#ei sammukestki tagasi (trenniraport)

Ehk siis vaheraport! Olengi kirjutanud vaid mingitest sündmustest, vähem sellest, kuidas trennis läheb.

Jiu-jitsu ja veeeeeidike (loe: palju) hala

O goshi ehk suur puusaheide.
Tervis Plussi fotoseeriast.
Jalad on täitsa valesti.

Jiu-jitsu... ohhoo-jajaa. Vahel harva läheb nii, et tekib mingi kujutluspilt, et ooooo, midagi juba tuleb. Aga siis tuleb alati keegi (tavaliselt minust väiksem) ja kummutab selle müüdi paari sirge käeluku abil ära. 

Alati on kuskil keegi kes paneb sind tundma, nagu oleksid sa jitsis sama osav kui keskmine stepikilpkonn nelja palliga žongleerimises. 

Mis on üks põhjustest, miks see mulle päriselt väga meeldib. Ma ei jõua iial pärale. Nagu lõpmatu ristsõna või sudoku või pusle. Kui arvad, et said valmis, tuleb uus lehekülg tühje või pooltäidetud ruudukesi.

Ja sa ei tea, mis sinna ruutu käib.

Uus asi - võtsin kasutusele vahepeal tolmu kogunud konspekti. Et heakene küll, ei saa nii palju trenni teha, kui tahaks (according to smart people and by smart people I mean Jass). Ma siis, noh, konspekteerin. 

Vaatasin hiljaaegu mingeid drillivideoid, mis said tehtud esimesel aastal. Veider oli vaadata seda mind, kes ei saanud põhimõtteliselt sellestki aru, mitu kätt tal parasjagu on ja miks ta järsku tagumikuga vastu matti prantsatas. Edasiminek täitsa olemas, jäsemete arvu tajumine rullimise ajal on näiteks täiesti kontrolli all.

Jõusaali olen ka jõudnud väga edukalt.

Nii irooniline, et mu lemmikasend jitsis turtel on. Teate seda muinasjuttu kilpkonnast ja jänesest? Kes võidu jooksid? Ma olen see kilpkonn.

Praegu on trenniplaanis nii jiu-jitsu, maadlus kui ka gi-püstimaadlus. Gi-püstimaadluses oskan ma pärast nelja nädalat pisinatuke rohkem kui mitte midagi.  Olen seal kohmakas ja ei taipa üldse kiiresti -või siis isegi mitte mõõduka kiirusega-, kuidas see kõik käib, aga see-eest oskan nüüd teha relvituks teha teatega, et ma õppisin täna o soto gari't. Ja ühes trennis oli o goshi ja uchi matat olen idee poolest läbi teinud.

Ehk siis. Jaapani keelega on edusammud päris kõvad.

"Aga ma tahan enesekaitsesse."

Üks küsimusi, mis mu käest kõikse aeg küsitakse (viimati eile) on, et miks ma jitsiga tegelema hakkasin (okei, tegelikult küsitakse umbes nii, et "Kuidas sa selle peale tulid, et vägivaldse asjaga pihta hakata üldse." Või selle variatsioon.)

Või siis lihtlabaselt "da fuck, Laura."

Ja neist on näha, et nad ootavad vastust, et jep, mulle meeldib hullult haiget teha inimestele, much pleasure.

Oh jah. See käis tegelikult nii, et ma mainisin oma tollasele sõbrannale, et tahaks enesekaitsekursustele minna. Noh, jutu jätkuks või nii. Ja see sõbranna võttis sellest kohe kinni. Et oh, lähme. Ja kukkus guugeldama. Nii me ühte teise võitluskunsti sattusimegi. Kodulehel oli sõna "enesekaitse". 

Ehh, too trenn mulle täitsa meeldis, aga polnud päris see. Otsisin paremat, tegin sel korral hullumeelse uurimistöö -hardcore guugeldamine ja materjali otsimine- ja leidsin 3D Treeningu ja armusin klubisse ülepeakaela ära. 3D Treening, much love. Ma ei tea ühtegi klubi, mis oleks nii äge nagu see.

Ja siis sai kuidagi nii, et 3D Treening aitas võidelda minevikupasaga. Mis on ju tore.

Konspekt. IT'S PINK.

Tore on isegi siis, kui jits üldse ei edene. Priit siin miskipärast arvab, et edeneb küll.

See enesekaitsekursuste toonane soov on tänaseks veider. Rääkisin jitsist ja trennist hiljaaegu mingite inimestega ja pärast stampküsimusi ("Oled sa pidanud kunagi tänaval seda kasutama", "Da fuck Laura", "miks sa üldse alustasid") ütlesid nad, et trenni ei tahaks tulla, aga enesekaitsekursustele küll tahaks.

Oh jah. Ma TAHAKS öelda neile, et enesekaitsekursused (need ühekordsed) on sama kasulikud nagu veebruarikuine jäämüük Gröönimaa suusavõistlusel (ja nende kursuste ainus hea külg, mida üldse suudan välja mõelda - peale ühekordse kerge füüsilise koormuse- on see, et inimesed EHK saavad aru, et äkki peaks ikkagi trenni minema). EHK.

See on nii veider, kui palju teadmisi arvavad inimesed end saavat mingi tunniselt enesekaitsekursuselt ja kui vähe usuvad sellesse, mis tulemuseni jõuavad aasta-kahese regulaarse trennitegemise abil. Kiired lahendused on jeee, aeglane (aga kindel) progress, not so much. 

Aga ma ei ütle. Mis mõtet sel on. Nad ei taha seda kuulata. Et selleks, et enesekaitsest natukenegi midagi hallata, tuleb jõhkralt tegeleda MMA ja jiu-jitsuga. Või taipoksi. (Judo ja poks ja muu selline töötab ka).

Ühesõnaga, läheb vaevaliselt. Kõiges. Jane ütleb selle kohta, et sammuke edasi, sammuke edasi, ei ühtegi tagasi. Nii täpselt lähebki.

Ja see on OK.

Laura