#minu treenerid
Kui enamikul on üks-kaks inimest, keda treeneriks pidada, siis mul on neid terve plejaad. Nii juhtub, kui üksvahe otsustad hulkuriks hakata ja siis 3D Treeningus kõik trenni ära teed...
Tegelikult on neid, kes mulle trenni andnud, rohkem. Aga nad ongi jäänud minu jaoks inimesteks, kes seisavad seal ees. On nemad ja siis on treenerid.
Iga tüüp, kes trenni ees seisab või õpetab, kuidas armbari teha või muud sellist, ei ole mu treener.
See tiitel tuleb välja teenida. See mind vist TMA juures häiribki. Ma ei taha kummardada inimest seepärast, et ta väidab et ta on oh so allmighty big sensei.
Ja siis teha 20 kätekõverdust, kui see kummardus ära ununeb. ("ups, ma unustasin ära, et sa oled see suur boss keda kogu aeg kummardama peab ja nüüd. Pean. Saama. Karistatud.").
See ei käi nii. Või siis: ei peaks käima.
***
Meid oli kaks gruppi: alg- ja baaskursus. Toona oli süsteem selline, et Steni juhendada oli algkursus (esimesed kümme trenni), misjärel kõik läksid baaskursusele, kus juhendajaks oli Ronald Stimmer. Kui ma olin parasjagu läbinud algkursuse ja nina oli juba baaskursusel, otsustas klubi, et teeme ikka ÜHE algkursuse.
Sten jäi veel meelde sellega, et tal oli kogu aeg uus soeng ja talus külma rahuga ära minu kohutava uudishimurünnaku, ei läinud kunagi närvi ja võttis oma tööd kohutavalt tõsiselt. Vastas hiigla põhjalikult ja täie tõsidusega küsimustele. Kui ma nalja omameelest tegin, siis Sten vastas edasi. Tõsiselt. Põhjalikult.
Ja ma siis püüdsingi sama tõsiselt lahti muukida, et mis inimesega tegu. Õnnestus? Ei tea.
Sten oli piisavalt lahke, et isegi VÄGA saamatu Lauraga rullida. Ta oli vabalt nõus juba siis, kui ma olin triibutu valgevöö. Huvitav tal kindlasti ei olnud...
Steniga on vahepeal palju toredat läbi elatud, käidud koos võistlemas mitmes eri riigis. Mulle meeldib ta nurgana üliväga: ta on nõudlik ja konkreetne. Ja sunnib mind edasi püüdma, isegi, kui ma üldse ei jaksa...
Mu lemmikhetked on need, kus me oleme tagasiteel Rootsi võistlustelt ja läheme Rootsi lauda õhtust sööma. Ja siis oleme kõik söögikoomas. Kollektiivselt.
Endine mereväelaen Sten on veel süüdi selles, et ma nõus olles vastan "just nii". See nakkas nagu tuulerõuged. Ja nüüd kolleegid naeravad...
Sten on põhimõtteliselt pea igal klubi jõulupeol saanud mingi vinge auhinna, parim treeningpartner või enim arenenud jitsikas.
Tänaseks on kahe triibuga sinivööst saanud kolme triibuga lilla vöö.
Ega ma muud eriti temast tea, kui et: talle hirmsasti meeldivad jalalukud, ta hindab, kui inimene teeb tööd ja suhtub asja tõsiselt (vaat et nohiklikult), ei lollita ja proovib tõsimeeli paremaks saada. Ta meeldib mulle treenerina üliväga, sest tema õpetamine on läbi ja lõhki detailirohke.
Ronaldiga ühendab mind natuke meie mõlema Austraalia-rännud. Ronile pole ma seda kunagi öelnud, aga Perthi valisin ma esimeseks linnaks just teda ahvides. Noh, et... mul polnud ühtegi paremat põhjust ühtegi linna valida ja siis läks käiku see... Seda enam, et jitsi tahtsin ma edasi teha ja Roni blogi andmetel seda tolles linnas teha sai küll.
Oma esimese rännupostituse pealkirjastasin ma "Esimene Aussi BJJ gym ehk Roni Radadel".
