#mis tegelikult oluline on. Ja teadaanne
Eelmisel nädalavahetusel toimus 3D Treeningus klubisisene jitsivõistlus 3D Rull. Olin seekord ammu planeeritud tripil vanemate juurde, ei võtnud seetõttu osa ka. Nojah, tervis, see ka vigurdab ja...
Kuid mõttes olin kaaslaste juures. Ja ma mõtlesin, kui jube on võislemine. Iga kord -alati enne matshe- murran pead, miks seda täpsemalt teen. Miks sellele peale maksan. Vahel käib enne võistlust pea ringi, hirm on nii suur. Vahel tuleb enne matshe külla iga viimane kui äärmusenesekriitiline mõte. Et - mis sa mõtled, et sa päriselt suudad matil midagi teha või. Sest ei suuda. Sa kaotad. Haledalt. Miks sa üldse proovid. Ja valus on ka, sama valus kui tookord. Ja häbi.
Iga võistluse järel saan aru, et vaatasin silma oma hirmule. Tegin midagi päris ägedat.
Mul pole palju inimesi, kellega samastuda. Jitsitaevas on kuulsad mehed ja naised, Keenan Cornelius, Mendesed, Marcelo Garcia ja kõik need teised. Eestis on ka plejaad suurte saavutustega jitsikaid.
Ma ei suuda iial saavutada seda, mis nemad.
Marju on mu eeskuju. Ta on nelja lapse ema, kasvatab kõiki nelja üksi, ei ole just kahekümnekahene vinge eluaegne atleet. Ja teeb jitsi nagu ei olekski midagi.
Sel aastal tegi Marju oma elu esimese lõuatõmbe. Veel osales ta 3D Treeningu Rullil, tegi oma esimesed matshid. Võitis oma elu esimese lahingu. Saate aru, Marju astus võistlusmatile...
Marju paneb matile oma südame, hinge ja killukese seda miskit veel. Ja kui ta kirjutas mulle et ta sai selle võistlemisega hakkama, siis... Nojah, silmad olid suhteliselt vesised.
Aga peale Marju on veel teisi. Nad on täitsa tavalised, supervõimete ja -skillita persoonid, aga nad ületavad ennast. Treeningkaaslased, kes võtavad alla 20 kilo, mis neid kurnanud on, kes saavad lõpuks üle hirmudest, kes teevad esimest korda kolm korda nädalas trenni, ja on esimest korda selles järjepidevad.
Teate, need lood meeldivad mulle märksa rohkem, kui Keenani oma. Sest ma ei ole supervõimetega atleet ja mu võimalus saada Euroopa meistriks on sama suured, kui astuda ühel päeval Kuule.
Mõtlesin täna, et see, mis jits Marjuga teinud on, ongi ju tegelikult oluline. Päriselt oluline. Palju vingem, kui kõik see blingikuhil, mis mu öökapil praegu kuhjub.
***
Ja nüüd ka teadaanne.
Niisiis, köhöm... sain just siin stipendiumi, et reisida USAsse intensiivkursusele. See kursus annaks mulle nii teadmisi kui oskusi, et hakata tulevikus andma muuhulgas enesekaitsekursusi lähisuhte- ja seksuaalvägivalda kogenud naistele.
Et... kui kõik läheb hästi...
Kui kõik tõesti läheb nii, nagu peab...
Siis minust saab enesekaitsekursuste-instruktor. Ja minu eesmärk - parandada maailma natuke- veelgi rohkem täidetud.
Vot nii.
Laura
PS: Mulle tuli meelde sellele mõeldes üks kehalise kasvatuse tund üheksakümnendatel. Meil oli õuetund ja me mängisime jalkat. Kõik triblasid nagu jaksasid. Peale minu. Aga ma elasin oma meeskonnale kaasa, kogu hingest.
Ma lihtsalt ei jaksanud joosta kaasa võrdselt teistega, pall jäi kättesaamatuks.
