#kuidas klubis paremat ja vingemat kogemust saada (feat. seiklus musta vööga)

Väga räigelt ja ebaõiglaselt üldistades saab inimesed jagada kaheks: need kes oskvavad anda ja need, kes peamiselt võtavad. Näen seda igal pool. Ka klubis. Ma ise kuulun esimeste sekka.

See oli vist 2015. aastal toimunud 3D Liiga. Olin lapitüdruk.

Õnneks/kahjuks on loomus selline. Ma annan endast palju. 
Usun, et see on ka mu klubisolekut muutnud. Paremaks. Mu kogemus on määratult teistsugun, kui sellel, kes käib kohal. Ka see oleks okei.

***

Mu vabatahtliku-karjäär algas 2014. aastal. Mäletan seda 3D Liigat hästi. Müüsin pileteid, kohtusin esimest korda Iviga, nägin esimesi MMA matše. 

Nüüd pildigaleriisid lapates avastasin, et võitlejate seas on nii mõnigi tänane hea tuttav - alates sõber Laurist kuni VÕIMLA Taavini välja. 

Vabatahtlik klubis maksab olla. See on äge. See ühendab. See annab teistmoodi vingeid emotsioone. Seda märgatakse. Olen olnud võistlustel piletimüüja, lapitüdruk, kaaluja, nimede väljahõikaja, varustuse pealepanija, kohtunik, sekretär, intervjueerija. Olen korraldanud üritusi (jõulupidu, heategevusüritused, ironmannid), organiseerinud karikaid, kirjutanud metsikul hulgal tekste, teinud naistelaagreid.

Kuulame Otti. Oli Eesti meistrivõistlused MMAs Pärnus.

Selle jooksul on juhtunud ka päris palju. Näiteks mäletan, kuidas ühel 3D Liigal Ott kamandas, et kus lapp on, siin on veri, ja siis märkas, et ma juba olin seda mitu hetke tagasi koristama hakanud. Ott oli kergelt sõnatu, ja seda ei juhtu just sageli.

Ja siis too kord, kui Eesti meistrivõistlused MMAs olid Pärnus, ja ma olin suutnud ära kaotada oma hääle. Samal ajal pidin ma olema võistlustel sekretär. 

Ütleme nii, Ivi naeris iga kord, kui ma mingi sõna välja kähisesin.Sest "rääkimine" selle heli kohta öelda on ikka julm liialdus.

Ja siis see kord, kui ma jõulupeoks tegin üllatusvideo. Isegi Priit ei teadnud midagi. MA olin seda teinud tunde. Ron tahtis veel eelnevalt seda üle vaadata (et ma kolossaalselt suurt fopaad ei teeks), tundus, et isegi tema oli meeldivalt üllatunud, kui äge see välja kukkus. Videos rääkisid kõik 3D Treeningu kaugel reisul viibivad liikmed ja mitmed klubi head sõbrad. Mul jooksid külmajudinad üle selja, kui vaatasin klubiliikmeid seda vaatamas.

Üksvahe väsitab see asjatamine väga, aga enamasti on väga tore.

Kohtunikuamet on juba täitsa okei.

Usun, et nende aastate jooksul on nii Roni kui ka Priidu kulmud nii paarkümmend korda tõusnud kõrgustesse tähtede poole, umbes et mida kuradit. Sest ma olen lihtsalt kätte võtnud ja asjatama hakanud ja nad on natuke abitult seda kõike pealt vaadanud.

***

Globetrottersi laagris sain organiseeritud Priidule uue ilusa musta vöö. Ma tegelikult kartsin, et Priidule see ei meeldi, või ta ei pea seda... okeiks. Ta vana vöö nägi välja kaunis kulunud ja see SBG osa ei pädenud enam. Me ei kuulu enam sellesse oragnisatsiooni väga paljudel põhjustel. 

Igatahes leidsin ma (ja mu treeningpartnerid nõustusid), et Priit EI PEAKS ise endale uut vööd ostma, ja mingil hetkel paari kuu eest ka selle palve talle esitasin. Et kuule, ära osta. Palun.

Sellega oli veel suur saaga... vöö sain kätte viimasel hetkel, tikkimises selgus, et ka nende jaoks on viimane hetk. Siis ununes mul ära, et reedel on nad kinni.

Arvake, kas ma läksin sinna ukse taha reedel või mitte. 

Ma õnneks-kahjuks korrutan algkursusel Roni poolt öeldud lauset nagu mantrat. Ta ütles mulle, et Laura. Alati on võimalus.

Neid hetki, mil ma väga-väga tahtsin alla anda, oli ikka üsna mitu. Nagu jitsmatšiski, kui järele mõelda.

Ehk siis - ma võtsin kasutusele oma parimad ajakirjanikuvõimed, tegin viie Äriregistrist ostetud majandusaasta aruande, sotsiaalmeedia, korteriühistu, geni.com ja veel paari andmebaasi abil kindlaks ettevõtte omaniku tütre, kes ajas haigevoodist välja oma ema, kes andis mulle Priidu tikitud vöö. Surusin talle tänutäheks kaasa kõige parema kommikarbi, mille leida suutsin, ja vahuveini, ja tänasin kokutamiseni. Inimesed on vahel kuradi head.

Ja Ronil on õigus: alati on võimalus.

Christian annab Priidule vöö, ma jooksen cannelede järgi.

Priit sai selle kätte Globetrottersi laagri lõpuüritusel koos Marju hangitud cannele'dega (mis on ta üks lemmikmaius) ja kaardiga. Olin üsna kindel, et ta aimab miskit, sest olin mitu päeva kaardiga ringi jooksnud ja kaardile allkirju kogunud, aga tundus, et siiski mitte.

Christian oli algusest saadik väga nõus selle ise üle andma, et tsill. Kui ta aga kaarti luges eelnevalt (ma andsin selle talle, et ta mõistaks, miks me seda kõike teeme), siis oli ka tema sõnatu. Kokkuvõttes kukkus see vööüleandmine väga väga kena. Chris (Priidu õpilasest musta vöö kandja) ütles hiljem, et ta kõrval oleval inimesel olid pisarad silmis. Nonoh!

Tuli välja, et senseil oli täitsa hea meel. Sest ma sain talt tänukalli ja puha. Priidu uus vöö on tõesti ilus ja mul on hea meel, et ta selle sai sel kombel. Sest cooli vöötamistseremooniat ju siin ta kokkuvõttes nagunii ei saanud (see toimus USAs) ja nüüd see SBG jama ka...

Aga... oli see alles seiklus. 

Saaks ma selle kõik alationvõimalus- suhtumise jitsi ka üle kanda. Sest näiteks eestikate kaotus ühe eduga küll rahu ei anna. 

***

Kokkuvõttes ütlen, et... do what you love. On okei, lihtsalt trennis käia ja sellest rõõmu tunda. Aga millegi ülesehitamisse panustada on märksa toredam.

Laura