Veel on mul ja Ronil ühine TMA minevik, me mõlemad tegime enne jitsi Hokutoryu ju-jutsut. Ronald jõudis oranži vööni, ma olin kollane.
Ronaldi kohta tean ma veel, et ta armastab Ruubiku kuubikut lahendada ja jahedas vees supelda. Aastaringi. Ta parasiitsõnad on "jõhker" ja "ei". Päriselt.
Ronaldiga on meil veidrad vestlused, nagu näiteks Mae autos (kui Mae meid kõiki koju viis) oli kunagi selline:
Ma: Ron, kas sa küpsetada oskad?
Ron: ei, ma oskan inimesi alistada.
Lisaks on tema trennis tihtilugu selliseid täiesti surmtõsise näoga pärle kuulda:
Ma ja Eli-Eelika küsime collar and sleeve guardi kohta küsimuse. Ron annab meile vastuse.
Ron seejärel (tervele grupile): Siin oli... no mitte HEA küsimus, aga OKEI küsimus.
Ronald andis mulle mu elu kolmanda triibu, mu elu kõige coolima sünnipäevakingi (kusjuures ta ise ei teadnud, et mu sünnipäev on). Yo, beat that present.
Aga kui ma palusin, siis lubas Priit mu edasijõudnute trennidesse. Sest kui Priit näeb, et sa saaksid trenniga hakkama ja sul on hea põhjus ja sa TAHAD paremaks saada, siis leiab ta sulle võimaluse.
Mis ei tähendanud erikohtlemist, mul oli ilmselt natuke raskem kui keskmisel tema grupi inimesel.
Kui sul on jitsist ja arengust suva, siis tal on ka. Kui sa tahad paremini ja proovid, siis ta surub takka. Päris cool.
Ma olen mitu korda pidanud sügavalt sisse-välja hingama, kui koosolekul ta takerdub mingisse detaili. Ma tahaks siis öelda, et miks see OLULINE on. Aga nojah... tänu sellele, et ta neid detaile taga ajab, ta nii edukas jitsitreener ongi. Minu meelest. Mine tea.
Sügavalt ohkama olen pidanud mitu korda.
Kui ma tulin tema juurde igasuguste ideedega nagu et hei, Priit, ehh, ma mõtlesin siin et... äkki korraldaks üle-eestilise naistelaagri, vastas Priit: anna minna.
Lihtsalt nii. Kohe.
Priidu trennid on ka sageli... pärleid täis.
Priit: Kui tee nii armbari teete (näitab väga viletsat armbari), siis... no ma ei ütle teist lahti, aga ma TUNNEN umbes niimoodi, et võiks.
Ja
"Don't break your neck. It's bad for your health."
Priidu tööruumis olen vähemalt ühe peatäie ära nutnud. Oli vaja.
Ta sidus mu valgele vööle teise ja neljanda triibu.
Aga jama oli selles, et kui ma alustasin, siis hoidis ta kohutavalt eemale. Tsau ütles ja oli, aga hängis pigem omas pundis. Tal polnud rohkem vaja.
Liisi armastab koeri, jiu-jitsut, kohvi ja Saaremaad. Ja oma inimesi. Ja teeb kõigile armbare ("käsi sirgeks!").
Ma mäletan hullumeelselt hästi naiste treeningpäeva, Liisi õpetas mingit käelukku ja mul ei tulnud ega tulnud välja.
Liisi: KUI KAUA sa jitsi teinud oled?
Laura: neli kuud...
Liisi: novot. Ma olen neli aastat. Sa ei SAAGI seda kõike osata niimoodi kohe!
Vaikselt hakkasime rohkem suhtlema vist siis, kui Austraalias olin.
Ja siis tuli see jalaluumurd ja üks õhtu, kus ma olin joonud paar klaasi veini ja Ivi külmkapi kõrval ja täiesti katki. Ja Liisi vaatas mulle karmilt otsa ja raputas verbaalselt läbi.
Siis läksingi Liisi algkursusele. Liisist sai mu treener, kes karmilt suunas õigeid tehnikaid tegema ega andnud allahindlust, pigem nõudis rohkem.
Ta on võistlustel mu kõige parem tugi. Teeb minuga sooja, räägib, kui vaja.
