#Nordic openil. Kui võistlema pead eelkõige endaga

Nordicule tahtsin ammu minna. See on Põhjamaade suurim jitsivõistlus.

Kokkuvõtet meedias võib lugeda siit, aga püüan pisut laiemalt kirjutada ka. Nagu ikka.

Kohale läksime laevaga, mina, Liisi, Taavi ja treenerina Sten (sest Sten on geniaalne ja sai vigastada, kuidas täpsemalt, seda võite ta enda käest küsida.) Etteruttavalt võin öelda, et treener on sellisel võistlusel ülimalt oluline - on ikka suur vahe, kas sul on toetav hääl juures või mitte.

Orgunniga sain hakkama mina - olen selle üle kaunis uhke. Kõikjale sain meid ilusti bukitud ja regatud.

Söömisega olin überrange eelnevalt olnud täiesti ilmaasjata: minu kaalus (-79,3 kg) ei olnud lihtsalt inimesi, niisiis regasin kaal kõrgemale. Järgmiseks Nordicuks lähen raudselt kaal madalamasse... Seal oli vastaseid kaheksa. Ja seal oli Satu (kellele ma kaks matši kaotanud olen)!

Ainult et viimasel hetkel siiski üks neiu tuli. Õnneks viidi ta minu juurde. Lõppkokkuvõttes sain rohkem matše, niisiis kõik lahenes ja mina sain vabalt enne võistlust süsivesikuid tarbida.

Neljapäev

Neljapäeva õhtul lippasin töölt oma suure spordikoti ja sinise seljakotiga D-terminali. Ees ootas Tallinki laev Baltic Queen. Leidsin Liisi, lõpuks laekusid kohale ka poisid. Printisin välja piletid ja - minek.

Unemaailma läksin ruttu.

Lollusi tegemas.

Reede

Ärkasin vara - ma ei maga võõras kohas kunagi eriti hästi. Kohv maitseb sellises olukorras aga imeliselt.

Stockholm oli jahe. Võtsime takso - kotte oli palju ja need olid rasked. Ja raske võistlus alles ees, niisiis polnud mõtet üleliia end kulutada. 

Aega sai parajaks teha näiteks kohalikus looduspargis ringiuitamisega. Tõsi, vett valgus saabastesse üpris palju, aga see kohutavalt ei seganud. Aega oli samas päris palju - koolimajja lasti meid alles pärastlõunaks.

Mulle EI peaks kunagi lubatama valget jopet osta. Sest kohvi suutsin ma sinna tilgutada kogu kuramuse aeg. Ja siis veel... Ühel hetkel otsustasime minna sööma kohalikku pitsakohta. Teisel avastasin, et - telefon on kadunud.

See on nii kuramuse minulik. Kaotada Rootsis telefon. Tubli.

Hingasin sügavalt sisse ja välja, tegin ettepaneku, et lähen ISE otsima (mille peale Liisu mind...eee... kurjalt kohtles) ja vantsisime otsima. Oligi esimese koha juures, kus kohviplekke üritasin lume abil välja nühkida.

Kella neljast läksime kooli. Mina tegin pisut tööd, Liisi-Taavi-Sten aitasid korraldajaid. Siis saime ööbimiskohta minna, kuhu mh tuli ka üks tüüp, sinine vöö Norrast (Johnny), kes põhiliselt rääkis sellest, kuidas ta Brasiilias käinud on. Ja Brasiilias võistles. Ja siis seal Brasiilias kaotas selle võistluse.

Ja siis rääkis ta veel natuke Brasiiliast. Kindluse mõttes, et me saaksime ikka aru.

Laupäev

Võistlused. Jaa...

Arvate, et sparrimine on raske? Ei ole. Sparrimine on varasuvine jalutuskäik kesk õitsvate karikakarde ja ristikheinaga pikitud aasa, kus pääsukesed uljaid madallende teevad - hästi, utreerin, aga siiski.

Võistluste ajal on head jitsi teha tuhat korda keerulisem. Ma vaatan ka praegu videodelt, et mida kuradit, naine. Ma oskan seda, mul on sparris välja tulnud. Aga see pole, kurat, see! Võistluste ajal on neid asju teha sigaraske. Näiteks stallisin mõnes kohas lihtsalt vastase kinni, kuna ei jaksanud teha sel hetkel midagi...

