#Finnish open ehk kuidas ma turtlisse kinni jäin (jälle)

Ever tried, ever failed. Try again. Fail again. Fail better. Veeretan seda rida praegu peas. Istun Viking Line'i peal, olen kusagil keset Soome lahte ja...

Jaaa ma tean. Jaa. Ever tried, ever failed. Aga mure selles, et.... Selle turtliga paremini feilimine nüüd KÜLL paremini välja ei tulnud!!!

***

Mulle meeldib see õhtune Helsingi. Või mis... Helsingi üleüldse. Soomes on annus lapsemeelsust, mida ma alati heldimusega jälgin.

Ja ma armastan Finnish openit, sest seal on selline lahe punt jitsikaid, kes on mulle päris armsaks saanud...

Selle mõttega asusin Soome poole teele, kaasas hää sõber Asko, kes muide lootusetult sisse magas, ent ikka kohale jõudis. Õnneseen.

Jorgen palus ilusti silma peal hoida oma white beltidel - mida ma ka heameelega tegin, Triin ja Anne-Mai on toredad. Lisaks tuli Soome Hedwig, Asko. Taavi oli ka ees. 

Jõudsime kohale, kukkusin coachima - nii hästi-halvasti, kui oskasin - ja vaatasin uhkelt kuidas Hedwig tegi elu esimese välisvõistluse.

Mu enda esimene matš oli kahjuks võit walkoveriga, kaotus poolfinaalis ühe kuramuse eduga.  Nagu. ÜKS EDU. ÜKS. Ning jep, turtlisse mineku pärast. Jäin sinna ootama ja TEMA vigu ootama...

Ja tehke või tina, mulle ei sobi paari tunnise vahega avatud kaalu minemine. Pole sobinud mitte-mitte kunagi. Aga whitebeldil pole valida. Oehjah.

Sain kõige viletsama loosi, ühena kahest piigast, kes läksid 32ndikfinaali...  Ja kaotasin. Väga tugevale tüdrukule, aga kaotasin.

Ühesõnaga, veidi selline tunne on, et tahaks maha viskuda ja lapse kombel jonnida, aga noh, milleks. Targematki teha. Näiteks vaadata järgi, mida kuradit ma pean tegema selles kohas, mis kaks korda nässu läks. (Kuigi. See on suhteliselt hämmastav, kui hiilgavalt hästi ma tean PÄRAST oma matši, mida ma tegema oleks pidanud.)

Õnn oli, et sain hängida nii oma lemmikinimesega (maailmas POLE ägedamat inimest kui Miia) kui ka lemmikrootslasega (Eleonor). 

Kuid... kõike neid kallisid ja asju ei saanud mõtlemata jätta, et heeeei, see on ikka paras p**k. Sest kõik läks TÄPSELT nagu eelmisel Finnish openil. Täpselt sama muster...

Ever tried, ever failed. 

Oh, kuidas ma õppisin. Oma jitsi kohta. 

Ja muu ka. Et mulle sobib, väga sobib toetaja-roll. Mama-bearin' all the way. Et coachimine on ka täitsa tehtav. Et kui terve nädal on olnud üks pingeline p**atorm (päriselt, igalt poolt lendab, lihtsalt vaata ja imesta ja proovi pead mitte liialt norgu ajada), siis võistlustest suuremat välja ei tule. Et mul on mängus ikka jõhkralt vigu.

Natuke nutumaiku on ka. Aga see on selline vihane nutumaik, mis veelgi jõhkramalt drillima ja trennis tähele panema sunnib.

Õppisin, et meli on hästi vinge kamp - hõim ja vaib ja kõik jutud. Kõik toetasid üksteist, kõik karjusid võidu puhul. Vahet pole, Võimla või 3D Treening...

Hästi, hakkame vaikselt koju jõudma. 

On aeg tagasi minna, palju asju kirja panna ja siis... edasi minna. Võistlemine natuke aega vist ei isuta, tahaks lihtsalt, et tore oleks. Maadlust tahaks selgeks õppida, jõusaalis käia. 

Küll jõuab.

Laura