Mul on jõhkralt hea meel, et Eesti naistel on selline jitsikas. Ja selline treener.
Tegin ta algkursust kaasa umbes kaks-kolm tsüklit. Kuni jõudsin taas heasse kohta.
Tänaseks on triibutust sinivööst saanud kolme triibuga lilla vöö, Euroopa- ja maailmameister. Ta on kahel korral valitud klubi aasta parimaks jitsikaks ja ühel korral klubi aasta inimeseks.
Dioni juurde soovitas minna Ronald.
Kunagi oli Ronald käindu samuti Legion 13-s, ühes Perthi klubis, mis toona küll Gracie Barra alla kuulus. Seal Dionit ta kohtaski. Ronald tutvustas talle seal meie klubi ideid, mida Dion pärast Roni lahkumist katsetama asus.
Ainult et seal klubis see kellelegi ei meeldinud. Dion kannatas veel mõnda aega ja siis lahkus ja asutas omaenda klubi.
Ronaldi käigul oli jõhker mõju...
Kuna ma olin Roni õpilane, lasi Dion mul treenida tasuta. Ta aitas, suunas, õpetas. Hoolis täiega. Mis sest, et ma olin tema klubis muiduleivasööja...
Dionile ei meeldi kingad. Ta kandis kingi vist kümme aastat tagasi viimati. Samuti ei meeldi talle liha ega maiused. Sööb kala, armastab juustu.
Veel ei armasta Facebooki ja teda eriti ei huvita ka klubi jõhker laiendamine. Ta tahab lihtsalt teha enda asja - ja on sealjuures õnnelik.
Paari Dioni õpitud tehnikat teen senimaani. Kingiks sai ta 3D Treeningu rashie.
Dion on triibutu pruun vöö. Ei teagi, kas tal kedagi on, kes talle kunagi musta vöö annaks. Oma klubis teeb ta pea eranditult nogid. Suur osa ta õpilastest pole elu sees gid selgagi pannud.
Livia ja Lachlan on mustadest vöödest paar. Hetkel kihlatud.
Livia ja Lachlan said mu treeneriteks pärast seda, kui kolisin Perthis Melbourne'i.
Mõlemad on IBJJF maailmameistrivõistluste medalistid, EBI veteranid ja Pan Pacific mitmekordsed kuldmedalistid, Lachie on ka ADCC veteran.
Liviaga (kes tol hetkel oli nelja-triibu-lilla vöö) mul alguses tõtt-öelda kõige parem klapp polnud. Minu meelest käisin talle uskumatult närvidele. Aga kui ma jala murdsin, tulid nad haiglasse mind vaatama, medal kaasas ja Liv läks üle "pean-iga-hinna-eest-Laurat-aitama" režiimile.
Livia andis Melourne'is reedest trenni ja naistretrenni, Lachie andis kõike muud.
Lachie õpetamisstiil meeldis mulle väga. See oli eluline, hea ja arusaadav. Lachie juures treeniks ma veelgi, tema videosid jälgin siiani.
Lachiet kohtasin uuesti eelmisel aastal nii Soomes (ADCC) kui ka Aussis (Melbourne'is). Liviat kohtasin viimati Lissabonis.
Treeneriks pean mõlemaid ikka veel.
Muide, Lachie andis mulle mu elu esimese triibu (Ronaldi nõusolekul).
Niisiis:
Olen kõigile neile hirmus tänulik. Kõikide nende heade asjade pärast, mille mu ellu tõite.
Laura
Trenniuudised on sellised, et... Pärast jutuajamist Priiduga selgus, et pole häda midagi, täitsa arenen ja kõik tsill.
Vajakajäämisi hakkasin ka otsast purema: kinnine kaitse (all ja peal), grillkana-asend (mis jääb vist igaveseks "vajab harjutamist" listi), liblikkaitse.
Järgmine võistlus: Finnish open!
Tegelikult on neid, kes mulle trenni andnud, rohkem. Aga nad ongi jäänud minu jaoks inimesteks, kes seisavad seal ees. On nemad ja siis on treenerid.Iga tüüp, kes trenni ees seisab või õpetab, kuidas armbari teha või muud sellist, ei ole mu treener.
