#UFC hullumaja + seminar + Holly Holm

Pärast Grappling Industriesi meeletult edu on nii palju juhtunud. Aeg on vahekokkuvõtteks.

Grappling Industries tõi mulle jõhkralt palju julgust. Enesekindlust ka. Sparris kadusid viimased egoriismed. Järsku on nii lihtne võtta täppimist kui kuradi head õppetundi.

Teate, see on nii hea tunne.

***

UFC tõi Melbourne'i palju elevust - ja pani mind üle pika aja ajakirjanikutööd tegema. Sündmus ise oli vinge. Õnneks sain trennikaaslaselt tema pileti ostetud, muidu oleksin pidanud seda ihuüksi jälgima. Istusin Absolute MMA South Yarra tiimiga koos.

Vahetasin ju gymi. Kesklinna Absolute MMA on tore, aga ei tekkinud sealsetel mattidel kodutunnet. Ei, seal on tore ja käin ikka vahel edasi, kui South Yarrasse ei jõua (SY asub kaugel teises linna otsas - pean töölt otse gymi silkama ja oman allergiat hilinemise vastu)

South Yarra on aga täpselt see, mida vajan. Treener Lachie on maailmas ilma tegev must vöö - detsembris osaleb ta Eddie Bravo Invitationalil. Ta on ülitehniline,  toetav ja peale selle ka maru kannatlik treener. See viimane on minu jaoks ülioluline. Vaadake... mul on vaja aega. Et drillidest aru saada, detaile mõista. Mul on vaja, et treener annaks võimaluse küsida ja et õhkkond oleks säärane, kus küsimine on okei. 

Et siis tööd selle drilliga teha, kuni silme eest läheb mustaks. Vabalt. Sel nädalal on matiaega kokku nii kümme tundi. Ma ei viili.

South Yarras on ka tavaks teha kasvava vastupanuga drille. Nagu kodus. Ehk siis: Absolute MMA South Yarra on mu Melbourne'i jitsikodu. 

***

Lisaks tõi UFC kohtumise sellise inimesega nagu Holly Holm ehk Preili UFC Uus Kukk-kaalu Tšempion.

See oli nii kummaline. Küürutasin oma arvuti kohal ja jõin pikkade lonksudega Starbucksis long blacki (see on tavaline must oakohv). Nägin küll, et kõrvallauas on mingi teema nutiseadmetega, aga ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Aeg tiksus, artikli deadline lähenes. Artikkel pidi kiiremas korras valmis saama.

Siis pöördus mu poole mu kõrval istuv härrasmees. Küsis, kas ma tean, miks nende wifi ei tööta.

"Starbucks annab ühe parooli ja see töötab ainult ühel seadmel korraga," teatasin ma lahkelt. 

Siis vaatasin tema vastas istuvat neiut. "Näeb kangesti Holly Holmi moodi välja," mõtlesin hajameelselt. Siis kangestusin. Sest ta topsile oli kirjutatud Holly.

Rääkisin nii veerand tundi Holly ja tema papsiga juttu, ütlesin, et olen Eestist ja teen jitsi ja puha. Holly leidis, et mul on poola aktsent. Ja et tema sõber on poolakas ja kõnemaneer on sarnane.

Elu on üpris ilus, kui sellised asjad juhtuvad. (Aga fännan Rondat endiselt edasi. Ta on palju rohkem mina kui viisakas, tagasihoidlik Holly.)

***

UFCga seoses oli kohalik jitsimaailm üle ujutatud seminaridest. Kõik Ronda treenerid andsid paremale ja vasakule seminare. Ühele läksin ise ka: Ronda judotreeneri Justin Florese armbariseminarile.

Justin oli vinge. Tehnika, mida õppisime, oli kahtlemata äge, aga... Ma ise eelistan minimalistlikku jitsi. Armbari saidist selliste rullimiste ja vigurite abil kätte saamine on asi, mida ma ennast ei näe tegemas. Vähemalt mitte veel.

