#Helinist sai Euroopa meister
Helin otsustas, et läheb Euroopa meistrivõistlustele. (Okei, Helin ei otsustanud - eelkõige seetõttu, et ta seda teha ei oska. Vallo leidis, et Helin võiks minna ja Helin nõustus).
Ma otsustasin, et lähen kaasa ja Ivi tegi sama otsuse. Mina Delfi spordireporteri rollis (sain akrediteeringu ja tegin Eesti tiimi kohta uudiseid ning IMMAFi bossiga intervjuu).
***
Esmaspäeval jooksin trenni, trennist lennujaama. Prahasse saabusin hilja õhtul. Uberi juht oli usbekk, kes tegeleb krav magaga, teab, mis on MMA ja ei vaata jalgpalli.
Minu ja Ivi pesa oli kaunis ligidal Sparta arenale, kus võistlused toimisid. Mina magasin üleval, Ivi allkorrusel.
Teisipäev
Googlemaps on üks ütlemata hea leiutis. Leidsime Sparta arena üles. Relvik kahjuks ei leidnud, sest kahjuks on Prahas veel üks Sparta arena, kus tema küsimusele (MMA European Championships?) vastati "möhh".
Suure sagimise peale leidis Relvik siiski õige koha üles.
Keda aga ei olnud, olid sportlased. Selgus, et kohalik korraldus on ikka õige jama: sportlased said eriti viletsa bussi, kuhu kõik isegi ei mahtunud. Ajaplaanist keegi kinni ei pidanud. Kaupol oli päeva esimene matsh.
Samal ajal oli kaunis kummaline näha, kuidas inglased saabusid uhkete range roveritega, lipukirjades dressides.
Meil nt ei ole tiimil oma dresse. See on mingisugune märjemat sorti unenägu praeguseks. Hea, kui Euroopakate piletirahagi kokku saab kraapida. Õnneks seekord Eesti koondisele see raha leiti.
Kui Eesti tiim lõpuks saabus, oli aega napilt. Korralikku soojendust Kaupo teha ei jõudnudki.
Võistlustel sagisin ma ringi, üritasin pildistada. Mh sai tehtud Jaagust ja Kaupost before and after seeria.
Mis mulle üldse ei meeldinud, et keegi ei teadnud, et puuriloaga fotograaf tohib puuri ääres pilte teha. Mind saadeti kaks korda ära, kuni külma rahuga teatasin, et mul on õigus siin olla.
Mõjus.
Kommentaare küsides selgus, et... Noh, ütleme nii, Kaupot ajakirjanduse ette ei tohiks veel lasta. See kahju, mida see vabavõitleja paari sõnaga suudab teha (endal jube õnnelik ilme ees) on ikka... nii Mount Everesti mõõtu. Muuhulgas saatis Kaups paar ilusat soovitust "mentidele ja meediale" ja lisas, et "Matsh läks hästi, kuni kõik p***i läks."
Tegelikult nii oligi. Kaupo tegi ühe saatusliku veani väga hea soorituse. Kui Helinit tsiteerida... "vahel juhtub nii".
Jaagu kätesidumist oli vinge vaadata, cutman oli tõeliselt muhe vana. Jaagu vastane oli maadluses üllatavalt jama. Aga tegi siiski triangli. Vahel juhtub nii. Oeh.
Läksime söögikohta otsima. Praha ilmselgelt arvab, et suitsetamine on äge. Igas jumala söögikohas oli vinge tossuhais. Lõpuks leidsime ühe, mis pakkus iiiimehead lõhekala spinatiga. Teised võtsid suuremad praed, aga Helin võttis kaalu ja ma proovin ka võistluskaalu jõuda (märtsiks küll, aga siiski).
See kaaluteema oli igapäevane mureküsimus: uurisime Helinilt iga päev. et mis nüüd. Vallo tegi palju klistiiriteemalisi nalju. Helin ohkas ja vaatas leplikult oma toitu.
Kolmapäev, neljapäev
Järgmistel päevadel põhiliselt chillisime, käisime võistlusi vaatamas ja küsisime Helinilt, et palju ta NÜÜD kaalub. Ma külastasin Praha BJJ gymi, aga sellest tuleb eraldi postitus. Helin käis iga päev vannis ja me kõik iga päev söömas (ma ja Helin endiselt marukorralikult).
Vallo vandus, et ta enne alkoholi ei joo, kuni Eestil Euroopa meistritiitel käes.
Siinkohal peab mainima, et söögikohtades on õlu odavam kui vesi.
Reede
Poolfinaalid.