See tiitel tuleb välja teenida. See mind vist TMA juures häiribki. Ma ei taha kummardada inimest seepärast, et ta väidab et ta on oh so allmighty big sensei.
Ja siis teha 20 kätekõverdust, kui see kummardus ära ununeb. ("ups, ma unustasin ära, et sa oled see suur boss keda kogu aeg kummardama peab ja nüüd. Pean. Saama. Karistatud.").
See ei käi nii. Või siis: ei peaks käima.
***
Sten Maaslieb: algkursus
Sten on mu elu esimene jitsitreener. Ta tekitas kohe positiivse mulje sellise olulise asjaga, et erinevalt kõikidest teistest suutis ta kohe esimesel korral mu perenime õigesti hääldada. See oli algkursusel ja oli 26. juuli 2014. Mu esimene jitsitrenn, treenerina seisis me ees sinise vööga uje Sten. Sinise vöö ja kahe triibuga. 3D Treening oli just alustanud uue algkursuse süsteemiga.Meid oli kaks gruppi: alg- ja baaskursus. Toona oli süsteem selline, et Steni juhendada oli algkursus (esimesed kümme trenni), misjärel kõik läksid baaskursusele, kus juhendajaks oli Ronald Stimmer. Kui ma olin parasjagu läbinud algkursuse ja nina oli juba baaskursusel, otsustas klubi, et teeme ikka ÜHE algkursuse.
Ja ma siis püüdsingi sama tõsiselt lahti muukida, et mis inimesega tegu. Õnnestus? Ei tea.
Sten oli piisavalt lahke, et isegi VÄGA saamatu Lauraga rullida. Ta oli vabalt nõus juba siis, kui ma olin triibutu valgevöö. Huvitav tal kindlasti ei olnud...
Steniga on vahepeal palju toredat läbi elatud, käidud koos võistlemas mitmes eri riigis. Mulle meeldib ta nurgana üliväga: ta on nõudlik ja konkreetne. Ja sunnib mind edasi püüdma, isegi, kui ma üldse ei jaksa...
Mu lemmikhetked on need, kus me oleme tagasiteel Rootsi võistlustelt ja läheme Rootsi lauda õhtust sööma. Ja siis oleme kõik söögikoomas. Kollektiivselt.
Endine mereväelaen Sten on veel süüdi selles, et ma nõus olles vastan "just nii". See nakkas nagu tuulerõuged. Ja nüüd kolleegid naeravad...
Sten on põhimõtteliselt pea igal klubi jõulupeol saanud mingi vinge auhinna, parim treeningpartner või enim arenenud jitsikas.
Tänaseks on kahe triibuga sinivööst saanud kolme triibuga lilla vöö.
Ronald Stimmer: baaskursus ja põhigrupp
Ronald oli minu teine treener. Kui ma alustasin, oli ta nelja triibuga lilla vöö, nüüdseks on saanud temast jõhkralt lahe must vöö.
Ega ma muud eriti temast tea, kui et: talle hirmsasti meeldivad jalalukud, ta hindab, kui inimene teeb tööd ja suhtub asja tõsiselt (vaat et nohiklikult), ei lollita ja proovib tõsimeeli paremaks saada. Ta meeldib mulle treenerina üliväga, sest tema õpetamine on läbi ja lõhki detailirohke.
Ronaldiga ühendab mind natuke meie mõlema Austraalia-rännud. Ronile pole ma seda kunagi öelnud, aga Perthi valisin ma esimeseks linnaks just teda ahvides. Noh, et... mul polnud ühtegi paremat põhjust ühtegi linna valida ja siis läks käiku see... Seda enam, et jitsi tahtsin ma edasi teha ja Roni blogi andmetel seda tolles linnas teha sai küll.
Oma esimese rännupostituse pealkirjastasin ma "Esimene Aussi BJJ gym ehk Roni Radadel".
Veel on mul ja Ronil ühine TMA minevik, me mõlemad tegime enne jitsi Hokutoryu ju-jutsut. Ronald jõudis oranži vööni, ma olin kollane.
Ronaldi kohta tean ma veel, et ta armastab Ruubiku kuubikut lahendada ja jahedas vees supelda. Aastaringi. Ta parasiitsõnad on "jõhker" ja "ei". Päriselt.
