Kevadlaager ehk surnud liblikast krabiks

Jalg töötab. Sellest piisab. Ma ise (ja mu jits) eriti mitte, neli kuud pausi annab tunda. Või on asi keskkonnas? Kurat teab. Ma ei hooli õieti sellest eriti. Trenni saab teha ja sellest piisab praegu. Küll ma nüüd paremaks uuesti saan.

***

Mul on Nüüdseks Ja Edaspidiseks list, mida EI tohiks kunagi öelda vigastatud jitsikale. 

1. See kõik juhtus põhjusega.

Kui sa praegu üritad mulle öelda, et kuskil on mingisugune maagiline eesmärk, miks ma selle f***ing valuvärgi pidin läbi tegema, siis. Palun ära ütle. See pole okei. Ausõna ei ole. 

Põhjus oli üks takedown, mis halvasti lõppes. Kõik.

Jah, ma tulen sellest välja tugevamana. Aga ära. Räägi. Mingist. Maagilisest. Põhjusest.

2. Kusagil Aafrikas on lapsed näljas ja neil on palju valusam kui sinul.

Kas sa ütled inimesele, kes on väga õnnelik ka, et kusagil on inimesed, kes on palju palju õnnelikumad kui sina?

Ei?

Novot. Minu maailmas on see praegu tragöödia. See, mis sa praegu teed, on süümepiinade tekitamine.

Et miks ma ei ole õnnelik, et mul kõigest ilgelt valus, mitte sõda/õudne vaesus/kaelaluumurd.

Aga muidu on täitsa chill. 

***

Ma oleks heameelega tahtnud igas laagri trennis osaleda, aga välja tuli niimoodi, et sain osa võtta kahest.

Laupäeval oli vaja tööd teha (ja järele mõeldes - kaks korda kaks tundi oleks jala seisukorda arvestades olnud jõhker kuritegu oma tervisele) ja pühapäeval otsustas vasak jalg lihtsalt laksust valust tuikuda. "Selge," mõtlesin, "homme sajab vihma."

Nii oligi. No kohe kümne küünega hoidsin end voodis, jõin mustikateed. Missealikka.

Laagri need osad, kus ma käisin, olid jõhkralt kasulikud. Ma ei tea, kust Priit oma ideed saab, aga nii lahe oli. Maadlus sobitub mu kehatüübiga maru hästi...

Lühidalt - me tegime surnud liblikat, mis läks edasi krabiks (või siis ründavaks turtliks). Meil on ühesõnaga trennis kõike, kanast liblikani.

***

Me Džeiniga. Paar segaseid.

Mis veel? Džeiniga hakkasin eratunde tegema. Mu grillkana (meie avatud kaitse) on suhteliselt keedetud. Aga selle kanaga on see häda, et mul on kõhulihased maru nõrgaks jäänud vahepeal.

Enamiku aja eratrennist püüdsin õppida selgeks seda, mis Džein näitab ja samal ajal toime tulla nende kõhulihastega.

Džeinis avalduvad mingid kummalised, kannatlikud jooned. Võib-olla on ta seda Ronilt õppinud. Ei tea.

"Pole hullu. Pole midagi. Nüüd uuesti." - Džein.

***

Tütarlastest rääkides... meil on nüüd uus grupeering, Estonian BJJ Girls. Ma tunnen jõhkrat motivatsiooni alasse panustada. Klubisse. Naiste jitsi. Näis, mis sellest saab. Töös on mitu vinget ideed.

Aga neist kuulete õige pea.

Mis veel?

Mu trennikaaslased rokkisid Finnish Openil. Oi, kuidas ma oleks tahtnud seal võistelda! Kui hästi läheb, teen seda septembris.

Ma tõesti tahaks.

Vaatame, mis elu toob.

Laura