Need pidid lõppema kell 22.15, aga kell 22.15 oli kogu kupatus jõudnud umbes poole peale.
Vahva oli naiste MMAd vaadata. Domineerisid Põhjamaad, aga pärast SBG Irelandi esindaja matshi (SBGlane Lee Hammond võitis) leidsime, et Helin peab tuduma.
Algse plaani järgi pidanuks ma kaalumisel kohal olema, aga kuna seal pilti teha ei lubatud, siis otsustasin, et magan.
Laupäev. Helini aeg
Helin oli kaalus. 800 grammi vaba ruumigi.
Sparta arenal proovisin teha niimoodi, et saaksin pildid kätte, aga Helinit ei segaks. Vajadusel jooksin vett tooma või tegin mida iganes tal vaja.
Enam kaalu võtta ei olnud vaja. Ostsin banaani, kiisupiltidega shokolaadi (Helinile meeldivad suured koledad kaslased, iga kord, kui mõnda jurakat koledat suurt tiigrit näeb, heldib). Ühel hetkel teatas Vallo mulle ja Ivile, et ärge Heliniga rääkige, ta peab keskenduma. (Helin mugis samal ajal banaani).
Meediakohustusi oli ka.
Siikohal tuleb paljastada, et Vallo on jobu.
Helin pidi poseerima piltide tarvis, ma jälitasin teda kaameraga. Mida teeb Vallo? Hiilib kaameramehe seljataha, endal kaval ilme näos, ja tõmbab endal särgi üle rinna ja teeb maailma kõige idiootsemat näoilmet. Topless Vallo tolle ilmega... Nojah, tõsiseks ei suutnud jääda ei mina ega Helin.
Kaameramehed Vallot ei näinud, kuulsid vaid mind naeru lagistamas ja teatasid mu suunas (sõbralikult küll, aga siiski), et "me peame ta välja viskama".
Minu??? Mismõttes minu???
***
Helin tuli mu juurde, kui ta matshi ootasime. Virutas norivalt jalaga, aga kurat, ma ei tohtinud ju segada. No ma siis nihkusin eemale, Helin ei saanud essugi aru.
Kuskil käis ringi ta vastane Kerttu, nägu kriidikarva.
Siis saabus lõpuks tema hetk. Sammus, lipp õlgadel puuri.
Ma lülitasin välja tundmise, niivõrd kui seda vähegi võimalik oli ja vajutasin sisse tundetu ajakirjanikufunktsiooni, mille ülesanne oli saada pilte ja videosid. See oli ainus viis, kuidas seda vaadata suutsin.
Jõhkralt hull on vaadata puuris haigetsaamas kedagi, kes on kallis.
Helin tegi oma elu esimese TKO.
Hüppasin puuri juurde, et pilte teha. "Go in," teatas mingi IMMAFi ametnik. Lubasid!
Sain teha kalli, sain teha pilte ja sain häid videokaadreid.
Õnnitlesin Kerttut ka. Tüdruk naeratas, ütles, et olgu teil ilus tähistamine - ja puhkes nutma. Hiljem viidi haiglasse kontrolli (kõik oli siiski okei).
Vallo oli õnnelik. Kõik me olime. Mu käed värisesid ja arvuti juurde jõudes avastasin, et Ott oli küsinud, et miks tal juba pilte ei ole.
Natuke hiljem täitus mu eluunistus. Küsisin Helinilt intervjuu korras, et
Ma olen alati seda teha tahtnud.
Igatahes Vallo oli piisavalt helges tujus, et osta Helinile üks hot dog.
Ja siis neil oli vorstipidu.
Auhindamisel Kerttut ei olnudki...
Medalit kaela saades teadustati, et medali üleandja on Eesti juurtega. Shane oli selle üle maru uhke, et Eesti naisele kuldmedali kaela saab riputada. Eesti hümn oli ainus, mida lasti koos sõnadega.
***
Tähistasime shampa ja veiniga hotellis.
Lõpus hoidsin Helini ligi.
"Helin?" küsisesin nohisedes.
Helin vaatas küsivalt otsa.
"Ära sa nüüd mõnda aega puuri mine."
Helin naeris.
Siis läksid kõik lennujaama. Ma jäin Prahasse - tööd oli vaja veel teha. Artiklid vajasid kirjutamist.
Laura C.
PS: Ja nüüd on käes tagasisidenädal.
See on kummaline nädal. Enne seda tekkis enesekindlus, sest osad asjad hakkasid tööle. Selline tunne, et oskad midagi.
Tagasisidenädal ongi vist selle ideega, et sa saaksid teada, et seda jiu-jitsundust sa küll ei oska.
