#triibubisnes

Viimased ajad on olnud nii keerulised, et ma jätsin treenimise.

Ma pole iial trenni vahele jätnud muul põhjusel, kui räme vigastus. Mitte iial. Aga vahel tuleb elu vahele sama jõhkralt nagu... ma ei tea, Priit Mihkelsoni kaliibriga blackbelt. Ja see ründab sind igast suunast ja sina oled sealjuures vaid jitsimaailma avastav valge vöö. 

Saan hakkama. Aga. See pani korrektuure tegema, mh vaatama üle oma kohustused ja nende hulk. Olen juba tükimat aega võimelnud kusagil väljaspool oma võimete piire. Töö, trenn, klubi, asjad, mis teen teistele. Naljakas. Selleks pidi mingi suurema sordi tuumapomm lendama nii kolmelt poolt, et aru saada, kui tühja paagiga ma viimasel ajal ringi rallinud olen.

***

Esmalt full disclosure - ma tean, et see teema tekitab emotsioone, et on neid, kes ütlevad, et... mõttetu. Aga see teema kuulub pääääääääääääris jõhkra massiivina white beldi maailma. Ehk ka kõrgemate vööde, ei tea. Siin on kirjas see, kuhu mina selle teemaga jõudnud olen.

Võimalik, et nii viie aasta pärast loen uuesti üle ja toon esile süngeid häälitsusi, tõlge: issandjumalmismõttessasellistjurakirjutasid.

See on risk, mille võtan.

***

Ühel mu trennikaaslasel oli matil raske -nii raske, et ta silms olid pisarad ja ta oli põgenenud vahepeal riietusruumi- ja mu treener rääkis temaga. Coach P-l oli samal ajal minuga rääkimine pooleli, sestap seisin kohmetult kõrval, käes sparrimisest vettinud gijakk ja vöö.

Laura, osutas ta äkki mulle. Kui kaua sa jitsi oled teinud?

Kolm aastat, vastasin Priidule.

Näed, jätkas ta juttu trennikaaslasega. Tavaliselt saaks sellise treenimisega kolme aastaga juba bluebeldi. Laura on üks raskemaid õpilasi, kes meil on olnud. Tal on kolm triipu. Vahel jonnib, aga teeb edasi. Ja tuleb. Raskelt.

Ja ma teadsin, et Priidul on õigus.

***

Kolm aastat. Triip aastas. See on minu edasimineku tempo. Ja ma saan aru, et nii ongi realistlik.

Muide, trennis ütles üks sparripartner minu jitsistaaži ja triibukoguse kohta teada saades, et

"Sa oled nagu see kõige vanem ja suurem laps klassis, kes istuma on jäänud."

No. Joke.

Ma ei alustanud nullist. Ma olin alguses kusagil miinus kaheksateistkümne peal. Ronald kirjutas veel Tervis plussi artikli juurde, kuidas polnud võhma, koordinatsiooni, vanast trennist harjumus kõvasti pigistada (mis oli tolle trenni levinuim alistusvõte).

Inimesi kotivad need triibud väga. Ja ma saan sellest aru: Maslow' inimvajaduste püramiidisgi on üks aste tunnustusvajadus. Saada tunnustatud ümbritsevate inimeste poolt. Triipude saamine kustutab tunnustusnälga. Sa saad terve trennirahva ees treeneri heakskiidu. No-brainer.

Ja sa võid jitsikale rääkida palju tahad - et see on maraton, mitte sprint (vastab tõele), et oluline on teekond (ja kui käänuline see on, ja kuidas sa kogu aeg ära eksid ja kuidas seal on päikest täis päevi ja selliseid, kus ulub selline jäine tuul, mis jõuab su kõige sügavamale soppi, kuidas...), et kurat, see on vaid tükk sporditeipi, aga...

Sajaeurone on ka rangelt võttes tükk paberit. Sporditeip on jitsimaailmas oluline, sest sellele on omistatud väärtus.

