#kõige. Parem. Päev. Üldse

Grappling Industries on rahvusvaheline BJJ võistlustesari. Muuhulgas toimuvad Grapplingu võistlused nii Torontos kui ka New Yorgis. Panin end kirja vaid oma kaalu gi ja nogi divisioni. Murdsin veel kõvasti pead, millisesse kategooriasse. NoGis ei arvestata mitte vöötaseme vaid staaži järgi. Minul on sparriga trenniaega 1. novembri seisuga täpselt aasta. Aga pidin valima, kas panna end 0-1 või 1-3 aastase kogemusega kategooriasse.

Lõpuks lisasin siiski keerulisemasse. Mõtlesin, et saan ehk tehnilisemad matshid.

Ja siis tuli välja, et sinna kategooriasse keegi peale minu end kirja pannud ei ole ja gis on mul vaid üks vastane... Kirjutasin ruttu korraldajatele, et pangu mind gi ja nogi absoluuti ka. 

Bräketid tulid välja. Ja need bräketid teatasid rõõmsalt, et mul on tulekul seitse matshi. Absoluut on nendel võistlustel küll turniirisüsteemis, aga nii nogi kui ka gi absoluudi divisionis oli kokku neli neidu. See tähendab, et kaks matshi oli kummaskis divisionis garanteeritud. 

Holy crap. Ma olen kahel korral teinud kuus ja mõlema lõpus võinuks vabalt minna sarja The Living Dead castingule.

Minu eesmärgiks oli vältida suletud kaitset, hingata, hoida varbad ilusti matil ja võimalusel jõuda saidi.

***

Öösel sain magada vaid neli tundi. Uni oli rahutu. Pakkisin hommikul koti, oleksin peaaegu gipüksid maha unustanud ja jooksin trammile. Võistlused toimusid Lõuna-Melbourne'is Sports and Aquatic Centre'is. Sadas seenevihma, aga mul oli tuju hea.

Viimaste võistluste Suur Õppetund on, et stress ja närveerimine ei tee mulle ühtegi teenet. Keep it playful. Trennis ja võistlustel ka. Elu on matil palju vingem, kui seda mitte ülearu tõsiselt võtta.

Osalt seetõttu rääkisingi seal matshe oodates oma tiimikaaslastele anekdoote austraallastest. Nad ütlesid, et Eesti huumor on imelik ja ma ütlesin, et neil on selles osas õigus.

Aga vähemalt tundus, et nad olid veidike vähem keskendunud oma hirmudele. Mis on ju tore.

Ja siis oli aeg matshideks.

***

Gi Open

Minu esimene vastane oli Tüdruk Roosas Gis - Roselyn. Tüdruk sai kenasti tehtud takedowni, aga mul on väga hästi meeles, et alati tuleks püüda jääda peale. Seda ma siis tegingi. Edasi läks saidis pusimiseks. Võit kimuraga.

Teine matsh oli tiimikaaslase Sarah'iga. Tema suureks tugevuseks on tema spiderguard. Pan Pacsil sweepis ta spiderguardi kasutades nii mõnegi väga tugeva tüdruku siruli. Sarah haaraski kohe gigripid ja läks spierisse, aga mul õnnestus saidi minna.

Olin punktidega ees ja Sarah haaras mu suletud kaitsesse.

Suletud kaitse on aga mul nõrgavõitu...

Seega olingi suhteliselt paanikas seal, liikusin vähe ja sain mitu hoitatust. Õnneks ei saanud disklahvi, aga edaspidi sellist nalja teha ei taha.

Tulemuseks kuldmedal.

Gi 75 kg

Kuna minu divisionis oli vaid üks neiu, pidin võistluste reeglite järgi võistlema sama tüdrukuga kolm korda. 

Kõigepealt. Köhöm. Võistelda samal ajal, kui su peas kummitab Taylor Swift isiklikult lauluga "Shake it off", on kõige kummalisem tegevus üldse. See on mu enda süü. Pidin ma selle Shakeitoff teemalise meemi tegema peadiivantreener Priidust, tol päeval, kui ta kahjurõõmsalt teatas, et ta Iirimaale Gunni ja Conoriga rullima läheb, ja kogu ordu selle peale kollektiivselt kadedusest kuninglikult lillaks tõmbus.

Mu plaan oli pullida guardi. Kõikides matshides. 