Lühidalt... eile läksin Liisi juurde, et aita mu grillkanaga. Saime vigu parandatud küll. Nüüd edasi. Drillima õpitut, kuni hakkab välja tulema.
Aga hea tunne on. Eelmisel aastal ei saanud ma teha midagi. Olin kipsis ja valudes.
Sel aastal - ma saan püüda paremaks saada. Ja see on nii suur asi.
Ma otsustasin, et lähen kaasa ja Ivi tegi sama otsuse. Mina Delfi spordireporteri rollis (sain akrediteeringu ja tegin Eesti tiimi kohta uudiseid ning IMMAFi bossiga intervjuu).
***
Esmaspäeval jooksin trenni, trennist lennujaama. Prahasse saabusin hilja õhtul. Uberi juht oli usbekk, kes tegeleb krav magaga, teab, mis on MMA ja ei vaata jalgpalli.
Minu ja Ivi pesa oli kaunis ligidal Sparta arenale, kus võistlused toimisid. Mina magasin üleval, Ivi allkorrusel.
Teisipäev
Googlemaps on üks ütlemata hea leiutis. Leidsime Sparta arena üles. Relvik kahjuks ei leidnud, sest kahjuks on Prahas veel üks Sparta arena, kus tema küsimusele (MMA European Championships?) vastati "möhh".
Suure sagimise peale leidis Relvik siiski õige koha üles.
 |
| Meie koondis + korraldajate organiseeritud logu buss. |
Samal ajal oli kaunis kummaline näha, kuidas inglased saabusid uhkete range roveritega, lipukirjades dressides.
Meil nt ei ole tiimil oma dresse. See on mingisugune märjemat sorti unenägu praeguseks. Hea, kui Euroopakate piletirahagi kokku saab kraapida. Õnneks seekord Eesti koondisele see raha leiti.
Kui Eesti tiim lõpuks saabus, oli aega napilt. Korralikku soojendust Kaupo teha ei jõudnudki.
Võistlustel sagisin ma ringi, üritasin pildistada. Mh sai tehtud Jaagust ja Kaupost before and after seeria.
 |
Mõjus.
Kommentaare küsides selgus, et... Noh, ütleme nii, Kaupot ajakirjanduse ette ei tohiks veel lasta. See kahju, mida see vabavõitleja paari sõnaga suudab teha (endal jube õnnelik ilme ees) on ikka... nii Mount Everesti mõõtu. Muuhulgas saatis Kaups paar ilusat soovitust "mentidele ja meediale" ja lisas, et "Matsh läks hästi, kuni kõik p***i läks."
Tegelikult nii oligi. Kaupo tegi ühe saatusliku veani väga hea soorituse. Kui Helinit tsiteerida... "vahel juhtub nii".
Jaagu kätesidumist oli vinge vaadata, cutman oli tõeliselt muhe vana. Jaagu vastane oli maadluses üllatavalt jama. Aga tegi siiski triangli. Vahel juhtub nii. Oeh.
Läksime söögikohta otsima. Praha ilmselgelt arvab, et suitsetamine on äge. Igas jumala söögikohas oli vinge tossuhais. Lõpuks leidsime ühe, mis pakkus iiiimehead lõhekala spinatiga. Teised võtsid suuremad praed, aga Helin võttis kaalu ja ma proovin ka võistluskaalu jõuda (märtsiks küll, aga siiski).
See kaaluteema oli igapäevane mureküsimus: uurisime Helinilt iga päev. et mis nüüd. Vallo tegi palju klistiiriteemalisi nalju. Helin ohkas ja vaatas leplikult oma toitu.
Kolmapäev, neljapäev
Järgmistel päevadel põhiliselt chillisime, käisime võistlusi vaatamas ja küsisime Helinilt, et palju ta NÜÜD kaalub. Ma külastasin Praha BJJ gymi, aga sellest tuleb eraldi postitus. Helin käis iga päev vannis ja me kõik iga päev söömas (ma ja Helin endiselt marukorralikult).
Vallo vandus, et ta enne alkoholi ei joo, kuni Eestil Euroopa meistritiitel käes.
Siinkohal peab mainima, et söögikohtades on õlu odavam kui vesi.
Reede
Poolfinaalid.
Need pidid lõppema kell 22.15, aga kell 22.15 oli kogu kupatus jõudnud umbes poole peale.
Vahva oli naiste MMAd vaadata. Domineerisid Põhjamaad, aga pärast SBG Irelandi esindaja matshi (SBGlane Lee Hammond võitis) leidsime, et Helin peab tuduma.