Ma ei tea ühtegi white belti, kes teaks mõnd white belti, kel oleks sellest sporditeibist siiralt ja üheselt suva, nii väga, et ühtegi emotsioonikirpu ka pole. Ja kui tean, siis ütlen, et kas a) ta ei hooli jiu-jitsust või b) ta on räme valetaja. Või c) erakordne inimene, Dalai-Laama ja Ema Tereesa kategoorias.

Ma proovisin ka vahel seda suhtumist, et ükskõik. Et triibud pole vapsee olulised. (Ei töötanud).

Okei, seda on veidike valus ja alandav tunnistada (ja ma pole selle üle uhke), aga on ka mul on pähe tulnud mõtted et:

"Ma olen võistelnud, teinud asju, arenenud, oskan palju rohkem. Miks ma seda kuradi triipu juba ei saa?"

ja

Ma alistasin seda düüdi, kellele Ronald just triibu sidus, mingi kaks korda eelmine trenn."

Mul läks selleni jõudmiseks veidi aega. Aga veidi kolme-triibu-whitebeldi-tarkust siia: trikk on selles, et selle tunnustuse saamine ei sõltu sinust. Jep, sa saad trennis käia ja sparrida. Aga triibubisnesis (ja edasi vööbisnesis) kuulub algusest saadik jäme (õigemini ainus) ots sinu treenerile. (Rääkimata sellest, et iga treener/klubi on oma nõudmistes erinevad. Ja sellest, et ma võin ju inimest alistada, sest kneeslide tuleb hästi välja, jõuan nii küljekontrolli ja alistan mingil poolehkul moel, aga kui guard on halb siis... uuele levelile asja ei ole.)

Sellest hetkest, kui hakkasin võtma seda nii - et ma ei saa nagunii midagi teha, let it be - läks selle osaga üsna kergelt. Mul ei olnud mitte suva, vaid... palju, palju, palju suvam. (Kas nii tohib seda sõna kasutada? Ilmselt mitte. Oh, las jääda...).

Kui see viimane triip (nimega Kaspar) tuli, siis päris ootamatult. Olin end mõnda aega mugavalt tundnud teiste omasuuruste white beltidega. Oli neid kahe-triibu-valgeid, kellega väga kerge matil hakkama saada oli. Ja neid, kelle vastu lihtsalt ei saanud (khm, Lauri) ja ma ei vaevanud suuremalt triibundusest pead. Tegelesin trenniga ja - järku anti üks juurde.

Kui ma saaks valida triibu (tunnustuse) ja neljanda-triibu-whitebeldi ninjaskilli vahel, siis ma valiks viimase. Ilma kõhkluseta. Oskus tuleb prioriteetide nimekirjas enne tunnustust. Pealegi on osavamakssaamine -erinevalt sellest sporditeibindusest- väga minu kontrolli all.

Kõik whitebeldid, kes end triibu võrra osavamaks peavad: coach R ütleb, et jitsikas arvab oma taseme kohta pea alati tegelikkusest paremini. Ehk siis:

1. ilmselt pole sa, grasshopper, veel sealmaal, kus arvad.

2.  kui oled, siis... rulli edasi.

3. kui sa teed seda jiujitsundust triipude nimel, siis dude, you are doing it wrong.

***

Fun fact ka: ma olen saanud kõik kolm triipu kolmelt eri treenerilt...

***

Mul on vahel tunne samasugune, nagu tollel trennikaaslasel, kes nuttis. I get her. Olen isegi selle maailma liiga sügavale hinge lasknud. Teinekord on raske. Matil ja väljaspool ka. Nutta ja nõrk olla on okei. Oluline on, mis sa edasi teed.

Juurdlesin selle paralleeli üle terve tänase õhtu. Ja otsustasin homme minna tagasi mattidele, kasvõi sunniviisiliselt. Sest.

***

Ja varsti... kohe-kohe varsti on aeg.

Laura