#Suve eesmärgid

Ma olen pikalt kohelnud keha vääraka eeldusega, et see on täiesti purunematu masin ja küllap saab hakkama kõigega, mis tal teha lasen. Näiteks judotrennis leidsin, et väga okei on lõikava valu saatel edasi inimesi heita. Heidetud saada.

Lisa sinna korralik portsjon tööstressi, vigastused, millele taastumisaega ei andnud, puhkepauside puudumine, ja kokku tuli kena kokteil nimega Enesehävitus.

Lemmikpilt eestikatelt.

Ühel hetkel sain aru, et kõike on liiga palju. Peatusin, ei teinud mitte midagi, mitte ühtegi trenni. Kaks nädalat. Kadus ära see piinav lihaste tuim, jälk valu, mis mõnda aega saatnud oli. Käisin jalutamas ja maal ja tuuseldasin ringi.

Lollused. Ma teen ikka veel lollusi. Alati jääb lootus, et kunagi saan ikkagi targaks ka.

Mõnus oli. Eile astusin tagasi matile.

Ma kirjutan seda, sest mulle meeldiks, kui teised ei teeks selliseid lolle asju nagu mina, nagu näiteks end ogaruseni tuimvalusaks treenimine. Nii et see tuimvalu ei kao ära ja vigastuseid ei parane ka.

Aga oi kui hea oli matti igatseda. Nii suure mõnuga rullinud ei ole tükimat aega!

Puhata on vaja. Naljakas, et see ikka veel uudis on. Nüüd edaspidi proovin paremini seda kõike jälgida.

***

Ja kuna ma seda olen õppinud, et asjad lähevad paremini, kui kasvõi ähmased eesmärgid silme ees on (ja ma armastan nimekirju), siis... Siit see tuleb. Selle suve eesmärgid.

1) Alustada rulle grillkanast
Teeme ära, saame selle tsenseeritud kana lõpuks mingi rahuldavasse vormi. Juba läheb paremini, aga paar olukorda karistatakse ära.

2) Keskenduda maadlusele 
Olen käinud jaanuarist ilusti stabiilselt kohal, aga algkursus esialgu veel jätkub;

3) Käia stabiilselt jõusaalis
Võtan ennast kokku. Kaks korda nädalas. Jõuluks teen lõuatõmbeid #tõmbalõuganagumarju

Ja seda kõike teha mitte katki minemata. Eks suve lõpus raporteerin, kuis ja mis.

***

Nii, ja siia lisan kõige idiootsema posteri maailmas - vähemalt või(s)tlusmaailma konteksti panduna.

There, I fixed it.

SEST. Kui sul pole mingit lootust võita, kui sul on pilt eest minemas või käsi sirgeks tõmmatud, siis palun ära ole rumal ja kurat küll, anna alla ja täpi. Okei. Okei. Kui sa oled maailmameistrivõistlustel ja musta vöö matsh ja nii, siis võib-olla... VÕIB-OLLA on äärtpidi mõistetav see neverevergiveupindus.

Aga ka siis... no ma ei tea...

Ma olen võisteldes murdnud oma jala ja ma ei soovita seda vigastust isegi sellele tüübile, kes mu nimekirja "isikud, keda hammustada, kui peaksin nakatuma marutõppe" top kolmes on.

Homme on ka trenn, saad paremaks ja võib-olla ei satu sinna kohta, kus täppima pead. Eks?

Laura