#minu 2016

Eelmise aasta lõpus kirjutasin blogisse sellise kokkuvõtte.

Loen praegu oma Facebooki postitusi tollest ajast... karm oli. Väga karm. Ma mäletan hästi üht koosolemist aasta alguses Ivi juures, Helin oli seal, Liisi ka, Sten ja Mairon. Ja mul oli jalg nii valus, et ma ei suutnud vetsu kõndida. Raske taastumine oli.

Ma vaatasin just oma treeningpäevikut ja avastasin, et esimese sparrivaba trenni sain teha alles 14. märtsil. Sparrima hakkasin aprilli teises pooles.

Sellest ajast on olnud hiiglaslikud tõusud ja langused, palju jooksmist riietusruumi (sest mulle ei meeldi teiste ees nutta - ja oi kuidas ma nutan, kui on võigas valu. Kummaline, seda nutmisvärki ei teinud ma vahepeal aastaid - ja nüüd tuleb seda silmavett nagu Vändrast saelaudu). See aasta oli minu püstitõusmise aasta.

Aeg teha järjekordne kokkuvõte. 2016 juhtus järgmist:

- üks triip mu valgele vööle (nimega Esmeralda. Keegi -sh mina- ei tea, miks Esmeralda, aga Priit sidus);
- 241 h trenne jiu-jitsus (jaanuar-märts sh trennivabad, siis alustasin väga ettevaatlike drillitreeningutega, sparrisin alates aprillist), lisaks maadlus ja jõusaal;
- kaks võistlust (üks välisvõistlus - Finnish open - ja üks kodune Tallinn open);
- kaheksa matši, sh 3 kaotust ja 5 võitu.
- neli medalit ja karikas (kolm pronksi ja kuld - üks pronks on "antud", st bräketis oli 4 võistlejat, mõlemad pronksid said medalid ja ma kaotasin esimeses ringis. Ülejäänud ausalt võidetud. Karikas kaasnes absoluudi kullaga);

Priit andis karika.

- üks Klubi Aasta Inimese karikas. Jagasin koos Relviku ja Taavi Vesiaiuga.
- üks operatsioon (kruvi eemaldamine jalast).
- Rullimine neljas riigis: Soome, Tšehhi, Itaalia, Leedu;
- osavõtt neljast laagrist (kolm kodust, üks Soome naistelaager), seminaride täpsemat hulka ei mäleta. Neid oli palju nii Eestis kui ka Soomes.

Vahepeal see ununeb ära. Aga ma olen saanud kõndimisega tegeleda üheksa kuud. Selle aja sees korralikult võistelda ja rullimisvormi jõuda... Pole paha :)

Jala olukord on okei. Kui trenni ei tee, läheb paiste. Go figure.

Aasta tiitlid, mu täitsa enda omad:

- aasta treeningpartner: Helin (kuigi sügisest teda jitsis ei olnud) - kõige kannatlikum ja parem matikaaslane maailmas. Ja Sten, kelle habet ma kipun kogemata sikutama (õnneks ajas ta selle ära hiljuti). Anna andeks.
- aasta trip: Tšehhi! See oli ikka ühe-prahi-lahe. Ivi oli parim kaaslane selleks retkeks ja Vallo juuresolekul saab palju naerutrenni teha. Ja emotsioon, mille andis Helin... hindamatu. Okei, lõpp ei olnud nii tore, aga mis seal ikka.
- aasta tegu: tagasi matile naasmine. Sest see oli rõveränk.
- aasta üritus: suvelaager - parim puhkus ever, treeni-puhka-söö-maga režiim, uuesti ja uuesti.
- aasta otsus: minna tagasi algkursusele (Liisi juhendamisel tehnikate õppimine on osutunud väga kasulikuks);
- aasta inimene: Reedik. Sest ta tegi mu korda. Korduvalt.
- aasta treener: Liisi, kes annab mulle ka eratrenne, õpetas flowersweepi tegema ja on tõesti väga hea algkursuse treener. Algkursuse neiud on nt temast sillas.

Aasta võidud:
- vigastuskilodest olen lahti saanud (polnud eriti lihtne);
- paljud hirmud on ületatud (raskem, kui arvasin, aga missealikka);
- jits areneb ja see on nii tore. Areng on tuntav: välja hakkavad kooruma järjest uued oskused. Vaikselt, ent järjekindlalt. Praegu tegelen intensiivselt eelkõige avatud kaitse/grillkanaga, tagasisidenädalal tundsin, et just see on mu nõrgim koht;
- jõulupeo korraldamine tuli ka päris kenasti välja. Kurat, peab sellest eraldi postituse kirjutama.

Trennipäevik. "Tühjad" nädalad on vigastuspausid ja üks nädalane komandeering Itaaliasse.

Uue aasta otsused:
- osaleda neljal välisvõistlusel;
- rohkem rõhku jõusaalile (juba alustasin, sel nädalal juba kaks korda + homme ilmselt ka. Käin ringi nagu mingi kuradi kaheksakümneaastane. Nii võib juhtuda);

Aitäh kaasteelistele-sõpradele-treeneritele-treeningpartneritele.
See oli hea aasta.
Kõigest hoolimata.

Laura