Mis ei tähenda, et mul Justini seminarist kasu ei olnud. Väga lahe oli. Võimalik, et proovin seda armbarivärki turtlist ja saidist sparris. Kahju ju ei tee.

Rohkemaid seminare ei saanud ma kahjuks endale lubada. Rener Graciele oleksin näiteks pidanud maksma nii 120 dollarit. 

Käin parem trennis.

***

Mul oli vahepeal suur mure. Lachie tuli minu juurde trennis ja küsis, mitu triipu mu valgel vööl on. Mitte ühtegi ei ole. Ma olin kodust lahkudes päris koba ning isegi, kui Perthis selleni oleks jõudnud, ei tunnista Dion triipe (ja ega ma eriti tahtnud ka).

Lachie aga leiab, et on aeg. Vähemalt üheks. Mitu korda ütles. Ja kirjtuas Facebookis. Ma olen vist esimene jitsikas siin gymis, kes sellest keeldus. Aga ma tõesti ei tahtnud. Mind ärritab mõte trennitegemist mingi sporditeibi pärast vööl. Või vöövärvi pärast. Ma tahan lihtsalt jitsi teha. Ja ma reisin. Ja...ja... ja mis siis, kui kodus ei arvata, et ma olen triibuküps?

Aga nagu Ivi väga tabavalt märkis, ma ei teegi trenni triibu pärast. 

Kirjutasin Ronile ja Priidule ja Ron ütles, et tema arvates võin esimese triibu siin saada küll. 

Süllabus.

Triipe jaotatakse siin gymis gradingutel. South Yarra gymil on välja töötatud need tehnikad, mida igaks triibuks on vaja omandada. Esimeseks triibuks on vaja teada põgenemisi bäkist, saidist, moundist, headlockist; single leg/double leg takedowni; vähemalt ühte subi; suletud kaitse avamist; tehnilist stand-up'i ja sprooli. Käisin täna gradingu ettevalmistustunnis. Jep, kõik on hästi, oskan kõike.

Vaatasin ülejäänud süllabuse üle. Avastasin rõõmuga, et suuremat osa oskan ilusti. 

Sisemine maadlusmatš oli vaja pigem teha mõttega, et ma ei saa sedalaadi tunnustust kodust. Oma esimestelt treeneritelt. Ma alati kujutasin ette, et see juhtub kodumatil.

Aga natuke järele mõeldes - olen Austraalias praeguseks rohkem trenni teinud kui Eestis. Austraalia treenerid ja võistlused on andnud mulle sigapalju. See triip ilmselt hakkab mu jaoks seda sümboliseerima. Liiatigi... See on mu elu vingeim seiklus. 

Alati ei lähe kõik, nagu plaanitud. Vahel on uus versioon parem kui algne idee. 

Grading toimub detsembri keskel. 

***

Järgmine nädal toimub uus võistlus. Ma plaanisin Grapplinguga hooaja lõpetada, aga Richardil on õigus, IBJJFi bling on kena.

Aga... bräketid tulid. Kaks tüdrukut, kelle vastu lähen, on roppumoodi kogenumad, kui mina. Mõlemad kauem jitsi teinud. Üks on ehk sada kilo...

Ühesõnaga... ma lõin põnnama. Kaotamine ei ole just meeldiv tegevus.

Siis sain aru, kui tobe see on. Ma ei tee selle muretsemisega midagi. Need kaks tshikki ei muutu sellest kriipsuvõrragi! Muuta saan vaid ma ennast. Suhtumist ka.

Ma olen alati imetlenud inimesi, kes matile julgevad astuda. See on suurim võit. Muu on vähemoluline. Ma lähen sinna ja annan endast parima ja see ongi kokkuvõttes see, mida saan teha.

Kui kaotan, tähendab see, et olin sel hetkel kellestkist kehvem. ja see pole halb.

Kui kaotan. Võib-olla hoopis võidan. Oluline on see, et oleks õpiksin sellest kogemusest ja et oleks fun.

Sellega on hea lõpetada. 

Laura

Kohandasin natuke L. R. Knosti tsitaati. See ongi minu jaoks jits.