Seal matšis on reeglina mul kaks vastast - teine tšikk - misiganes klubist - ja ma ise. Sest kui vahel ei saa sa hingata - ja igas lihases on väsimus - siis on väga lihtne tulema soov anda alla. Lõpetada see pull. Küsida endalt, et miks täpsemalt seda praegu siin teen.

Aga ma tean, et vastane tunneb täpselt sama.

Rullisime end Liisiga soojaks, muuhulgas sain kokku Liisi verega (aga kes käskis valget gid kanda????) ja tegin kiire gipesu tualetis.

Esimene matš oli minu kaalu tšiki vastu: kaotasin. Jäin toppama turtlisse ega saanud sealt enam välja. Korraks sai vastane ka mu selja kätte. Kaotus punktidega (4-0).

See tegi nukraks. Teate, kui raske on minna pronksimatši, kui eelmine matš on kaotatud?

Teine vastane oli eelmise Nordicu kudlmedalist. SBG tüdruk pealegi. Pullisin guardi, jõudsin ühel hetkel ka saidi. Võit punktidega (3-0). Hirmussuur kergendus!

Kusjuures... teise matši ajal ei jõudnud Sten mu nurka. Nägin keset matši Liisi šokis nägu (ta avastas ka, et Sten kadunud) ja siis kuulsin Steni häält. Naljakas, kuidas see rahustas ja naljakas, kuidas ma seal kohapeal otsustasin, et fine, saan siiski hakkama. Mis sest, et kõige suurem vastane. Ma SAAN hakkama.

Muide, seda vastast kartsingi kõige rohkem - ka Austraalias Melbourne Openil mu jala murdnud tüdruk oli suur. 

Võit oli imeline kergendus. 

Hästi läks ka Liisil ja Taavil. Mõlemad kuldmedalistid! Nii uhke oli neid näha. Võistlesime kõik samal ajal ja Stenil õnnestus igal pool olla :)

Alles õhtul tuli masendus - tolle esimese matši pärast. See kriibib siianigi, aga hei, sellised matšid mu trenninälga toidavadki...

Oma "pessa" jõudes avastasime, et Johnny (kes on käinud, et te ikka mäletaksite, BRASIILIAS) oli kaotanud, marutige ja pahur. Tüüp leidis, et 1. kogu see üritus on maailma kõige halvim kogemus, 2. maailma kõige õudsem urgas, kus ta maganud on ja 3. ta matš läks ka viltu ja et targem oleks minna hostelli, ise teatades, et kui järgmise päeva matš(id) VEIDIGI paremini lähevad, on kõik okei.

Päris ausalt. Pikalt teda taga igatsema ei jäänud.

Pühapäev

Absoluutidega on see viga, et reeglina võistluspinge kaob.

Mul õnnestus hoopis närvi minna selle peale, et ma närvis ei ole. Go figure.

Lihased said soojaks saunas. Soojendusalas avastasin, et TAAVI MATŠ ON JÄRGMINE, mille peale tüüp padavai võistlussaali ruttas. 

Arvake, kes ta esimene vastane oli? Jep. Brasiilia-Johnny. 

Ja sellist läbiloputamist, nagu Taavi täiesti sirge näoga tegi, ei ole ma tükil ajal näinud. Ja kui Taavi täiesti rahulikult tüübile sirge käeluku peale tõmbas, tegi Brasiilia-Johnny sellist häält, nagu üritaks rahsvusooperi peadirektorile oma kopsumahtu demonstreerida (loe: rõvedalt valjut).

Avatud kaalus oli kokku 11 naist. Mina sain halva loosi (pooled neiud said kohe järgmisesse ringi), aga saangi kogemust, lohutasin ennast. Minu matšid olid järgmised.

Esimene vastane oli tükimaad pisikesem Cindy. Sai sweebi. Ühel hetkel läksin saidi ja sinna enam-vähem jäingi. Panin crossface'i näkku ja siis pusisin, kuni aeg otsa sai. (Ma ei tahtnud väga rahmeldada ka, juhtisin ju ja mitu matši ees...).

