#Eesti Meistrivõistlused MMAs

Sõitisin Tartusse juba reedel. Rongiga. Sel nädalavahetusel toimusid Eesti meistrivõistlused MMA-s ja ma olin vabatahtlike tiimis.

Õnn, et seal linnas elab mu neuroloogia arst-residendist/kiirabiarstist Vanem Õeraas. Tõmbasin ta kesklinna pesa diivanile kerra, ärkasin hommikul hästi vara, hävitasin veidi tema kohvivarusid ja astusin majast välja, Ujula tänava poole. Kogemata komistasin neli meetrit majast eemal Liisu ja Imeliku otsa. Väga kummaline varahommikune kohtumine (laupäeval kell 7.30), eriti arvestades, et nad lonkisid vastassuunas, kusjuures Liisul oli selline nägu peas, nagu oleks ta tegelikult veel unes.

***

MMA Eesti meistrivõistlused toimusid TÜ Spordihoones. Heade mõtete linn, nagu ma aru saan, oli toimumiskohaks eelkõige seetõttu, et Tallinnas pole enam head poksiringi.

Tartu on mõnus koht, seega ma eriti ei kurda. Küll aga oli kahju Steni (korraldaja ja nagu välja tuli, minu koolivend) vaadates, kes esmapilgul meenutas närvivapustuse tundemärkidega Duracelli jänkut hiid-ninasarvikute poolt korraldatava äkkrünnaku esimestel minutitel.

Igatahes kõlakad käivad, et ühel õilsal hetkel olla Vallo omal leebel kombel ähvardanud Steni tilguti alla panna, kui too maha ei rahune ja/või natuke vett ei joo.

Täpsuse huvides tuleb kinnitada, et Sten oli maru põhjalik korraldaja. Kõik sujus duracellindusest hoolimata ülisujuvalt ja no müts maha... ma ei usu, et on eriti spordivõistlusi (kaasaarvatud olümpiaalade seas), mis on nii suurejooneliselt korraldatud, massimeedia otseülekandega (woop-woop, Delfi!), tasemel kommentaatoritega (kuigi see, kas keegi Kaupo Kokamäge enda lauale tahab ja mis seal saab jäigi selgusetuks).

Kadri ja Ilona. Foto: Kris Süld

Minu amet oli sekretäri-abi ja ülesanne mehi kaaluda ning matshide numbreid välja loosida. Manasin endale eriti range näoilme ette. Umbes sellise, mis ütleks, et MA VEEL VAATAN, KUI MINU SILME EES KEEGI ROHKEM KAALUB, MA OSKAN KA SIIN KAKELDA ja tammusin oma Wonderwomani sokkides trepist üles, paberipatakas käes (ankeedid). Mehed seisid viisakalt järjekorras ja astusid kaalule, kuni ekraan teatas, et stable, ja ma märkisin andmed üles. Täitsa kenasti läks kõik, kui välja arvata, et ühel tüübil oli arstitõend maha jäänud (sai disklahvi).

Matshe oli tore vaadata, eriti sekretäri-laua tagant.  Minu asi oli olla paberimajandamise jooksupoiss: Imelik mu kõrval printis puhnktikohtunike ankeete välja ja nii kui matsjh lõppes/ printer ankeedid välja sülitas, panin padavai iga ringi nurka kohtunike suunas.

Päev lõppes ilusti, ainult et pidevalt oli janu ja juua ei kusagil. Ütleme nii, Statoilis läks suuremaks vedelikutarbimiseks.

Matshidest niipalju, et jitsi need MMAkad enamasti küll eriti ei oska, kui ehk Jaak RUPOV (hint-hint: typo teadustaja lehel) välja arvata. Ja muidugi oskavad maadlust/jitsi tööle panna Helin (kel vastast ei olnudki...) ja Kadri Vilba.

Eestikate Parim Tsitaat tuli ilmselt Ergo Saluselt. Ari-Matti küsis talt, et kas anakondakägistus (millega ta oma mõlemad matshid võitis) on ta lemmikalistus. Ergo vastas täiesti süüdimatult, et see, noh, on ainuke, mida ta oskab.

Esimene päev läks ruttu, panime siis kotid piigadega Ivika autole ja sõitsime Džeinu papsi juurde. Käisime Taevaskojas ringi, imetlesime sinililli (sest elus peab balanks olema. Kaklus. Sinililled), sõime kala ja võtsime suuna minu vanematekoju. Seal käis suurem naerumaraton. Mu emal õnnestus kõikidele sokutada shokolaadi (kõigile peale minu).

Siinkohal juhtus midagi mida ma kutsun Helini Klassikaliseks. Ivikas nimelt kommtenteeris, et tal jäi vist natuke OMA shokolaadist alles, mipeale reageeris üsna tugevalt Helin, kes peaaegu karjatas, et mismõttes jäi alles. Seal, kus on Helin, EI JÄÄ shokolaadi alles.

See on nüüd selge.

See oli ka tore, et kui Kseniju küsis kampsunit, õnnestus mul ta mingisesse päkapiku-outfitti sokutada. Ta nägi selles üpris hea välja - või siis oleks näinud, kui ta oleks parasjagu paiknenud Põhjanabal Jõuluvana haaremis.

Panin kõik suhteliselt väsinud naisolevused (4) tuttu, hommikul tegin suurema portsu omletti ja võtsime suuna tagasi Tartusse. Ilm oli udune, aga jõudsime enam-vähem õigeks ajaks.

Teine päev algas samasuguse kaalumaratoniga, kus ma Ilgelt Karmi Despoodina käskisin meesterahvastel seista seinkaua, kuni kõik on korrektne. Ja nad seisidki.

Vabatahtlikud-korraldajad. Foto: Kris Süld

Toimus ajalugu: esimene eestikate naistemats. See oli selles mõttes jube, et ringis oli meie Ilona. Ma olin enamik sellest matshist laua taga, silmad kinni, soovides kõigest hingest, et saaksin tõmmata Ilontšikule ümber hästi pehme vatiteki ja panna ta kusagile sooja kohta, et ükski maailma häda ei saaks talle ligi.

Aga Ilontšik oli tubli. Kaotas, aga sai paremini hakkama, kui arvasin. Kadri on osav vastane ja Ilonal on temaga võrreldes väga vähe kogemust. Kogemus missugune Ilonale.

Päeva lõpus selgus, et 3D Treening oli kogu krempli klubide arvestuses ära võitnud. Vallo oli üsna õnnelik temast tehtud fotode järgi otsustades. Priidust ei saa ma kunagi aru, mis ta tunneb, aga usutavasti oli tal ka hea meel.

Panime asjad kokku, ma põhimõtteliselt põgenesin Liisu silme eest (kuna ta mitu korda ähvardas, et pastakad ei tohi ära kaduda, ja üks oli päeva lõpuks suhteliselt kadunud).

Ühel hetkel võtsime suuna Tallinna suunas. Jess, kodu.

Pühapäeva lõpetasin Jon Jonesi ja OSP ning (mis palju põnevam) - Mighty Mouse'i madinat vaadates.

Hea nädalavahetus oli. Andis tõuke minna ka püstivõitluse algkursusele. Suvel ehk.

Laura