Algse plaani järgi pidanuks ma kaalumisel kohal olema, aga kuna seal pilti teha ei lubatud, siis otsustasin, et magan.
Laupäev. Helini aeg
Helin oli kaalus. 800 grammi vaba ruumigi.
Sparta arenal proovisin teha niimoodi, et saaksin pildid kätte, aga Helinit ei segaks. Vajadusel jooksin vett tooma või tegin mida iganes tal vaja.
Enam kaalu võtta ei olnud vaja. Ostsin banaani, kiisupiltidega shokolaadi (Helinile meeldivad suured koledad kaslased, iga kord, kui mõnda jurakat koledat suurt tiigrit näeb, heldib). Ühel hetkel teatas Vallo mulle ja Ivile, et ärge Heliniga rääkige, ta peab keskenduma. (Helin mugis samal ajal banaani).
Meediakohustusi oli ka.
Siikohal tuleb paljastada, et Vallo on jobu.Helin pidi poseerima piltide tarvis, ma jälitasin teda kaameraga. Mida teeb Vallo? Hiilib kaameramehe seljataha, endal kaval ilme näos, ja tõmbab endal särgi üle rinna ja teeb maailma kõige idiootsemat näoilmet. Topless Vallo tolle ilmega... Nojah, tõsiseks ei suutnud jääda ei mina ega Helin.
Kaameramehed Vallot ei näinud, kuulsid vaid mind naeru lagistamas ja teatasid mu suunas (sõbralikult küll, aga siiski), et "me peame ta välja viskama".
Minu??? Mismõttes minu???
***
Helin tuli mu juurde, kui ta matshi ootasime. Virutas norivalt jalaga, aga kurat, ma ei tohtinud ju segada. No ma siis nihkusin eemale, Helin ei saanud essugi aru.
Kuskil käis ringi ta vastane Kerttu, nägu kriidikarva.
Siis saabus lõpuks tema hetk. Sammus, lipp õlgadel puuri.
 |
| Intervjuu. Sai ilusti hakkama! |
Jõhkralt hull on vaadata puuris haigetsaamas kedagi, kes on kallis.
Helin tegi oma elu esimese TKO.
Hüppasin puuri juurde, et pilte teha. "Go in," teatas mingi IMMAFi ametnik. Lubasid!
Sain teha kalli, sain teha pilte ja sain häid videokaadreid.
Õnnitlesin Kerttut ka. Tüdruk naeratas, ütles, et olgu teil ilus tähistamine - ja puhkes nutma. Hiljem viidi haiglasse kontrolli (kõik oli siiski okei).
 |
| Vorstipidu. |
Vallo oli õnnelik. Kõik me olime. Mu käed värisesid ja arvuti juurde jõudes avastasin, et Ott oli küsinud, et miks tal juba pilte ei ole.
Natuke hiljem täitus mu eluunistus. Küsisin Helinilt intervjuu korras, et
"Kudias tunne on?"
Ma olen alati seda teha tahtnud.
Igatahes Vallo oli piisavalt helges tujus, et osta Helinile üks hot dog.
Ja siis neil oli vorstipidu.
Auhindamisel Kerttut ei olnudki...
Medalit kaela saades teadustati, et medali üleandja on Eesti juurtega. Shane oli selle üle maru uhke, et Eesti naisele kuldmedali kaela saab riputada. Eesti hümn oli ainus, mida lasti koos sõnadega.
***
 |
| Autasustamistseremoonia. Eesplaanin Eesti juurtega Shane. |
Lõpus hoidsin Helini ligi.
"Helin?" küsisesin nohisedes.
Helin vaatas küsivalt otsa.
"Ära sa nüüd mõnda aega puuri mine."
Helin naeris.
Siis läksid kõik lennujaama. Ma jäin Prahasse - tööd oli vaja veel teha. Artiklid vajasid kirjutamist.
Laura C.
PS: Ja nüüd on käes tagasisidenädal.
See on kummaline nädal. Enne seda tekkis enesekindlus, sest osad asjad hakkasid tööle. Selline tunne, et oskad midagi.
Tagasisidenädal ongi vist selle ideega, et sa saaksid teada, et seda jiu-jitsundust sa küll ei oska.
Lühidalt... eile läksin Liisi juurde, et aita mu grillkanaga. Saime vigu parandatud küll. Nüüd edasi. Drillima õpitut, kuni hakkab välja tulema.
Aga hea tunne on. Eelmisel aastal ei saanud ma teha midagi. Olin kipsis ja valudes.
Sel aastal - ma saan püüda paremaks saada. Ja see on nii suur asi.
Kommentaarid
Postita kommentaar