Sten karjus midagi käelukust, aga ma põhimõtteliselt olen kogu auru pannud positsioonidesse jõudmise peale, niisiis lõppviimistlus jättis soovida... Okei, vähemalt tean, mida harjutada.

Ahjaa, see oli tore, kuidas ühel hetkel matš peatati ja korraldajad unustasid uuesti aja käima panna.

Teine vastane oli värske, aga missealikka. Tegu oli suurema tüdrukuga, kes käis ringi, klapid peas ja nägi üldse päääris ohtlik välja. Sai sweebi, hoidis KÕIGEST JÕUST mu kätt oma jalge vahel. Põhimõtteliselt surusin talle põlve näkku, et kamoon. 

Ühel hetkel peatas kohtunik matši, selgus, et tšiki ninast tuli tõsist suppi, millega olin koos muuhulgas mina.

Igal juhul sain ühel hetkel käe kätte, pässipunktid tulid ka ja kaks sekundit enne lõppu õnnestus teha kägistus.

Tšikk oli ikka päääääris pahane mu peale. Vältis pilku ja marssis ära eemale. On's sellist draamat vaja, mõtlesin...

Selleks ajaks olid käed piimhapet täis. Liisu oli saanud äärmiselt ebaõiglase kaotuse kohtuniku otsusega (see kohtunik on mu troppide nimekirjas suhteliselt tipus), Taavi kaotas veerandfinaalis. Ja siis askeldaski terve tiim minu ümber. 

Kolmas matš oli oma kaalu ära võitnud neiu vastu. Mis seal ikka... kaotus kahe eduga. Ülinapp kaotus, pässist oli puudu paar sentimeetrit. See teeb jõõõõhkralt haiget.

Pronksimatš oli veel pisema neiu vastu kui Liisi. Selle võitmine oli nohu - stäkkpäss, armbar. Proovisin eelnevalt Priidu käelukku teha, aga ta rabeles nii palju, et otsustasin, et ei viitsi jamada, lähen basicu juurde :)

Tulemus - kaks pronksi.

Saun pärast oli mõnus. Lõputult mõnus.

Laevas oli rammestus. Ja õhtusöök. Ja meie naljad. Ja tähistamine. Üpris õnnelik oli olla.

Seegi oli äge, et saime naistelaagrile palju reklaami teha. Usutavasti tuleb sinna palju rootslasi!

Tänusõnad lähevad järgmistele inimestele:

• Sten Maaslieb, kes aitas igal pool igal moel. Ma ei tea tõesti, kuidas ilma temata oleksime hakkama saanud. Ta karjus nurgas. Ei lasknud anda alla. Tassis mu kotti, kui käsi oli ilgelt valus. Pildistas. Oli üldse üle prahi sõber :)
• Liisi Vaht, julma aususe eest, videode eest, ärakuulamise eest, taastuva spordijoogi eest. Gameplani eest.
• Taavi Vaigla, et sa olid pagana tore reisi- ja võistluskaaslane! Ja et sa mu telefoni üles leidsid!
• Ronald Stimmer ja Priit Mihkelson - et mind aitasite paremaks saada. Eratunni eest. Küsimustele vastamise eest. Et lubasite mul edasijõudnute trennis rullima minna. It made all the difference.
• Treeningpartneritele - ilma teieta ei saaks kuidagi jitsi teha!
• Ivi - for being Ivi. Madratsi eest ka.
• Kärt ja Helin - paanikaminutite kiirrahustusüksuseks olemise eest.

Mul on nurgas terve hõim ja ma olen selle üle kohutavalt uhke. 

Samas - jaaa... Võistluste hind: parema käe väljavenitatud sidemed (mis on maru tüütu - pastakat ja kahvlit on valus hoida ja pidevalt võpatan valust...), päris rõve sinikas põlvel (põlvitada ei taha ega saa ka), peas on üks koht nii valus, et isegi padjale pead selle kohale ei saa panna, vasakul jalal on matipõletus. Lühidalt: trennist võin mõneks päevaks suu puhtaks pühkida - ja sellest on tõesti kahju.

Oli see seda siis väärt, küsiks ema.

Fuck yes.

L.