#pärast operatsiooni

Kuidas olid mu kaks kuud pärast esimest operatsiooni?

Nojaa...

Kujuta ette, et sa oled voodis. Liikumatult. Sest su jala ümber on mähitud kips, mis muudab sind kaunis kohmakaks. Kui sa öösiti end keerad, siis ärkad üles. Sest see on rõvedalt valus. See pole selline äkiline valusööst. Valu on selline... tuim. Ja veniv.

Röntgen. Pole ime, et see katki minnes põrguvalu tegi.

Kips võetakse üsna ruttu ära. Valu hääbub ka tasapisi. Aga sa oled üksik. Väga, väga üksik. Maal. Sul on suurepärased vanemad, aga sõpru sa ei näe. Sa ei saa ringi liikuda. Ainult süüa, lugeda, iga päev kaltsiumit ja D-vitamiinitablette neelata ja arvutiekraani vaadata. See, khm, avaldub su kehakaalus. 

Ühel päeval avastad, et võistlust, kus su jalg katki läks, on filmitud. Mitte sind, aga su kõrvalmatil heitlevat treenerit. Sa klikid sellel videol ja kuuled seda heli, mis kostub siis, kui luu murdub.

Kõige toredamad on need päevad, mil saab välja. Niite välja võtma näiteks. Või lõngapoodi. 

Valu on endiselt päevakorras. Keegi astub kogemata su jalale. Või libastud. Sa ei tunne end üldse hästi, sest oled harjunud liikuma ja nägema maailma, aga oled järsku hoopis see rohutirtsuna ringihüppav kahekarguline olend, kes väsib väga kiiresti. See on su normaalus, see, mis sulle antud on. Ei rohkem ega vähem. Sa pead sellega toime tulema. Ja tuledki.

Mis sest, et see on kuradi raske.

Või siis: eriti seepärast, et see on kuradi raske.

***

Nojah, see oli enam-vähem mu viimased kaks ja pool kuud. Ma pingutan kõigest väest, et mitte nuriseda, ja vahel sai asjalik ka oldud (Otile intervjuuks küsimusi kokku kirjutada oli päris tore), aga enamjaolt püüdsin magada nii kaua, kui vähegi võimalik.

Ja ma koon. Sokke peamiselt. (Mu kõige paremad trennikaaslased saavad jalga soojad sokid. Või kindad. You are welcome.) 

Üks kahest armist.

Ma ei teagi enam, mis vigastusperioodil taastumise võlunipp on. See praegune periood, tunnistan päris ausalt, on selline masendavat sorti. Kurta ei saa, mu kodused proovivad nahast välja pugeda, et mul hea oleks (kuigi kohupiimakreemi võiks natuke vähem koju tuua, tõesõna).

Homme on teine operatsioon. Ma tõesti loodan, et saan ruttu kõndima. Ja siis liikuma. Tahaks liikuda. Tahaks läpaka kinni panna ja päevade kaupa sinna mitte vaadata. Tahaks trenni. See on üle-elu-jõhker, kuidas tahaks!

Tegelikult tahaks ka Liisu ja Džeini ironmanile, aga pühapäeval kohaleminemine on suhteliselt võimatu. 

Muud ei midagi, kui... Aitäh, Ivi, Džein ja Helin, et mind mõistuse juures hoidsite. 

Laura