#Finnish Open: pärast võistlust

Doktor BJJ teatas võistlemise eel, et "ma olen pühapäeval Tallinnas. Lammutage julgelt."

Selle julgustava teadmisega astusime laeva peale. Reiko kaudu sain odavad piletid.

***

Soome minek oli tore, sest samas laevas oli meie MMA punt, kes oli teel Imatrasse. Kogu sõit kulus selle peale, et a) saada internett käima ja b) õppida kätesidumist.

Sest MMA tiimil oli kokku ühekordne kätesidumiskogemus (härra Relvikul) ja pukki pandi hoopis Ivi. Etteruttavalt võib öelda, et härra Relviku asemel sidus käsi Iviga hoopis proua Relvik.

Igatahes tundus, et Ivil sai see sidumine täitsa käppa.

Ivi Tambu peal harjutamas.

Seejärel oli mul vaja jõuda oma ema lapsepõlvesõbranna Marika juurde öömajale, mida takistas esiteks see, et Värska pudelisse oli mi ngil maagilisel kombel tekkinud pisike auk ja siis see Värska pudel toimis minipurskkaevuna. Jeerum, kui kõrge kaarega ühest pisiaugust vett võib välja pursata. Trammis viibiv rahvas küll mu home-made purskkaevu peale suuremat entusiasmi üles ei näidanud, aga eks soomlased ole külm põhjamaa rahvas ka.

Ema lapsepõlvesõbranna juures oli hästi tore, lisaks oli seal dogi nimega Werner ja kes oli sama suur kui väiksemat sorti lehm, sealjuures maru elevil.

Uni oli igatahes hea. Hommikul jõudsin googlemapsi abil ilusti võistluskohta.

***

Võistlustel oli kehv lugu sellega, et mu matshi järjekorranumber oli 269. See tähendas, et tuli viis tundi oodata. Eks ma kasutasin selle aja ilusti ära: tõin Priidule kohvi ja masseerisin inimesi ja filmisin. Paigalpüsimine ei ole kunagi OK lahendus.

Ühel hetkel tegime Gilberitiga sooja ka, ühe mõnusa leborulli. VIIS TUNDI hiljem astusin matile.

Esimene: 69 kg+

Loosiga vedas: pronksmedal oli põhimõtteliselt garanteeritud. Ma ei kavatsegi varjata, et esimene matile astumine jõhkralt õudne mu jaoks oli. Hirmud. Paanika.

Vastaseks oli Asta, kes oli hirmus tugev. Kõik see, mis ma tavaliselt teen väga lihtsalt, ei tulnud välja. Olin kogu matshi frustreerunud sellest jõust. Kaotus punktidega.

Ning... mis salata, matshi lõpus istusin pingile ja valasin vihapisaraid.

Ma ei kavaste ettekäändeid tuua, Asta oli lihtsalt parem, nii lihtne see ongi. Võitis kokkuvõttes kogu kaalu ära.

Poodiumil kandsin oma Melbourne Open särki. Sest ma olen sentimentaalne. See särk oli mul seljas viimasel võistlusel, mis läks nihu ja mille lõppu ma ei näinudki. Nüüd on see tehtud.

teine: avatud kaal 16ndikfinaal

Siis panin end avatud kaalu kirja, sest what can possibly go wrong, eks?

Avatud kaalu esimene matsh.

Esimene vastane oli pisike. Mäletan, et ühel hetkel saime mõlemad hoiatuse, sest mina olin turtlis (hea koht puhkamiseks) ja tema ei osanud sellega midagi teha.

Võit punktidega.

kolmas: avatud kaal veerandfinaal

Kolmas läks umbes sama stsenaariumi järgi, turtel, pässid.

Siin matshis pidin suletud kaitses pässima. Sten röökis mulle igasuguseid asju, aga mul jaksu nõnna vähe...

Lõppkokkuvõttes sain siiski pässitud. Võit taas punktidega.

See tüdruk oli muideks minu kaalus. Sai samamoodi pronksi nagu mina (Finnish Openil ei ole pronksimatshi, antakse välja kaks pronksmedalit). See tegi headmeelt.

neljas: avatud kaal poolfinaal

Neljanda matshi alguses juhtus selline totakas lugu, et ma komistasin, kukkusin maha ja vastane sai selle eest takedownipunktid.

Korraks läksin ka turtlisse, ja saate aru, see tüdruk andis mulle litaka! Vastu nägu, nii et pilt läks hägusaks! Ma tõesti loodan, et kogemata, aga MMAd sai sellega seoses ka tehtud.

Siis sattusin suletud kaitsesse. Aaaargh!

Priit karjus, et tee suletud kaitse lahti ja pane jalad puusale, aga saate aru, see polnud füüsiliselt võimalik! See, kuidas vastase käed olid, lihtsalt ei lasknud. Ma ei tea, mis maagia seal oli.

Kokkuvõttes kaotus nondesamade takedownipunktidega + edud ka. Pronks.

***

Aitäh: Stenile, Ronile, Liisile ja Priidule, et te mu nurgas olite!

Ja mu tiimile, mu suurepärasele tiimile, kellega koos tegime ajalugu ja võitsime parima klubi karika. 

Mitte ükski meie võitlejatest ei lahkunud medalita.

Badass punt.

Poodiumil. Teine minek oli märksa rõõmsam!

Samal ajal trükkis Ivi mulle, et Helin võitis oma matshi teises raundis sirge käelukuga. Jooksin Priidule seda ütlema, aga tüüp käis ringi, põhimõtteliselt pea õnnepilves. Ühesõnaga: mul oli kõva kahtlus, et ta ei saanudki aru, mida täpsemalt ma talle ütlesin, sest ta vastas "aaa".

Jitsiõnnepilves juhtub asju, arvan ma.

Õhtul seilasime Viking Line'iga koju. See oli mõnus hetk. Kojusaabumine nimelt, kahe medaliga.

Uudist saab lugeda siit.

Minu hõim. Priit kannab meie võitude raskust.

***

Järgmises trennis sidus Priit mu vöö ümber teise triibu. Tean, et neid niisama ei anta, ju siis nad miskit mus näevad. Ma olen sigaõnnelik.

Aitäh selle eest ka, Priit ja Ronald!

***

Ahjaa.

Jitsiga seoses sündis ka üks veider vahejuhtum. Nimelt käisime see pühapäev Ironmanide järel söömas, trennikaaslased ja Helin ja sensei ja ma. Jutuks tulid kohvid ja ma rääkisin, et ma eelistan Kuuba ja Hondurase kohviube. Aafrika kohvioad on mu jaoks liiga hapukad, ja järsku karjatab tükk aega vait olnud Priit, et

"LAURA! Eesti naised ei räägi nii!!!"

Et siis. Priit arvab, et ma ebanormaalne olen. HAA!

Tegelikult on ainus uudis selle juures see, et ta nii hilja selleni jõudis. Noh, better latte than never, I guess.

Laura