#nimelt juhm whitebelt

Üks idioot tuttav arvas, et hästi lõbus oleks pärast üht kuud puhkust isakodus Venemaal tormata selja tagant, võtta kägistusasend ja, noh, üritada suudelda või midagi.

Ma ei näinud tol hetkel, kellega tegu. Teadsin vaid, et mind rünnatakse.

Ja mu esimene mõte miskipärast oli, et kuidas see isik täpselt maha viia - soovitatavalt nii, et kõik osapooled võimalikult vähe luid murraks (mu töökoha vastuvõtualas on selleks rohkem kui üks võimalus).

Küllap saab jitsi kraesse kirjutada selle, et ma ei tundnud hetkekski saabuvat paanikat. Oli vaid kalkuleeritud olukorra hindamine. 

Pole paha.

***

Juurdlesin tükk aega sellle võidan-ainult-americana-ja-kimuraga küsimuse üle, millest pisut kirjutasin eelmises postituses. Murdsin pead, kas see on õige või kasulik või kas nii peaks... Mulle väga meeldib saidis istuda. Sealt tulevadki kimurad ja americanad ja mõned armbarid ja vibukägistus.

Mõtlesin välja, et on küll okei.

Tähendab - võistlustel. See ongi ju see koht, kus laod lagedale selle, milles hea oled.

Aga mitte trennisaalis sparrides. Mina aga - leidsin ikka ja jälle end iga kord samas kohas. Saidis. Isegi kõige algajamate whitebeltidega. Nii mugav, aga nii been there, done that. 

Enda ego kõrvalepanemine, et panna end uutesse olukordadesse, riskida võimalusega kaotada hea asend ning valmisolek paista kõige juhmima jumbuna nõuab jõhkralt pingutust. Sest nii pagana mugav on teha seda, milles tugev(am) olen. Paitada ego, sest hell yeah, mul õnnestus kahekümnendat korda whitebelt americana abil täppima panna.

Võimalik, et kõik mu trennikaaslased ammuilma on seda mõistnud, aga mulle jõudis kohale alles nüüd. (Ütleksin siinkohal, et "olen ju vaid jumbu whitebelt", aga viimane kord trükkis  suhteliselt ärritunud Džein, et "lõpeta oma vöö taha peitumine, rsk", mul pole sellega seoses enam vabandusi). Et selleks, et jõuda kaugemale - sinna, kus ma kunagi varem pole olnud - tuleb teha asju, mida varem pole teinud.

Ma siis olengi nüüd teadlikult juhm. Proovisin viimases trennis rohkem liikuda, katsetasin asendeid. Tõele au andes - sain kuninglikult peksa. Ei olnud eriti mugav rullida...

Mis oligi enam-vähem kogu kupatuse point. Ägedad asjad juhtuvad väljaspool mugavustsooni. Jitsis ka. Või siis: iseäranis jitsis.

Trenni lõpus oli tavalisest palju parem olla. Ju siis olen õigel teel. Teadlik muhvimine jätkub. Ma tahan paremaks saada, mitte whitebelte saidis igavesti täppima panna.

***

3D Treeningu nimeline toetustiim.

Mike sai oma 3D treeningu rashi kätte. Sünnipäevaks. Dion ja Johanna said ka. Sest nad on mulle nii palju andnud ja aidanud. Ja ma siiani ei saa aru, mida head ma olen teinud või kuidas selle välja teeninud. (Kuigi Dionist saan aru, et asi on rohkem selles, mida head Ron on talle teinud.)

Kõigil oli rashide üle hirmus hea meel. Paljud trennikaaslased olid kadedad. Nad oleks tahtnud ka... Aga ma tellisin niigi viis rashi!

Näeb hea välja, kas pole? Lisaks aitab see veidi mu kodu(klubi)igatsust leevendada. Sest kurja, kuidas läinud nädalal mõtlesin kodule ja Džeinile ja Ivile ja Helinile ja Maele ja Asko kohe pidi järsku eikusagilt kõige julgustavaga üle kallama ja ma oleks ei-tea-mida nõus olnud ära andma, et ainult kasvõi korra kodus ühe trenni teha ja/või Priidu pühkimatu seminarile ja sügislaagrisse minna.

Kõike head aga... kõike ka ei saa. Olla siin, seigelda ja näha ilma ja olla samal ajal kodus. Mu praegune mantra on, et kõigeks on oma aeg. Ehk jõuan järgmise aasta suvelaagrisse.

***
Aaa, mis sai tollest idioodist tuttavast: järgnev käis umbes sellise plaani kohaselt:

1. kaitse kaela
2. vabane haardest
3. avasta, kellega tegu
4. viruta paremsirge

See viimane ei tulnud just kõige kaunimalt välja, aga hei, vähemalt on põhjust kodus püstivõitluse algkursus ette võtta.

I'm a delicate feminine flower allright.

Laura

PS: lugemissoovitus ka: Sam Sheridani "A Fighter's Heart". Väga hästi kirjutatud inspireeriv raamat. Tegu tõestisündinud looga. Toon raamatu Eestisse ka - kui kellelgi huvi, andku teada.