#neljas triip ehk overthinking valge vöö moodi
Seal ma seisin. Hästi õnnelikult, käed hoidmas kõvasti gijaki serva. Ja vöö oli Priidu käes ja ta keerutas sinna teipi ümber. Õnnejudinad. Sest see neljas triip on minu maailmas kõva tunnustus.
Ja Priit rääkis, et ma olen tubli olnud. Põhimõtteliselt.
See "mida kuradit" tunne saabus veidike hiljem.
Mu valge-vöö-teekonna pit stop number neli saabus, neljas triip.
Päriselt ka, ma olen nelja-triibu-valgevöö? Kui ma alustasin, siis oli tunne, et nelja-triibu-valgevööd on ninjad.
Hoidsin mõtlikult vööd. Sama kramplikult nagu gijakki trenni alguse ja mõtlesin,. et meie klubi nelja-triibu-valgevööd ONGI ninjad. Mu trennikaaslane Taavi näiteks (valge vöö, neli triipu). Ta alistab mind tempos umbes viis korda per sparriminut. Ja sõber Lauri, kellel peale hirmsuure jõu (ta deadliftib viimaste andmete järgi oma kahekordse keharaskuse või umbes nii, vist isegi rohkem) on ka kuradi palju tehnikat, lihtsalt jookseb must üle. Põhimõtteliselt.
Nad on minust paremad. Tehniliselt paremad. Ma olen nende üle südamest uhke ja tahaks ka. Samal ajal - seda, mis logiseb, on nii hirmus palju, et võtab silme eest kirjuks.
Kõige rohkem koliseb igast küljest see va grillkana, järgmisena tahaks liblikkaitse üle vaadata, Harto lubas aidata guardpulliga... Jessas, kuidas mu kolmnurkkägistused sakivad, Mardo seminar aitas edasi, aga tuleks veel tööd teha.
Ja siis meenus mulle veel, kuidas üks jitsikas ütles mu Aussi-matše vaadates, et nojah, white beldi matšid.
Mis on tõsi.
Kas pole naljakas. Trennis on enamasti kõik palavas triibuootuses ja nüüd ma siin istun ja olen segaduses ja mõtlen, et miks täpselt ja siis veel tõenäoliselt ülemõtlen Usain Boldi tippvormi-kiirusel.
Ega sellest triibuteemalisest-peamurdmisest kasu pole - selles mõttes, et sõnaõigus nagunii puudub. Tuleb lihtsalt vastu võtta see, mis antakse.
Pole lihtne seda kraami ükskõikselt võtta, kui oled selle täie pasaga südamesse (või nagu coach P äärmiselt valesti maadlustrennis ütleb, SÜTTA) lasknud.
Aga see hirm, et võib-olla ma saan kunagi oma vöö pehmemate kriteeriumite järgi - kriibib ikka kuradi kõvasti.
Ja ma ei tea, mida sellega peale hakata.
Mis edasi? Homme on Estonian open, märtsis Nordic open, aprillis Finnish open. Putitan grillkana (käisin nii Priidu kui ka Roni trennides viimased kuud). Proovin südamest seda selgeks saada. Paranenud on see kindlasti.
Laura
PS: ületreenimine on ka rämedalt teemaks. Õnneks on meie klubis selline inimene nagu Jass, kes vaatas mu treeningplaani üle ja käskis vähemaks võtta. Jass teab seda asja kaugelt paremini kui mina, kavatsen teda kuulata ja kaheksale tunnile nädala treeningtunde tõmmata (praegu on umbes 12). Tuleb teha valikuid, aga hei, that's life. Gi-püstimaadlust ma ära anda ei kavatse, mul on seal liiga lõbus, maadlust ka mitte, sest see on vajalik.
Näis.
Ja Priit rääkis, et ma olen tubli olnud. Põhimõtteliselt.
See "mida kuradit" tunne saabus veidike hiljem.
Mu valge-vöö-teekonna pit stop number neli saabus, neljas triip.
Päriselt ka, ma olen nelja-triibu-valgevöö? Kui ma alustasin, siis oli tunne, et nelja-triibu-valgevööd on ninjad.
Hoidsin mõtlikult vööd. Sama kramplikult nagu gijakki trenni alguse ja mõtlesin,. et meie klubi nelja-triibu-valgevööd ONGI ninjad. Mu trennikaaslane Taavi näiteks (valge vöö, neli triipu). Ta alistab mind tempos umbes viis korda per sparriminut. Ja sõber Lauri, kellel peale hirmsuure jõu (ta deadliftib viimaste andmete järgi oma kahekordse keharaskuse või umbes nii, vist isegi rohkem) on ka kuradi palju tehnikat, lihtsalt jookseb must üle. Põhimõtteliselt.
Nad on minust paremad. Tehniliselt paremad. Ma olen nende üle südamest uhke ja tahaks ka. Samal ajal - seda, mis logiseb, on nii hirmus palju, et võtab silme eest kirjuks.
Kõige rohkem koliseb igast küljest see va grillkana, järgmisena tahaks liblikkaitse üle vaadata, Harto lubas aidata guardpulliga... Jessas, kuidas mu kolmnurkkägistused sakivad, Mardo seminar aitas edasi, aga tuleks veel tööd teha.
Ja siis meenus mulle veel, kuidas üks jitsikas ütles mu Aussi-matše vaadates, et nojah, white beldi matšid.
Mis on tõsi.
Kas pole naljakas. Trennis on enamasti kõik palavas triibuootuses ja nüüd ma siin istun ja olen segaduses ja mõtlen, et miks täpselt ja siis veel tõenäoliselt ülemõtlen Usain Boldi tippvormi-kiirusel.
Ega sellest triibuteemalisest-peamurdmisest kasu pole - selles mõttes, et sõnaõigus nagunii puudub. Tuleb lihtsalt vastu võtta see, mis antakse.
Pole lihtne seda kraami ükskõikselt võtta, kui oled selle täie pasaga südamesse (või nagu coach P äärmiselt valesti maadlustrennis ütleb, SÜTTA) lasknud.
Aga see hirm, et võib-olla ma saan kunagi oma vöö pehmemate kriteeriumite järgi - kriibib ikka kuradi kõvasti.
Ja ma ei tea, mida sellega peale hakata.
Mis edasi? Homme on Estonian open, märtsis Nordic open, aprillis Finnish open. Putitan grillkana (käisin nii Priidu kui ka Roni trennides viimased kuud). Proovin südamest seda selgeks saada. Paranenud on see kindlasti.
Laura
PS: ületreenimine on ka rämedalt teemaks. Õnneks on meie klubis selline inimene nagu Jass, kes vaatas mu treeningplaani üle ja käskis vähemaks võtta. Jass teab seda asja kaugelt paremini kui mina, kavatsen teda kuulata ja kaheksale tunnile nädala treeningtunde tõmmata (praegu on umbes 12). Tuleb teha valikuid, aga hei, that's life. Gi-püstimaadlust ma ära anda ei kavatse, mul on seal liiga lõbus, maadlust ka mitte, sest see on vajalik.
Näis.
Kommentaarid
Postita kommentaar