#Tallinn open 'nd stuff

"Brasiilia jiu-jitsu on umes sama, et püüad teha langevarjuhüpet ja samal ajal mängida kabet," teatas mu füsio. See on üks tabavamaid kirjeldusi, mida eales kuulnud olen.

***

First things first: mu Austraalia sõbranna sai sinise vöö. See on kõige ägedam asi.

Gailist olen varem ka kirjutanud. Ta alustas BJJga 52-aastaselt (women self defence programmi abil). Nüüdseks on rullinud kaks aastat.

Kõige lahedam oli, kuidas Perthi klubi poisid teda fännasid. Gail ja see, et ta jitsi tegi, meeldis kõigile. Ja kui mu selg läks maru valusaks, tegi Gail selle korda (ta on ametilt haiglaõde).

Gail on mu kangelane. Tema jitsiränd pole olnud lihtne.

Ma usun tõesti, et temast saab black belt.

***

Tallinn openile läksin... no "vaimne pankrot" on õige sõna. Olin igasugusest jamast nii väsinud, et kõigest oli enam-vähem ükskõik, sh võistlusest. Isegi enne võistlemist olid kuklas KÕIK jamad ja draamad. See ei ole see, kuidas võistelda tahaksin, aga valida eriti ei saa.

Ainus, mis metsikult äge oli, oli fakt, et Heliniga saime koos ühel ja samal võistlusel võistelda. 

• esimene: 65+ poolfinaal

vastane: Satu Lamminpää (BJJ Center, Finland)

Siin pole muud märkimisväärset öelda, kui et ma olin lohakas, lasin triangli peale panna ja siis andsin lihtsalt alla. Sest ei hoolinud.

Ma vihkan seda kaotust. Oleks ma talle korraliku lahingu andnud... aga ei.

tulemus: kaotus triangliga.

• teine: 65,5+ pronksimatš

vastane: Pärja Õun (3D Treening)

Õetapp. Mulle tegelikult ei meeldi oma klubikaaslaste vastu minna, aga väikeses Eestis - what can you do. Peaks pigem õnnelik olema, et oma kaalus neiu olemas.

Pärja pullis guardi kohas, kus sain lihtsalt backi võtta. Andsin turtliks ruumi, aga kägistasin oma lemmiku -Peruvian necktie'ga- ruttu ära.

tulemus: võit alistusega, pronksmedal.

• kolmas: absoluut, poolfinaal

vastane: Elyne Aaviksoo (VÕIMLA)

Elyne valmistas suure üllatuse. Oli tubli ja ebamugav vastane. Minu näol oli tegu raskema vastasega, aga ta sai ilusti hakkama ja tegi mõne toreda sweebigi. Pässimispunktid tõid võidu.

tulemus: võit punktidega

Peruvian necktie'd jahtimas.

• neljas: absoluut, finaal

vastane: Pärja Õun 

See matsh oli, ütleme nii, täitsa väsitav. Ei julgenud mingeid asju teha (energiat ka ei olnud), niisiis toimuski suur tükk mingit mõttetut püstipusimist, kuni ma alla andsin ja guardi pullisin (ADCC reeglite järgi saab selle eest miinuseid) ja sealt edasi vaatasin, mida teha annab.

Lõppkokkuvõttes sain jälle pässimispunktidega juhtima.

Lõpus olin nii väsinud, et püstiseisminegi nõudis suurt pingutust.

tulemus: võit punktidega, kuldmedal.

***

Meeleolu oli sel võistlusel kümnest kaks ehk. See oli vaid rõõmustav, et sain aidata välja korraldajaid (kohtunikelauas) ja soomlannadega suhelda. 

See oli tore.

Aga nagu Ronda ütleb - pead suutma olla parim oma halvimal päeval. See oli üks mu halvimaid päevi. 

Ja kui ma eile vaatasin neid matshe läbi (aitäh, armas Mari, filmimast), siis ma põhimõtteliselt röökisin ekraani-endale, et mida kuradit, naine. Mida. Kuradit. MIDAKURADITSATEED.

Täna käisin Liisiga oma matshid läbi. Vaatasime läbi hulga vigu, mis olid läbivad nii Finnish Openil kui ka Tallin Openil. 

Nii kurb oli neid vaadata. Ma ei suuda sellest üle ka hästi olla - tahaks nii hästi osata, aga võistlustel tuleb välja selline jama.

Aga kui natuke järele mõtlen, siis saan aru küll, et tegelikult see arenemine ja pidev vigade parandamine on põnev. 

Liisi on nii armas ka, et ei öelnud, et kurat, Laura, mis paska sa teed või et tema hinnangul olen täiesti lootusetu juhtum. Pigem julgustas, et hulk häid asju on olemas, ajastust on vaja timmida ja vigu parandada. Ei jõua ära oodata, et saaks neid parandada. (Pühapäeval avatud matile!!!)

Aga nii kehva olemisega võistelda ei taha ma enam mitte mitte kunagi.

***

Trennis aretan eelkõige turtlit, close guardi (ülemine) ja liblikkaitset, viimane oli meeldival kombel eelmisel nädalal põhigrupi teemaks. Saan nüüd päris palju paremini sellest aru - tänu Roni kannatlikkusele peamiselt.

Algkursusel käin teist ringi edasi: tunne on, et peaks. See, kuidas lihtsaid fundamentaalseid asju tuimalt kordab, on teinud metsikult palju arendanud. Kordamine aitab, Graciede algkursus on ka muide niimoodi välja töötatud, et kõik asjad tuleb topelt läbida - et kinnistuks.

Trennitunde tuleb nädalas 9-13. Kui keha annab märku, et davai, Laura, nüüd on liig, siis võtan veidi vabamalt. Ütleme nii, vigastusperioodid on üht-teist õpetanud.

***

Ning kes veel ei ole lugenud, kirjutasin EPLi palvel autorikülje sellest, kuidas suure vigastuse järel hirmu ületada ja sporti naasta.

Ma pole ühegi loo peale nii positiivset ja palju tagasisidet saanud. 

Ja see on vinge.

***

Ja ma saan esmaspäeval kätte kauaoodatud GoPro. 

Kui selle peale ka areng ei kiirene, siis... no oota sa, jits, mis ma sinuga teen.

Laura