Ronaldiga on meil veidrad vestlused, nagu näiteks Mae autos (kui Mae meid kõiki koju viis) oli kunagi selline:
Ma: Ron, kas sa küpsetada oskad?
Ron: ei, ma oskan inimesi alistada.
Lisaks on tema trennis tihtilugu selliseid täiesti surmtõsise näoga pärle kuulda:
Ma ja Eli-Eelika küsime collar and sleeve guardi kohta küsimuse. Ron annab meile vastuse.
Ron seejärel (tervele grupile): Siin oli... no mitte HEA küsimus, aga OKEI küsimus.
Ronald andis mulle mu elu kolmanda triibu, mu elu kõige coolima sünnipäevakingi (kusjuures ta ise ei teadnud, et mu sünnipäev on). Yo, beat that present.
Priit Mihkelson: maadlus, edasijõudnute grupp, laagrid
Pikemalt rääkisin temaga esimest korda 3D Treeningu jõulupeol. Priit rääkis oma tätoveeringute loo. Priidu trennidesse sattusin edaspidi peamiselt laagrites, sest Priit juhendab edasijõudnuid (vähemalt sinivööd).Aga kui ma palusin, siis lubas Priit mu edasijõudnute trennidesse. Sest kui Priit näeb, et sa saaksid trenniga hakkama ja sul on hea põhjus ja sa TAHAD paremaks saada, siis leiab ta sulle võimaluse.
Mis ei tähendanud erikohtlemist, mul oli ilmselt natuke raskem kui keskmisel tema grupi inimesel.Kui sul on jitsist ja arengust suva, siis tal on ka. Kui sa tahad paremini ja proovid, siis ta surub takka. Päris cool.
Ma olen mitu korda pidanud sügavalt sisse-välja hingama, kui koosolekul ta takerdub mingisse detaili. Ma tahaks siis öelda, et miks see OLULINE on. Aga nojah... tänu sellele, et ta neid detaile taga ajab, ta nii edukas jitsitreener ongi. Minu meelest. Mine tea.
Sügavalt ohkama olen pidanud mitu korda.
Kui ma tulin tema juurde igasuguste ideedega nagu et hei, Priit, ehh, ma mõtlesin siin et... äkki korraldaks üle-eestilise naistelaagri, vastas Priit: anna minna.
Lihtsalt nii. Kohe.
Priidu trennid on ka sageli... pärleid täis.
Priit: Kui tee nii armbari teete (näitab väga viletsat armbari), siis... no ma ei ütle teist lahti, aga ma TUNNEN umbes niimoodi, et võiks.
Ja
"Don't break your neck. It's bad for your health."
Priidu tööruumis olen vähemalt ühe peatäie ära nutnud. Oli vaja.
Ta sidus mu valgele vööle teise ja neljanda triibu.
Liisi Vaht: naiste algkursus
Liisi kohta tundus mulle kohe, et: ta on äge.Aga jama oli selles, et kui ma alustasin, siis hoidis ta kohutavalt eemale. Tsau ütles ja oli, aga hängis pigem omas pundis. Tal polnud rohkem vaja.
Liisi armastab koeri, jiu-jitsut, kohvi ja Saaremaad. Ja oma inimesi. Ja teeb kõigile armbare ("käsi sirgeks!").
Ma mäletan hullumeelselt hästi naiste treeningpäeva, Liisi õpetas mingit käelukku ja mul ei tulnud ega tulnud välja.
Liisi: KUI KAUA sa jitsi teinud oled?
Laura: neli kuud...
Liisi: novot. Ma olen neli aastat. Sa ei SAAGI seda kõike osata niimoodi kohe!
Vaikselt hakkasime rohkem suhtlema vist siis, kui Austraalias olin.
Ja siis tuli see jalaluumurd ja üks õhtu, kus ma olin joonud paar klaasi veini ja Ivi külmkapi kõrval ja täiesti katki. Ja Liisi vaatas mulle karmilt otsa ja raputas verbaalselt läbi.
Siis läksingi Liisi algkursusele. Liisist sai mu treener, kes karmilt suunas õigeid tehnikaid tegema ega andnud allahindlust, pigem nõudis rohkem.
