#trenniraport vol 2 ehk kõik lahendamata küsimused

Trennis õpime praegu z-guardi. Lõpuks on baaskursuselt tulnud ja tulemas neidusid, on lootust, et põhigrupis (see on meie klubi jitsitrennides raskusastmelt kolmas tase) pole enam olukord, et trennis on 19 noormeest, üks suurem kui teine ja siis üks Laura.

See on rohkem kui rõõmustav. Sest vahel on noormeestel -ka põhigrupi omadel- sellised kahetsusväärsed kombed, et - harrastatakse kivikuju-jitsi, ehk siis jäädakse ühte asendisse, silmis hüüatus "noh, tee midagi".

On ka selliseid, kes panevad ilusti terve suure mehejõu mängu, mis on täitsa okei. Sageli olen sunnitud sellistes rullides väga palju kaitset mängima, aga võistlevale jitsikale on see pigem vajalik kogemus.

Ja on selliseid rulle, kus ma üpris edukalt domineerin, pane kuitahes palju jõudu mängu. (Seda ei juhtu just iga päev, aga vahest -kui tasemevahe on piisav ja tehnika trumpab mehejõu- ikka. Ja see on tore).

Uus saal on toonud uusi ja huvitavaid väljakutseid. Karukoopa-eelsel ajal (karukoobas on meie saali jaoks ehk tabavaim kirjeldus, eriti pärast seda, kui meie tore logo seinale võõbati) proovisin, maksku mis maksab trenni jõuda.

Vahel ei õnnestunud: mu töökoht ei ole selline, et davai, kell on viis ja järelikult võib lasta pastakal kukkuda.Mu töökoht on hoopis selline, et kui läheb kella 11ni õhtul, siis mis teha. Läheb just nii kaua.

Vahel olin sunnitud treener Ronaldile sõnumeerima, et jään hiljaks. Jõudsin poole soojenduse ajaks -vahel võtsin takso- või hiljemgi, ainult sparriajaks. Õnneks Ron mõistis, ei teinud suuremat numbrit. Seda enam, et hilinemine polnud reegel. Aga rutiin oli lihtne, kaks tehnikatrenni pluss sparri nädalas, pühapäeval avatud matt. Juurde tegin pisut jõusaali.

Nüüd on aga selline olukord, et rulli- ja trennivõimalusi on iga päev -kui laupäev välja arvata ja ka siis on vahest seminare. On maadlus, liikuvustreening, jalalukud, judo, palju jitsitrenne.

Võimalusi on nii palju, et - ainult võta ja vali trenn. Avatud mattidel rahvast peaaegu polegi, kogu aeg on ju mingi trenn.

Ma siis tegin endale mingisuguse kava, ja heitlen nüüd sellega. Avastasin, et mul pole õrna aimugi:

• kas see trennide hulk piisav?

• kas midagi on ülearu?

• kas ma peaks midagi ära jätma?

• kas on mingi trenn, mille ma peaksin käsile võtma?

• kas see, mida ma teen, on optimaalne?

Mul ei ole vastuseid. Ja ma ei tea, kust neid leida. Kes oskab öelda? Ma ei tea.

Vahest on tunne, et keha on väsinud. On see tavaline väsimus? Ületreening? Sparris on kole jõuetu olla, kas see tähendab, et olen üle teinud? Ma tahan targalt trenni teha, mis on tark? 

See kõik on praegu kuhjunud ja vajutanud mu täitsa kühmu. Ja see viimane küsimus, mis mind päris jäledalt närib:

• Kas see viimane Finnish openi fopaa tuli seetõttu, et ma olen midagi tegemata jätnud/ liiga palju teinud/ keskendunud valedele asjadele?

Ja kui asi on selles viimases - mis on vale? Mis on õige? 

Praegu on käib kõik pigem katse-eksitus meetodil. Ainult et ma ei tea, kas katsed õnnestuvad ja mis täpsemalt on eksitus.

See sakib.

Täna jätsin gi-püstimaadlusesse minemata, sest selline väsimus ründas juba hommikul. Veider oli olla. Võistlustrennis tegime avatud kaitset, Harto oli vaadanud mu võistlusmatše ja vangutas pead.

Grillkana-asend. Oehjah.

Samas ütleb Harto, et võrreldes eelmise aastaga olen ma palju edasi arenenud. Et võib-olla ma ise ei näe - aga treenerid näevad.

Ehk tõesti.

Istun edasi oma küsimustekuhila otsas ja proovin kõike välja mõelda. Lihtne see värk pole... Liisi vaatas üle, ehk sealt saab kuidagi harutama hakata.

Tavaline Mari sellele probleemile pigem pihta vist ei saa. Niipalju kui oma jitsi-väliste sõprade hulgas kuulnud olen, siis on pigem tegu, et end üldse trenni või liigutama saada. Midagigi teha.

Jitsisõltastel nagu mina aga... Jep, täitsa teine maailm.

Laura