#same crises, different day
Trennides on endiselt mingi metsik ameerika raudtee teema. Ühel hetkel on jits maailmatu pask, teisel tuleb täitsa miskit välja. Go figure.
Näiteks ühel pühapäeval... oli elulahe. Sai üllatus treeningpartnerile korraldatud: düüd vegeteeris ühel hetkel turtlis, kuni ma talle käbe ühe mõnusa Peruvian necktie peale keevitasin.
Sellise, mis täppima pani. (Enda süü, et suvel Roni subitrennis ei käinud.)
Kui nüüd päris lõpuni aus olla, ladus tüüp selle peale mulle kimurasid siia-sinna, aga Peruvian necktie on Peruvian necktie. Ainulet et me jõudsime konsensusele, et sel on uus nimi: Peruvian Bitchtie.
See nimi sai ettepaneku kujul Ronaldile ka ette söödetud.
Ronald (sikutab parasjagu kosse jalga): "Ei."
Ma: "Ron, sa ütled KÕIGELE HEALE, mis sulle pakutakse ei?!?!!"
Ron: "Ma olen rahul sellega, mis mul on!!!"
***
Aga see raudtee kestab: suured tõusud ja langused. Väsitav on.
Kõige hullem selle raudteevärgiga on see, et see tuleb alati pagana suure üllatusena. iga järjekordne jitsikriis. Kargab teine ootamatult ellu ja asub laamendama, samal ajal, kui sa täiesti ilmsüütult slashguardi vms püüad õppida. Järsku laguneb kõik laiali ja masendus on nii suur, et päris mõttetu näib treeneri juurde lonkida ja abi küsida, sest why should they bother really + I'm stupid.
Teisest küljest on aeg-ajalt marutoredaid sparre, kus saadki päriselt tööe selle värgi, mida Ron kõikse aeg õpetab ja liikumine tuleb välja ja vead, mis võistlustel tegid... neid sa enam ei tee, sest see kaotus oli jõhkralt valus. Sellised rulle, kus muhelekski terve aja.
Trennipäevikut vaatan murelikult. Kuidagi vähe jääb aega jõusaalile (kord nädalas), rõhk väga jõhkralt jitsil, aga trennitunde tuleb ikka palju. Peab selle jõusaali käsile võtma, aga ei tea veel, kuidas. Aasta lõpus teen algkursusega lõpu, siis ehk saab hommikuti MyFitnessis käima hakata. Kolm korda nädalas, nagu mu personaaltreener Kristiina soovitas. Pluss põhigrupitrennid, avatud matt ja maadlus ja MoM, vahel mõni eratrenn.
Et siis... vaatame, kuidas saab tööle masohhistliku plaani hakata enne tööd jõusaali rüüstama.
Sõpradega on keeruline.
***
Heategevuspäev toimus ka: jõudsin Düsseldorfi-lennult umbes kella 16 paiku tagasi, sõitsin taksoga kohe Aitadosse ja jõudsin Priidu seminarile. Butterflyguardi pässid, jehaaa!
Aitasin, kuidas sain. Öösel magasin esimest korda sügavalt. Väsimus teeb lõpuks ikka oma töö.
***
Kõige lõppu üks sparrijärgne vestlus semuga:
"Ma vaatan viimasel ajal unejutuks Eduardo Tellese videosid, tead, turtlist rünnakud."
"Aaaa, ma vaatan endiselt Marcelo Garciat."
#bedtimestories
Laura
Näiteks ühel pühapäeval... oli elulahe. Sai üllatus treeningpartnerile korraldatud: düüd vegeteeris ühel hetkel turtlis, kuni ma talle käbe ühe mõnusa Peruvian necktie peale keevitasin.
Sellise, mis täppima pani. (Enda süü, et suvel Roni subitrennis ei käinud.)
Kui nüüd päris lõpuni aus olla, ladus tüüp selle peale mulle kimurasid siia-sinna, aga Peruvian necktie on Peruvian necktie. Ainulet et me jõudsime konsensusele, et sel on uus nimi: Peruvian Bitchtie.
See nimi sai ettepaneku kujul Ronaldile ka ette söödetud.
Ronald (sikutab parasjagu kosse jalga): "Ei."
Ma: "Ron, sa ütled KÕIGELE HEALE, mis sulle pakutakse ei?!?!!"
Ron: "Ma olen rahul sellega, mis mul on!!!"
***
Aga see raudtee kestab: suured tõusud ja langused. Väsitav on.
Kõige hullem selle raudteevärgiga on see, et see tuleb alati pagana suure üllatusena. iga järjekordne jitsikriis. Kargab teine ootamatult ellu ja asub laamendama, samal ajal, kui sa täiesti ilmsüütult slashguardi vms püüad õppida. Järsku laguneb kõik laiali ja masendus on nii suur, et päris mõttetu näib treeneri juurde lonkida ja abi küsida, sest why should they bother really + I'm stupid.
Teisest küljest on aeg-ajalt marutoredaid sparre, kus saadki päriselt tööe selle värgi, mida Ron kõikse aeg õpetab ja liikumine tuleb välja ja vead, mis võistlustel tegid... neid sa enam ei tee, sest see kaotus oli jõhkralt valus. Sellised rulle, kus muhelekski terve aja.
Trennipäevikut vaatan murelikult. Kuidagi vähe jääb aega jõusaalile (kord nädalas), rõhk väga jõhkralt jitsil, aga trennitunde tuleb ikka palju. Peab selle jõusaali käsile võtma, aga ei tea veel, kuidas. Aasta lõpus teen algkursusega lõpu, siis ehk saab hommikuti MyFitnessis käima hakata. Kolm korda nädalas, nagu mu personaaltreener Kristiina soovitas. Pluss põhigrupitrennid, avatud matt ja maadlus ja MoM, vahel mõni eratrenn.
Et siis... vaatame, kuidas saab tööle masohhistliku plaani hakata enne tööd jõusaali rüüstama.
Sõpradega on keeruline.
***
Heategevuspäev toimus ka: jõudsin Düsseldorfi-lennult umbes kella 16 paiku tagasi, sõitsin taksoga kohe Aitadosse ja jõudsin Priidu seminarile. Butterflyguardi pässid, jehaaa!
Aitasin, kuidas sain. Öösel magasin esimest korda sügavalt. Väsimus teeb lõpuks ikka oma töö.
***
Kõige lõppu üks sparrijärgne vestlus semuga:
"Ma vaatan viimasel ajal unejutuks Eduardo Tellese videosid, tead, turtlist rünnakud."
"Aaaa, ma vaatan endiselt Marcelo Garciat."
#bedtimestories
Laura
Kommentaarid
Postita kommentaar