See ei õnnestunud üheskis matshis. Ei olnud justkui sobivat võimalust. Dion aga õpetas, et mitte kunagi ei tohiks järgida, silmaklapid peas vaid üht plaani. Tuleb kasutada seda võimalust, mis olukord annab. 

Need takedownid, mis ma tegin, nende kohta tahaks teada, kas need okeid on, sest mul endal on tunne, et ei ole.

Uuesti saidi minnes tuli naer peale. Sest shake it off, shake it off! Keskendu, kurat! Haters gonna... kurat!

Ja tagantjärgi mõeldes oleks võinud palju rohkem mängida. Neiu oli ilmselgelt minust tehniliselt kõvasti nõrgem. Mina aga jahtisin teist kulda...

Võitsin kaks matshi järjest: ühe americana, teise kimuraga, mõlemil juhul olin punktidega kõvasti ees. Kolmandat matshi ei pidanud me tegema.

Nogi Open

Ja siis sain teada, et nogi vastaseks on täiesti värsked, mitte ühtegi matshi teinud neiud. 

Egas midagi, mõtlesin, ja avastasin, et mu treenerid olid võistlusele jõudnud. Esimene vastane oli 10th planeti whitebelt. Läksin saidist KOSi ja mounti ja võtsin ühel hetkel bäki. Aga videot vaadates jätsin metsikult võimalusi kasutamata. Subivõimalusi ka. Võitsin 18 punktiga.

Finaal oli bluebeldiga 10th Planetist. Treener tõmbas mu enne seda matshi kõrvale ja ütles, et see tüdruk läheb alati singlisse ja siis jahib jalalukke. Hoidsin siis ennast hästi madalal.

Ma olen selle matshi üle päris õnnelik, sest ma sain kohe takedownipunktid!!! Ja põgenesin ilusti giljost. Jõudsin aga uuesti closed guardi, mida ma kohe üldse ei salli, ja sealt ta hakkas täie jõuga tirima küünarliigest - et teha armbari - ja siinkohal ma ei teagi, mis juhtus, aga metsik valu lõi kätte. Täppisin.

Hästi tegin, praegugi on käsi valus ja ma näiteks tahaks heameelega homme trenni minna.

"Sometimes you don't have to win. You cannot win. But that has nothing to do with losing". Rickson Gracie

Tulemus - hõbemedal!

Ma olen rahul. Jaa. Ma tegin vigu. Ja mulle oleks väga meeldinud, kui ma oleksin liikuvam. Lähengi siit edasi.

Analüüsisin matshid läbi ja peadiivantreener Priit võib-olla ütleb ka midagi tarka. Õppida on päris palju.

***

Haarasin medalid. Koridoris tuli vastu treener. Lachie on übertehniline ja meenutab iseloomult mulle väga meie klubi Roni (kes kiidab vaid asja eest. Ilma naljata. Mul on mõlemad korrad meeles). Ta ütles, et talle meeldis see, mida ma matil tegin. 

Ma ei saa enam öelda, et ma kehv white belt olen: see oleks nagu tema sõnade alavääristamine.

Et siis... Ma enam ei ütle.

Kõndisin koju. Olin nii sooda, et mõeldagi oli raske, aga päike paistis ja nii hää oli olla. See tunne, mis tekib, kui käid trennis kõige tuimema järjepidevusega üldse, proovid mitte hoolida, et mitte millestkist aru ei saa ja miski ei tule välja. Ja siis hakkab vaikselt tulema.

Ja siis, ühel päeval, õnnestub paar asja ilusti ka võistlusmatil.

Selle tunde najal edasi trenni teha... pole just kõige keerulisem ülesanne.

***

Üks asi on vaja veel ära õiendada. Mul on siin raskeid hetki ka olnud. Pole kõik lust ja lillepidu (kuigi enamasti on väga hea). Uues kohas alustada mitu korda on väga raske. Aga. Meil 3D treeningus on erakordselt ühtehoidvad naisjitsikad. Mil iganes on keeruline - nad on olemas. 

Ma olen nii mõnestki jitsikuristikust nende abil välja roomanud. 

Ja see on suur asi. AITÄH.

Laura

PS: Ja 3D Treeningu Richard, kes ka Melbsis on, võitis linna teises otsas nogi võistlusel kõik oma matshid! Ja Ott Tõnissaar võitis Taanis oma MMA matshi! FUCKYEH!