütu. Miks te seda teete? Mida sellele vastata saab? Ise suunasin viimased kuud küsijad viisakalt oma treeneri suunas, kahjuks keegi seda võimalust ei kasutanud.
Aga mis seal vahet on.
Treener Priit ütles ühes podcastis, et nad ei hooli: kui sa seda vööd väärt ei ole, siis sa seda ka temalt ei saa. Mingu või viis aastat. Ja ta teab, et mujal on natuke teistmoodi, aga tema teeb nii. Ja ma olen selle üle tänulik. Ainult nii ma tean, et ma tõesti seda väärt olen, läbinud kõige karmimate treenerite sõela. See on midagi. See on äge.
Aga hetk, kus sa leiad oma õnne arengus, mitte sporditeibis, on õnnelik hetk. Hetk, mil taipad, et sa seda tunnustust ei vaja, on kuradi mõnus. See vöötamine taandubki tagasisideks.
Võimalik, et kunagi olen samas punktis tagasi - et mullegi on see promotsioonivärk üle-elu-oluline. Loodan, et mitte.
***
Kaks naist kahelt eri mandrilt teatasid, et see on ikka metsikult ebaõiglane, et ma ei saanud seda varem.
Miks. Ei ole. Vöö näitab sinu treeneri hinnangut sinu tasemele. Vabandust? Ebaõiglane? Mis moel? Mu vöö on Priidu ja Roni hinnangu värvi.
Üks mu (mitte-eestlasest) sõbranna võttis seda naljakal kombel isikliku solvanguna ja negatiivse hinnanguna ta enda vööle.
Sellega oli raske tegeleda.
***
Mus on hetkel suur tänutunne. Mu tiimi ees.
See kõlab megajuustuselt, aga who cares: mulle on see klubi teine pere. Kummaline, vigadega, teinekord frustreeriv, aga ikkagi hooliv pere. Vahepeal on meil arusaamatusi, aga see ongi okei, sest kui mul oleks ükskõik, siis ma lihtsalt kehitaks õlgu ja kõnniks kusagile päikseloojangu suunas. 3D Treening on minu selja taga olnud siis, kui mul on medalid ja sära ja siis, kui olin omadega auku lennanud.
Because that's what good people do.
Laura
(PS: blogi nime tuli muuta. Uus peatükk.)
1302 tundi erialatrenne. See on üle 54 ööpäeva mu elust.
***
16. juunil -10 päeva enne seda, kui saab 5 aastat jitsiga alustamisest- sain sinise vöö. See toimus Raudmehel. (See on meie traditsioon - uue vöö saanud tulevad kokku ja me rullime nendega ilma pausideta, kuni keegi annab alla.) Olin seda korraldanud ja meemitanud.
Ma ei plaaninud kohale minna. Ei olnud parim aeg elus. Aga läksin. Because, reasons.
 |
| Palusin treeneritega pilti. Treenerid olid nõus. |
"Meil on üks üllatuskülaline ka. Laura!" ütles treener Priit ühel hetkel. Ja vaatas kuhugi kaugele. Ja ma läksin jalgade tudisedes kusagile matile.
Järgnes Ironman, ligi tund aega sparri. Halastamatu, puhkepausideta. Õnnetuseks oli mul just sel päeval paras alakõhuvalu, niisiis olin paarile täkk-kutile sunnitud ütlema, et palun ära mounti mine, mul on ikka päris valus.
Sinine vöö sai ümber. Kuna mu valge vöö lahti ei tulnud (see on päris õhuke ja keerab end sõlme, Mariel aitas mul hiljem seda lahti siduda), olin seal lõpus kahe vööga. Valge ja sinine.
Üleminek.
***
Nüüd on sellest nädal möödunud. Mis muutunud on? Mitte-kuradi-midagi. See kõlab nii veidralt, kui ma selle välja kirjutan, aga - ma pidin selle vöö saama, et aru saada, et ma ei vaja seda.
See on veider kogeda. Sinine vöö paistis kui hiilgav, kätesaamatu aare. Ja kui ma selle kätte sain, ei olnudki see enam nii oluline. Oli vaid hea meel nende üle, kes mu üle rõõmustasid. Et mu ümber on väga cool kamp ja Marju tuli ja kallistas nii kõvasti ja...
Muutnud on see, et ma saan palju keerulisemaid matše, ja see teeb tõesti hästi head meelt - uus väljakutse, võimalus suruda end veel paremaks, sest see, mis mind ootab, on raskem. Nii põnev! Augusti lõpus on Finnish open. Ma olen seal algaja sinivöö ja mul on luksus minna sinna ilma lootuste või ootusteta, lihtsalt andes endast kõik, et oleksin selleks võistluseks maksimaalselt valmis. Ja ma teengi kõik, et oleksin. Praegugi räägin võistluse ettevalmistustreeneriga.
 |
| Ron tegi kannaluku. |
See, kuhu ma nende 1300+ tunniga jõudnud olen... selle üle tunnen uhkust. Õigusega. See vahe on kolossaalne. See polnud kerge ja nõudis jõhkrat jonni. Ja minus oli seda piisavalt.
See on jõhker.
***
Kõikidele jitsikatele: "miks sa see-ja-see vöö pole" küsimus on ikka kuramuse tüütu. Miks te seda teete? Mida sellele vastata saab? Ise suunasin viimased kuud küsijad viisakalt oma treeneri suunas, kahjuks keegi seda võimalust ei kasutanud.
Aga mis seal vahet on.
Treener Priit ütles ühes podcastis, et nad ei hooli: kui sa seda vööd väärt ei ole, siis sa seda ka temalt ei saa. Mingu või viis aastat. Ja ta teab, et mujal on natuke teistmoodi, aga tema teeb nii. Ja ma olen selle üle tänulik. Ainult nii ma tean, et ma tõesti seda väärt olen, läbinud kõige karmimate treenerite sõela. See on midagi. See on äge.
Aga hetk, kus sa leiad oma õnne arengus, mitte sporditeibis, on õnnelik hetk. Hetk, mil taipad, et sa seda tunnustust ei vaja, on kuradi mõnus. See vöötamine taandubki tagasisideks.
Võimalik, et kunagi olen samas punktis tagasi - et mullegi on see promotsioonivärk üle-elu-oluline. Loodan, et mitte.
***
 |
| Priit hakkab käelukku tegema. |
Miks. Ei ole. Vöö näitab sinu treeneri hinnangut sinu tasemele. Vabandust? Ebaõiglane? Mis moel? Mu vöö on Priidu ja Roni hinnangu värvi.
Üks mu (mitte-eestlasest) sõbranna võttis seda naljakal kombel isikliku solvanguna ja negatiivse hinnanguna ta enda vööle.
Sellega oli raske tegeleda.
***
Mus on hetkel suur tänutunne. Mu tiimi ees.
See kõlab megajuustuselt, aga who cares: mulle on see klubi teine pere. Kummaline, vigadega, teinekord frustreeriv, aga ikkagi hooliv pere. Vahepeal on meil arusaamatusi, aga see ongi okei, sest kui mul oleks ükskõik, siis ma lihtsalt kehitaks õlgu ja kõnniks kusagile päikseloojangu suunas. 3D Treening on minu selja taga olnud siis, kui mul on medalid ja sära ja siis, kui olin omadega auku lennanud.
Because that's what good people do.
Laura
(PS: blogi nime tuli muuta. Uus peatükk.)
Kommentaarid
Postita kommentaar