#taastumine

Mu teine opisaali poole veeremine on maailmatu veider. Sa oled nii abitu, kui vähegi olla saad, mingis ebamäärases hõlstis, mis haigla sulle annab. Ja opisaalis lükatakse su käed kahe eri ilmakaare suunas, ja susatakse nõel veeni, ja sul ei ole mingit kontrolli edasise üle.

Umbes selline tunne tekib, nagu Arvo Pärdi Passiot kuulates. Kummaline, pidulik ja hirmuäratav. Kuid siis teatab üks opisaaliõdedest, et teinekord tuleks juuksed kinni panna opi ajaks, ja oledki põmmdi tagasi argipäevas, ja ütled, ei, röögatad mõttes talle, et mismõttes teinekord???

Nagu oleks opisaalikülastus plaanimajandus või nii.

Ärkasin, külmakott jalal ja hingamismask ees, ja dr BJJ, kellele ma endiselt jõhkralt tänulik olen, tshekkas mu üle ja tormas kohe Jaapanisse. Jalakruvi sain endale. 

Tõstsin ettevaatlikult jalad põrandale. Opereeritud jalal oli suur plaaster. Vaatasin enda ümber: hooldajaid ei olnud. Väga hea. Astusin mõned ebakindlad sammud. 

Kõik toimis. Valusalt. Aga toimis. 

Vähe on õnnelikumaid hetki olnud viimase kolme kuu jooksul, kui see. Külmajudinad jooksid mööda selga. 

***

Taastumise kirjeldamiseks on kõige lihtsam tuua võrdlus: oled nagu laps, kes õpib kõndima-astuma. Ainult et ma õppisin kõndima läbi valu ja siis pikalt seda, kuidas kõndida trepist alla (trepist ülesminekul ei olnud kummalisel kombel absoluutselt probleemi). 

Läksin Tallinnasse ja astusin auku. Otseses mõttes (teel trollile number üks). 

Ja kaudses ka.

Ivi + kapsakompress..

Sest oli vaja ronida 3D Rullile (igatsus, onju), aga sealjuures oli eelnevalt vaja marusuurt kotti tassida, igal pool ringi siiberdada ja siis õhtuks oli jalg kättemaksuks muutunud parema sordi doktorivorsti-suuruseks. See oli üle keskmise valus.

Ma ei taha öelda, mitu korda Ivi (kes mind Tallinnas majutas) pahandas. Siis ostis poest kapsa ja mässis mu jala sinna sisse. Hommikul oli paistetus läinud. 

Ja siis oli vaja minna Steni heategevusseminarile (sest ma olen ka olnud olukorras, kus on vaja oppi, aga raha selleks pole).

Seda olukorras, kus mõte jitsist ajab kusagile tualeti poole ajama. See on maailma kõige veidram tunne: tahta rullida, väga väga tahta, ainult et mõte sellest ajab oksele. Valgete vööde trenni vaadata oli veel okei. Kuid päev pärast seda hakkas... kohe väga halb hakkas. Kui lugesin Jiu Jitsu Times'i mõnda artiklit. Või mõtlesin jitsile.

Ma siis oma 20 minutit istusin seal, püüdes elu eest end veenda, et "kõik. Läheb. Korda." Ja "see on okei.” ja "Näe, Priit teeb armbari.”

Ainult et see ei töötanud eriti.

Ilmselt jõudis trauma kohale. 

Ma ei vaata ordusse enam. Sest ma tahan tahta trenni uuesti minna. Vahel on vaja astuda samm eemale. Üks samm (või siis mitu…sada..tuhat) oli sunnitud, ja nüüd tuleb teha üks ise. Teadlikult. Sõpradega trennist ei räägi.

***

Raske on kirjeldada esimest päeva, mil jalga maha pannes valu ei ole. See juhtus 19. veebruaril ja see oli väga hea päev. Nagu oleks tulnud valuhaldjas ja võtnud selle ära.

Okei, veerand tundi andis valuhaldjas armulikult valutut jalutusaega. Rohkem mitte.

Tunne on umbes, et lilled ja liblikad ja unicorn power. Ma ei mäletanud enam, mis moodi on ilma valuta olla! 

Ausõna, veel eile imestasin hommikul voodist tõustes ja jalale astudes, et -mismõttes ei olegi valus?!? 

Ausalt öeldes ei ole eriti kahju sest kaotusest.

***

Mul on tunne, et see kogemus andis mulle vägevaid õppetunde, ja õpetas iseennast tundma. Ju siis oli seda vaja.

Ma ei tea, kas seda on vaja meelde tuletada (šansid on kõvad, et mitte), aga: hoidke ennast. 

See kogemus oli jõhker.  Ei soovita eriti.

***

Ühel hetkel lähiajal algab uus peatükk. Teate küll. Laura Croft returns.  

Aga mitte veel.

Laura