*Okei, Marcelo tehnikavideoid on mul väga vaja.
Kuid mõttes olin kaaslaste juures. Ja ma mõtlesin, kui jube on võislemine. Iga kord -alati enne matshe- murran pead, miks seda täpsemalt teen. Miks sellele peale maksan. Vahel käib enne võistlust pea ringi, hirm on nii suur. Vahel tuleb enne matshe külla iga viimane kui äärmusenesekriitiline mõte. Et - mis sa mõtled, et sa päriselt suudad matil midagi teha või. Sest ei suuda. Sa kaotad. Haledalt. Miks sa üldse proovid. Ja valus on ka, sama valus kui tookord. Ja häbi.
Iga võistluse järel saan aru, et vaatasin silma oma hirmule. Tegin midagi päris ägedat.
Mul pole palju inimesi, kellega samastuda. Jitsitaevas on kuulsad mehed ja naised, Keenan Cornelius, Mendesed, Marcelo Garcia ja kõik need teised. Eestis on ka plejaad suurte saavutustega jitsikaid.
Ma ei suuda iial saavutada seda, mis nemad.
Aga mulle ei olegi Keenanit ja Marcelot vaja*.
Mul on vaja Marjut. Eluliselt vaja.
Kes on Marju?
 |
| Marju panda-asendis. |
Sel aastal tegi Marju oma elu esimese lõuatõmbe. Veel osales ta 3D Treeningu Rullil, tegi oma esimesed matshid. Võitis oma elu esimese lahingu. Saate aru, Marju astus võistlusmatile...
Marju paneb matile oma südame, hinge ja killukese seda miskit veel. Ja kui ta kirjutas mulle et ta sai selle võistlemisega hakkama, siis... Nojah, silmad olid suhteliselt vesised.
Aga peale Marju on veel teisi. Nad on täitsa tavalised, supervõimete ja -skillita persoonid, aga nad ületavad ennast. Treeningkaaslased, kes võtavad alla 20 kilo, mis neid kurnanud on, kes saavad lõpuks üle hirmudest, kes teevad esimest korda kolm korda nädalas trenni, ja on esimest korda selles järjepidevad.
Teate, need lood meeldivad mulle märksa rohkem, kui Keenani oma. Sest ma ei ole supervõimetega atleet ja mu võimalus saada Euroopa meistriks on sama suured, kui astuda ühel päeval Kuule.
Mõtlesin täna, et see, mis jits Marjuga teinud on, ongi ju tegelikult oluline. Päriselt oluline. Palju vingem, kui kõik see blingikuhil, mis mu öökapil praegu kuhjub.
***
Ja nüüd ka teadaanne.
Niisiis, köhöm... sain just siin stipendiumi, et reisida USAsse intensiivkursusele. See kursus annaks mulle nii teadmisi kui oskusi, et hakata tulevikus andma muuhulgas enesekaitsekursusi lähisuhte- ja seksuaalvägivalda kogenud naistele.
Et... kui kõik läheb hästi...
Kui kõik tõesti läheb nii, nagu peab...
Siis minust saab enesekaitsekursuste-instruktor. Ja minu eesmärk - parandada maailma natuke- veelgi rohkem täidetud.
Vot nii.
Laura
PS: Mulle tuli meelde sellele mõeldes üks kehalise kasvatuse tund üheksakümnendatel. Meil oli õuetund ja me mängisime jalkat. Kõik triblasid nagu jaksasid. Peale minu. Aga ma elasin oma meeskonnale kaasa, kogu hingest.
Ma lihtsalt ei jaksanud joosta kaasa võrdselt teistega, pall jäi kättesaamatuks.
Õpetaja Tamm (imestades): Aga sa elad kaasa rohkem kui ükskõik kes.
*Okei, Marcelo tehnikavideoid on mul väga vaja.
Kommentaarid
Postita kommentaar