Ta on võistlustel mu kõige parem tugi. Teeb minuga sooja, räägib, kui vaja.
Mul on jõhkralt hea meel, et Eesti naistel on selline jitsikas. Ja selline treener.
Tegin ta algkursust kaasa umbes kaks-kolm tsüklit. Kuni jõudsin taas heasse kohta.
Tänaseks on triibutust sinivööst saanud kolme triibuga lilla vöö, Euroopa- ja maailmameister. Ta on kahel korral valitud klubi aasta parimaks jitsikaks ja ühel korral klubi aasta inimeseks.
Dion Mendel
Jõudsin perthi, Austraaliasse. Olin külastanud Legion 13 gymi. Siis kirjutasin Dionile.Dioni juurde soovitas minna Ronald.
Kunagi oli Ronald käindu samuti Legion 13-s, ühes Perthi klubis, mis toona küll Gracie Barra alla kuulus. Seal Dionit ta kohtaski. Ronald tutvustas talle seal meie klubi ideid, mida Dion pärast Roni lahkumist katsetama asus.
Ainult et seal klubis see kellelegi ei meeldinud. Dion kannatas veel mõnda aega ja siis lahkus ja asutas omaenda klubi.Ronaldi käigul oli jõhker mõju...
Kuna ma olin Roni õpilane, lasi Dion mul treenida tasuta. Ta aitas, suunas, õpetas. Hoolis täiega. Mis sest, et ma olin tema klubis muiduleivasööja...
Dionile ei meeldi kingad. Ta kandis kingi vist kümme aastat tagasi viimati. Samuti ei meeldi talle liha ega maiused. Sööb kala, armastab juustu.
Veel ei armasta Facebooki ja teda eriti ei huvita ka klubi jõhker laiendamine. Ta tahab lihtsalt teha enda asja - ja on sealjuures õnnelik.
Paari Dioni õpitud tehnikat teen senimaani. Kingiks sai ta 3D Treeningu rashie.
Dion on triibutu pruun vöö. Ei teagi, kas tal kedagi on, kes talle kunagi musta vöö annaks. Oma klubis teeb ta pea eranditult nogid. Suur osa ta õpilastest pole elu sees gid selgagi pannud.
Lachlan Giles & Livia Gluchowska
Livia ja Lachlan on mustadest vöödest paar. Hetkel kihlatud.
Livia ja Lachlan said mu treeneriteks pärast seda, kui kolisin Perthis Melbourne'i.
Mõlemad on IBJJF maailmameistrivõistluste medalistid, EBI veteranid ja Pan Pacific mitmekordsed kuldmedalistid, Lachie on ka ADCC veteran.
Liviaga (kes tol hetkel oli nelja-triibu-lilla vöö) mul alguses tõtt-öelda kõige parem klapp polnud. Minu meelest käisin talle uskumatult närvidele. Aga kui ma jala murdsin, tulid nad haiglasse mind vaatama, medal kaasas ja Liv läks üle "pean-iga-hinna-eest-Laurat-aitama" režiimile.
Livia andis Melourne'is reedest trenni ja naistretrenni, Lachie andis kõike muud.
Lachie õpetamisstiil meeldis mulle väga. See oli eluline, hea ja arusaadav. Lachie juures treeniks ma veelgi, tema videosid jälgin siiani.
Lachiet kohtasin uuesti eelmisel aastal nii Soomes (ADCC) kui ka Aussis (Melbourne'is). Liviat kohtasin viimati Lissabonis.
Treeneriks pean mõlemaid ikka veel.
Muide, Lachie andis mulle mu elu esimese triibu (Ronaldi nõusolekul).
Niisiis:
Olen kõigile neile hirmus tänulik. Kõikide nende heade asjade pärast, mille mu ellu tõite.
Laura
Trenniuudised on sellised, et... Pärast jutuajamist Priiduga selgus, et pole häda midagi, täitsa arenen ja kõik tsill.
Vajakajäämisi hakkasin ka otsast purema: kinnine kaitse (all ja peal), grillkana-asend (mis jääb vist igaveseks "vajab harjutamist" listi), liblikkaitse.
Järgmine võistlus: Finnish open!
Kommentaarid
Postita kommentaar